Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom (2019)

Adolf Rühka, August Michelson, Erika Tetzky ja nüüd Oskar Kallis. Äraütlemata selge, et Kiviräha südames on eriline koht nendele noortele ja varalahkunud kunstijüngritele. Nende heleda leegiga põlevad eluküünlad on kirjanikuhärra kohale meelitanud ning täielikult ära võlunud. Midagi ju peab olema nende noorte inimeste püüetes jõuda täiuseni läbi kunsti, mis paelub Kivirähka nõnda, et ta need lood lihtsalt paberile peab panema.

Ehk on isegi vale neid lugudeks nimetada. Pigem meenutavad need vanu müüte või muinasjutte kadunud kuldsetest aegadest. Kui kunstnikuks olemine tähendas veel end täielikult oma loomingule pühendumist, olgu selleks provintsilinna näitelava või sind toauberiku nurgas ootav valge lõuend.

Oskar Kallis "Päike. Maestoso" (1917)

Sarnaselt Oskarile tahab Kivirähkki neid vanu maailmu ellu äratada ja unustusehõlmast päästa. Üks pintsli, teine sulega. Ning korraks nad ärkavadki meie silme ees taas ellu. Uskumatult värvikirevate ja säravatena. Sind valdab tunne, et sa oled tõesti sattunud kesk muinasjuttu, kus kehtivad isevärki seadused ning imedel ei paista lõppu tulevat.

Kuid suur oht on nende maailmade särasse lõksu jääda ja meie maailmast igaveseks võõrduda. Eks sellepärast Kivirähk külastabki neid kord kümnendi jooksul. Rohkemat ilu ei kannata inimhing lihtsalt korraga välja. Meil tuleb lihtsalt loota, et Kivirähk võtab meid järgmine kord ikka kaasa, kui ta mõnd värelevast väravast Muinasmaale läbi astub.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Sinine sarvedega loom, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Arutelu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

Helina Piibu intervjuu autoriga Õhtulehes

Raamatuesitlus Rahva Raamatus