Mõni inimene näeb ümbritsevat maailma ikka hoopis teises valguses. Suur osa meist (ehk normaalsed inimesed) ei tuleks selle peale, et pelmeenid on tegelikult valge kasukaga frikadellid või diivanit toites võib see ninasarvikuks muutuda. Rääkimata siis tatipuude istutamisest, saunas vihtlevatest kaskedest või täispuhutavatest vanaisadest. Kuid härra Kivirähk tuleb!
Tema lugusid lugedes hakkad äkki mõtlema, et ehk on need päkapikud, näkid ja tondid ikka päriselt ka olemas. Meie lihtsalt ei pane neid oma kiire elutempo tõttu tähele. Lapsed räägivad neist meile ju kogu aeg, kuid meie peame seda lihtsalt nende elavaks fantaasiaks. Kuid kui üks täiskasvanu samuti nendest meile järjepidevalt raamatuid kirjutab, siis äkki on asi ikkagi meis? Igatahes mina kavatsen jõuluajal silmad-kõrvad lahti hoida ning asjas lõplikult selgusele jõuda.
Tema lugusid lugedes hakkad äkki mõtlema, et ehk on need päkapikud, näkid ja tondid ikka päriselt ka olemas. Meie lihtsalt ei pane neid oma kiire elutempo tõttu tähele. Lapsed räägivad neist meile ju kogu aeg, kuid meie peame seda lihtsalt nende elavaks fantaasiaks. Kuid kui üks täiskasvanu samuti nendest meile järjepidevalt raamatuid kirjutab, siis äkki on asi ikkagi meis? Igatahes mina kavatsen jõuluajal silmad-kõrvad lahti hoida ning asjas lõplikult selgusele jõuda.
Andmed:
Andrus Kivirähk, Tont ja Facebook, Varrak, 2019, lk 128
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar