Romaanis „Väikesed vanamehed“ võtab Tiina Laanem ette keskklassi kuuluvad, keskikka jõudnud ning väliselt Harju keskmist elu elavad eesti mehed ja naised. Neli ülikooli aegset „musketäri“ (Aleks/Porthos, Olaf/Athos, David/Aramis, Mark/d'Artagnan) saavad „kakskümmend aastat hiljem“ ühel saarel suvitades taas üle pika aja kokku. Kuid kahjuks pole vanad „relvavennad“ enam oma parimate päevade tasemel. Kellel ei tööta korralikult soolestik, kellel käivad neelud liiga tihti veinipudeli järele. Kes on oma abieluga karile sõitnud, kes õhkab ikka veel oma esimest armastust taga. Nad on väsinud, läbi põlenud ning edukast elust tüdinenud eesti mehed, keda passist vastu vaatav aastaarv aina rohkem ja rohkem kohutab. Kas tõesti on nii palju aastaid raisku lastud ja nii vähe veel ees? Sest keskmise eesti mehe keskmist eluiga teab ju iga keskmine eestlane.
Ehk ongi teost kõige paremini iseloomustav sõnade paar „pool(ik) elu“. Kõik romaani kesksed tegelased tajuvad, et nad pole suutnud oma elu täisväärtuslikult elada. Käsipidur oleks nagu kogu aeg peal olnud. Eriti irooniliselt kõlab üleskutse Olafi poolt jäätud kirjas: „Terviklikkuse terviseks! Ära lepi poolikute lahendustega!“. Kas senistes poolikutes lahendustes on nad ise süüdi olnud või hoopis mõni kaasteeline? Kuid kõige olulisem, kuidas tekkinud olukorrast end lahti murda? Kas teha midagi täiesti ebaeestlaslikku – rääkida??? Pihtida oma lähedastele enda unistustest, lootustest, pettumustest ning väsimusest? Või kannatada vaikselt edasi, (hinge)arsti juurde minemata jätta ning endale sugereerida „Küll läheb mööda! Asi pole üldse nii hull!“? Autor viskab õhu ohtralt küsimusi, millele romaani tegelased vastust ei leiagi ning kahjuks jäävad ka elu muutvad otsused tegemata.
Laanemi debüütromaan jääb ka žanriliselt poolele teele pidama. Klassikalise „naisteka“ jaoks pole teos küllalt tempokas ning intriigide rohke. Samas psühholoogilise suvitusromaani kategooriasse kuulumiseks puudub teosel siiski vajaminev psühholoogiline sügavus. Laanem asub küll vapralt oma tegelaskonna hingehädasid kaardistama, kuid sügavatesse hingesoppidesse ta veel sukelduda ei julge. Kuid julge pealehakkamine ongi juba pool võitu! Ehk peaks autor seda vanasõna ka väikestele vanameestele meelde tuletama.
Tiina Laanem, Väiksed vanamehed, Eesti Päevaleht, lk 255
Linke netiilmast:
"Väikesed vanamehed" ELLU-s
Priit Kruusi arvustus Sirbis
Merit Kase arvustus Postimehes
Jan Kausi ülevaade 2006 aasta romaanivõistlusest Sirbis
Peeter Helme 2007 aasta algupärase proosa ülevaade Sirbis
Johanna Rossi arvustus Vikerkaares
Vastused võivad tulla lugejatelt - igaüks leiab poolikult elatud elule erineva põhjuse. Kui aga teoses psühholoogilist sügavust väheks jäi, on lugejal raske põhjuste üle arutlema hakata....pole nagu piisavalt alust. :) sssss
VastaKustutaAga siis saab lugeja arutada selle üle miks psühholoogilist sügavust väheks jäi. :)
VastaKustutaKas autor polnud oma tegelasi piisavalt läbi töötanud? Või ei olnudki see žanrist tulenevalt tema eesmärk? Kui viimane variant, siis mis žanrisse see teos ikkagi kuulus?
Põhjuse millegi üle arutada/vinguda leiab alati! :D
vahel on need žanri määratlused väga tüütud ja mõttetult piiravad...ju siis polnud "wau kui hea" raamat, kui žanri teema nii päevakorda tõuseb, ma leian :) susisevat pühapäeva kõikidele!
Kustuta