Joel Jansi (kodumaise ulme pikemaajalistele fännidele varasemast tuttav ka J.J. Metsavanana) tekstide avar mõttelend ja muhe huumor on mind juba aastaid pannud iga autori uut teost huviga lugema. Jansi tekstides on minu jaoks täpselt see mõnus tasakaal end mitte liiga tõsiselt võtva seiklusloo ning tavamõistusele veel kuidagi usutava tunduva ulmemaailma vahel.
Oma viimases romaanis "Ajudraiver" sukeldub Jans pea ees virtuaalmaailma(desse), kust lugejal ei lasta enne raamatu lõppu pinnale õhku hingama tulla. Teeme autoõnnetuses surma saanud Felixi digikoopiaga kaasa peadpööritava teekonna paradiisist põrgu ning veel mõnessegi eelnevast kahest palju huvitavamasse maailma, kus surmajärgsest rahust ja vaikusest ei saa juttugi olla.
Kui ma romaaniga lõpetasin, siis proovisin "Ajudraiverit" enda jaoks Jansi loomingu pingeritta asetada. Vaatasin koduse raamaturiiuli rahulikult läbi, meenutasin eelmiseid lugemiskogemusi (nii Jansi üksi kui ka teiste kirjanikega kahesse kirjutatud tekste) ning nentisin lõpuks, et "Ajudraiver" asetub lõpuks ikkagi esimesele pulgale. Mõned teised loodud maailmad meeldivad ehk rohkem, kuid iseseisva tekstina pean seda autori terviklikumaks teoseks. Tunne on, et toimunud on selge samm edasi ning see paneb huviga järgmisi peadpööritavaid seiklusi ootama. Olgu need virtuaalis või reaalis.
PS: Ei saa jätta suuri tänusõnu ütlemast Liis Rodenile raamatu suurepäraste illustratsioonide ja ka särgi eest. :)
PS: Ei saa jätta suuri tänusõnu ütlemast Liis Rodenile raamatu suurepäraste illustratsioonide ja ka särgi eest. :)
Andmed:
Joel Jans, Ajudraiver, Lummur, 2022, lk 288
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar