Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.
Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida.
Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.
PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas.
PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.
Andmed:
Gunnar Press & Voldemar Lindström, Uba. Toomas Uba, Menu, 2010, lk 207
Linke netiilmast:
"Uba. Toomas Uba" ELLU-s
Peep Pahvi arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar