Gunnar Press - Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012)

Aavo Pikkuusi sportlasteest kirjutatud raamatus saab kohe selgeks, miks mõnest mehest/naisest saab olümpiavõitja/maailmameister ning miks mõni ütleb peale võistlust, et "Ma kartsin laskumistel suusakeppi kõhtu sõita". Kõik on ikka isiksuses kinni!!! Talent ja töötahe on muidugi olulised, aga kui heas mõttes "tapjainstinkt" puudub, siis läheb treeningutel tehtud "suur töö" ning "noore ja andeka" lootustandev start ikkagi lõpuks luhta. Ning algab uute ja aina kummalistemaks muutuvate vabanduste ning selgituste otsimine. 

Pikkuus oli noore eas täielik kaak, nagu raamatus öeldakse "Toots kuubis". See on täielik ime, et ta üldse ühes tükis suutis püsida ja enamus ajast haiglapalatis ei lebanud. Eks tollal olidki mehed vähe kvaliteetsemast rauast tehtud. Samas on Pikkuusi lugu suurepärane näide spordist, kui võimalusest noori paremale eluteele tagasi aidata. Oma koha suutis Pikkuus auga Nõukogude Liidu koondises välja võidelda, kuigi selleks tuli vahel ka rusikad ja telliskivid käiku lasta. Samas 21. aastaselt oli Pikkuus juba olümpiavõitja ning hiljem ka maailmameister ja Rahutuuri võitja.

Nõukogude Liitu võib kiruda ja hukka mõista muidugi lõpmatuseni, kuid spordisüsteem on neil ikkagi eeskujulik (muidugi oli tegemist puhtalt propaganda tööriistaga). Sellest hulgast võistlustest ja laagritest, mida Pikkuus läbis võivad ilmselt meie tänased noored ainult unistada. Preagu on suur saavutus, kui suudetakse Balti matš või mingil kujul Balti liiga läbi viia. Vähem virisemist ja rohkem pealehakkamist, muud ma praegusele põlvkonnale soovitada ei oska. Ega 100 % ei piisa, tuleb alati endast 120 % anda ja mitte ainult "hooaja tähtsamal" võistlustel.

Kui tuua välja mõni raamatus esinev puudus, siis oleks võinud rohkem keskenduda ka treeningprotsessi lahti kirjutamisela. Oleks huvitav lugeda olnud millistele treeningmeetotitele pandi tollal rõhku ja kui suured olid "amatööride" koormused. Suure plussina toon välja, aga alapeatükid nimega "Aavo Pikkuusi uskumatud seiklused", mis olid tõeliselt humoorikad ja vahel ka ihukarvu püsti ajavad vahepalad. Samuti oli väga südamlik peatükk Pikkuusi perekonnast ja raske haigusega võitlemisest.

Raamat "Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" tuleks igale noorele spordiga tegelevale poisile/tüdrukule enne esimesse treeninglaagrisse sõitmist pihku pista. Lugege ja tehke järele!

Andmed:

Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas, Menu Kirjastus, 2012, lk 224

Linke netiilmast:

"Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" ELLU-s

Enn Halliku arvustus Pärnu Postimehes