Alo Lõhmus - Priius, kallis anne (2014)

Alo Lõhmus on erinevaid arhiivimaterjale (erakirjad, päevikud, päevakäsud) kasutades kokku kirjutanud põneva raamatu, mis heidab valgust Vabadussõja alguskuude sündmustele ja meeleoludele. See kogumik ei laula ülistuslaulu Laidonerile, Pitkale või Pätsile, vaid keskendub hoopis lihtsõdurite ehk meie vanavanaisade läbielamistele rindel. Väeosadest on tähelepanu keskpunktis soomusronglased, kuperjanovlased ja vabatahtlikud õppursõdurid. Kolm väeosa, kes kandsid sõja algstaadiumis suurimat lahingukoormust ning kelle ees iga eestlane on tänuvõlglane.

Pilt, mis lugejale avaneb on hurraapatriotismist üpriski kaugel. Sõdurite ratsionaalne mõistmine kodumaa kaitsmise vajadusest on pidavas konfliktis sõjatüdimusega, mida toetab omalt poolt veel surmahirm. Keegi ei soovinud olla nädalaid pesemata, pidevas magamatuses ja külmas, kuid alternatiivid olid veelgi jubedamad. Kuuldused enamlaste veretöödest tsiviilelanike seas (Tartus, Narvas ja Rakveres) levisid üle maa väga kiiresti. Nende massimõrvade kirjeldused ja osade vangide imelised pääsemised on raamatu kõige õõvastavamad peatükid.

Ei ole tegemist suurtükiga, vaid meie vägede väliköögiga.

Raamat toob lugejani sõja pahupooled ka meie väeüksustes, millest harilikult on vaikides mööda mindud. Reameeste lahingusse ajamine relvaähvardusel ja ohvitseride lubadus lahingust taganevad sõdurid ise maha lasta ei ole ainult Punaarmeele iseloomulik nähtus. Samuti kirjeldatakse mõlema poole suhtumist sõjavangidesse ja üldlevinud arusaama, et "parim vaenlane on surnud vaenlane". Eriti jõhkrate sõjameestena mäletatakse Soome vabatahtlikke, kes just Läti ja Vene aladel teenisid omale hüüdnime "Soome lihunikud". Vange tapeti vihast, paratamatusest ja "soomuse" tegemise eesmärgil ning seda mõlema poole poolt pidevalt.

Ühe kuperjanovlase mälestuskild vangide hukkamisest: "Traditsiooni järgi lasti maha. Kuperjanovil oli traditsioon kõik maha lasta. Karm oli ta ka omade vastu. Kui ühe küla juures kolme vangi maha lasksime, siis kui ma ei oleks lasknud, oleks mind lastud. Nüüd olen partisaniks ristitud." 

Kuperjanovlased

Raamat annab võimaluse tutvuda ka naise rolliga Vabadussõjas. Seda põhiliselt kahe näite abil - naine rindel (Alice Kuperjanovi mälestused) ja naine tagalas (Juliane Koovi kirjad). Kummalisel kombel pidi rindel olnud naine rohkem "naiste töid" tegema ning tagalasse jäänud naine "mehe eest väljas olema". Just Koovide abielupaari kirjavahetus näitab tegelikult valitsenud olukorda (sõjatüdimus, koduigatsus, vaesus ja nälg) ning kindlat soovi mehed kiirelt sõjarindelt tagasi koju saada. Kodus ootab ju naine, lapsed, hobusekronu, krutskeid täis naabrimees ja kevadkülv. 

"Priius, kallis anne" annab valusalt tõese pildi meie "Tommy'de" (Miks meil oma sõbralikku hüüdnime pole tekkinud?) sõjateest üle lumise kodumaa. Alguses lääne/põhja ning õnneks lõpus ikka ida/lõuna suunal. Neid mälestusi ja kirju lugedes tegi meele kurvaks üks masendav asjaolu - enamuste meenutajate surmadaatumiks oli 1919 või 1941-1944. Kes pääsesid elusalt Vabadussõjast, seda tabas tšekisti kuul kuklasse mõnes Siberi vangilaagris. Meie ülesandeks peab olema meeles pidada nende meeste ja naiste tegusid, nii rindel kui ka tagalas. Eesmärgi täitmist võib alustada võttes kätte käesoleva raamatu ja elada esimesed sõjakuud nendega koos läbi.

Andmed:

Alo Lõhmus, Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal, Hea Lugu, 2014, lk 336

Linke netiilmast:

"Priius, kallis anne" ELLU-s