Tiit Tarlap - Aegade julm laul (2013)

"Aegade julm laul" pole mitte ulme võtmes kirjutatud ühiskonnakriitiline romaan, vaid ulme võtmes kirjutatud tsivilisatsioonikriitiline romaan. Tiit Tarlap on mõnes oma varasemaski romaanis tugevalt võtnud hurjutada kogu inimkonda ja selle pidevat (taand)arengut. Tarlapi jaoks on tsivilisatsioon orjanduse sünonüüm. Kogu inimkonna ajalugu on tegelikult orjanduse ajalugu ehk ühe väikse kildkonna ülemvõim enamuse üle (meeste võim naiste üle, ühe suurrahva võim oma naaberrahvaste üle). Sellesse "äravalitute" kildkonda on juba võimule saamise hetkest sisse kodeeritud enesehävituslik alge. Ajalugu on meile õpetanud, et alati tõuseb rõhutud enamus valitseva vähemuse vastu üles ja kukutab selle ning muutudes ise järgmiseks "vereimejateks kambaks". Ajalugu pole muud, kui lõppematu võitlus võimu pärast. 

Romaanis "Aegade julm laul" on inimkond jõudnud oma viimase revolutsiooni eelõhtusse, millele ei järgne enam uute jõudude võimule tulekut, vaid meile tuntud tsivilisatsiooni hukk. Selle takistamiseks on loodud telepaatiline ajarännu meetod. Ajaränd ei toimu mitte ruumis, vaid liigimälus. Inimese aju kindlaid ajusagaraid stimuleerides suudab välja valitud isik minna tagasi oma esivanemate mälestustesse, mis on säilinud nende ja tema DNA-s ning kandunud pärilikkuse kaudu tänapäeva välja (sinu vanaisa mälupilte on võimalik näha selle momendini tema elus, kuni ta sigitas sinu isa).

Peategelane Ivor Rennik, näeb lugematuid kordi oma esivanemate mälestuste kaudu ühe grupi langemist orjandusse ja teiste tõusmist orjapidajateks. Ivor kahtleb ja juurdleb terve romaani vältel, kas meie ühiskond ongi väärt päästmist, kui see lihtsalt annab ühele kildkonnale taas võimaluse raha või relvade abil teisi orjastada/valitseda. Kapitalism ja demokraatia pole muud, kui orjanduse jätkamine teiste, varjatumate vahenditega.

"Aegade julm laul" pakub ohtralt juurdlemist ja mõtteainet inimkonna arengu ning ajalooliste murdepunktide üle. Tarlap on kindlasti parimaid eesti filosoofilise/sotsiaalse kallakuga ulmekirjanikke, kes samas suudab seikluslikku pinget üleval hoida. Eriti tahaks kiita ürgajas toimunud tegevusliini. Tarlap võiks tõsiselt mõelda ühe Eduard Štorchi "Mammutiküttide" taolise romaani kirjutamise peale. Minu mäletamist mööda oli ka romaani "Meie, kromanjoonlased" üks tegevusliin viidud ürgaega.

Teose põhiliseks probleemiks on enesekordamine. Seda antud teose siseselt kui ka eelmiste Tarlapi romaanidega kõrvutades. Risk, et viimastel aastatel väga viljakas autor hakkab end kordama on üpriski kõrge. Samuti on ebaõnnestunud raamatu kaanekujundus. Ei kutsu teost raamatupoes riiulist haarama ning ei anna edasi teose meeleolu ega autori loodud maailma. Kuid õnneks ei hinda me raamatuid välimuse, vaid ikka sisu põhjal.

Andmed:
Tiit Tarlap, Aegade julm laul, Varrak, 2013, lk 362


Linke netiilmast:
"Aegade julm laul" ELLU-s

Mari Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes