"Lõpupidu" lugedes mõistsin ma järsku, millisest noorteromaanist ma isiklikult kõige enam puudust tunnen. Mina tahaks lugeda raamatut noorest ja tema kujunemisest tippsportlaseks. Nõnda palju on juba kirjutatud romaane, kus fookuses on probleemid kooli(kiusamise)ga ning suhted sõprade ja vanematega. Kuid väga suur hulk noori käivad ju regulaarselt trennides ja unistavad ka salamahti ühest kuldsest kaelaehtest. Nendest unistustest, pettumustest, pingutustest ja lugematutest ohverdustest võiks keegi raamatu kirjutada. Ehk on juba kirjutatudki ja ma pole lihtsalt teiste seast seda üles leidnud.
Igatahes nende mõteteni viis mind "Lõpupeo" peategelane Raili, kes elus on lisaks keskkooli lõpetamisele ja suhtedraamadele ka korvpallitreeningud. Kahjuks on loo seisukohalt tegemist suhteliselt teisejärgulise teemaga ning korra romaani alguses mainitud Raili ambitsioonid sportlasena kaovad koheselt, kui hormoonid möllama hakkavad. Kuid prioriteedid ja rasked valikud noore inimese elus ongi teose kandvaks teljeks.
Põhilised vastasseisud on ikka armusuhtes olemine vs. õppimisele keskendumine ning oleviku nautimine vs. tuleviku plaanid. Raili võtab lõpuks küll täiesti õiged otsused vastu, kuid kahjuks sekkub vahel meie eludesse deus ex machina näol midagi kontrollimatut, mille puhul sinu valikute õigsus ei mängi mingit rolli. Käed vajuvad lihtsalt rippu ning tahaks karjuda. Kuid eks see olegi üks elu paratamatuid osasid, millega noored peavad õppima toime tulema. Igatahes Raili tundus romaani lõpuks kõigiks eluraskusteks valmis olevat. Ega polegi muud, kui ainult jõudu ja jaksu soovida!
Andmed:
Heli Künnapas, Lõpupidu, Tänapäev, 2011, lk 184
Linke netiilmast:
"Lõpupidu" ELLUs
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar