Üks mu lemmikfilme/raamatuid on juba aastaid olnud Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused" ehk "The Perks of Being a Wallflower". Seal küsib peategelane Charlie oma kirjandusõpetaja käest põhjust, miks vahel head inimesed omale nõnda halbu kaaslased/suhted valivad. Õpetaja vastab: "We accept the love we think we deserve." Olen seda lauset omale ikka ja jälle meelde tuletanud, seda nii raamatuid lugedes kui ka reaalses elus. Nüüd kargas see mulle taas pähe lugedes Heli Künnapase noorteromaani "Ütlemata sõnad".
Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).
Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!
PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂
Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).
Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!
PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂
Andmed:
Heli Künnapas, Ütlemata sõnad, Heli Kirjastus, 2016, lk 256
Linke netiilmast:
"Ütlemata sõnad" ELLUs
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar