August Gailiti följetonide kogumik "Klounid ja faunid" on ilmselt üks eesti kirjanduse kurikuulsamaid raamatuid. Raamat, kus halastamatult piitsutati enamikku tolleaegsest eesti kirjandus- ja kultuurieliidist. Ennekõike said nüpeldatud Gailiti kaasvõitlejad rühmitusest Siuru, kuid ka eesti kunsti "kuldne kolmnurk" ehk Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa. Ühe prääniku jagavad omavahel vennalikult vaid Ado Vabbe ja Konrad Mägi.
Muidugi on kogumiku kuulsaim följeton "Sinises tualetis daam (Paradoksid luulest ja Marie Underist)". Följeton, mida peetakse alatihti Siuru lagunemise peapõhjuseks. Ilmselt oli tekst alguses mõeldud pigem sõbrameheliku tögamisena, kuhu sai sisse pistetud ka paar teravamat torget. Kuid vastaspool ehk Under ja eelkõige Adson võtsid följetoni, kui avalikku rünnakut nende kui luuletajate ja ka armastajapaari vastu. Eriti hell teema oli Adsoni ja Underi "ebamoraalne" suhe ning Underi pikaleveninud ja piinarikas lahutus oma abikaasast (lahutus oli sisse antud 1915. aastal ja sai võimalikuks alles 1923. aastal). Gailit heidab nimelt Adsonile ette, et too oma armastatuga (Underiga) juba pulmi ei tee ja talle aina läägeid luuletusi pühendab ning sellega kõik teised surmani ära tüütab.
"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"
Tegelikult ründab Gailit luulet kui žanri. Luule on tema jaoks "vinjett-sulejoonistus", mis ühegi rahva kunstist õiget ülevaadet ei anna. "On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises - ning luuletaja ongi valmis." Meesluuletaja on "sentimentaalne peni kuuvalgel ööl" ja naiste luuletamine on "loomulikult ainult koketerii, edevus, demonstreerimine". Eriliselt on Gailitile pinnuks silmas Noor-Eesti ajast üle kandunud estetismi kultus meie kirjanduses ning "prantsuse kultuuri" matkimine. Under on oma sirelilõhnaliste sonettidega lihtsalt suurepäraseks märklauaks. Muidugi on Underi süüd raskendavaks asjaoluks veel naiseks olemine ja sellega kaasnev piiritu eneseimetlus.
*****
Gailiti teiseks peamiseks pilkeobjektiks kogumikus on Friedebert Tuglas, eelkõige tema Siuru-eelne looming. Noor Tuglas oli otseloomulikult süüdi palade "Lillelises infernos" ja "Meri" kirjutamises ning sellega lõpututele epigoonidele vaimseks isaks olemises. Gailit nendib siiski, et Tuglas oli tollal noor ja ullike ning on viimastel aastatel näidanud selget võimet loominguliselt väheke areneda. Samuti tuleb arvesse võtta, et Noor-Eesti valitsemise ajal kirjutasid kõik nõndaviisi. Gailit soovibki eelkõige malakat viibutada nende suunas, kes seda senini teevad!
Mõnusa tögamise osaliseks saavad, aga Tukla viimaste aastate loomingu kaks säravamat kuju - Felix Ormusson ("Felix Ormusson ja Bruna Erms") ja Arthur Valdes ("Arthur Valdes. Biograafiline materjaal"). Gailit pilab Tukla stiili, müüdiloomet ja iseenese liigset kujutamist oma tegelastes. Gailit keerab esiteks korraliku vindi peale Tukla ultramariinsetele metsadele, punaõhetavatele küngastele ja violetsetele järvedele.
"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."
"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"
 |
| Käesoleva kirja tõttu ei saadud Marie Underi käekirja proovi kogumikus avaldada. Kiri on selgituseks kogumikus ära trükitud. |
*****
 |
| Salapärane Arthur Valdes |
"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."
Teiseks muudab ta kaks Tukla legendaarsemat tegelast "piinatud geeniustest" hoopis "iharateks seelikuküttideks". Gailiti Ormusson ja Valdes eelistavad pigem talutüdrukutega hullata, kui järve kaldal jalutades kunsti üle filosofeerida. Gailit asendab nende boheemlasliku salapära talupoegliku tiirasusega. Euroopas võisite küll otsaga ära käia, aga matsideks jääte te ikkagi!
*****
"Klounid ja faunid" pole siiani oma teravust kaotanud. Isegi nüüd, kui kõik süüdistatavad ja süüdistaja ammu kirjanike Valhallas lõbusalt aega veedavad. Paljud Gailiti tõstatatud küsimused on tegelikult siiani aktuaalsed. Nende küsimustele vastamiseks peaksime hetkeks väljuma oma traditsioonilisest kirjandus- ja kunstiloo raamidest ning paljud kivistunud dogmad üle vaatama. Muidugi on kord kroonitud päid väga raske giljotiini alla saata, kuid "lõpliku tõe" kuulutamine igas kooliõpikus on veelgi nürimeelsem.
Andmed:
August Gailit, Klounid ja faunid. Följetonid, Odamees, 1919, lk 164
Linke netiilmast:
"Klounid ja faunid" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar