Ilmselt oli Eesti Vabadussõda üks viimaseid relvakonflikte Euroopa pinnal, kus inimfaktor mängis palju suuremat rolli, kui sõjalis-tehniline võimekus. Kuidas kehvema relvastuse ning mitu korda väiksema elavjõuga Eesti rahvavägi suutis suure Punaarmee pealetungi peatada, vasturünnakule asuda ja sõja lõpufaasis oma positsioone hoida on tegelikult ikkagi väikest viisi ime (nii sõjaliselt kui ka moraalselt). Mina kardan, et selliseid koolipoisse, kes oleks valmis klasside kaupa minema praegu Eesti eest rindele enam ei leia. See oli eriline põlvkond meie ajaloos ning nad väärivad kõige suuremat lugupidamist ja ennekõike mäletamist meie poolt. Mis minus kõige rohkem austust nende sõdurpoiste vastu tõstab on asjaolu, et nad ei sõdinud mitte Eesti Wabariigi, vaid ideelise Eesti eest. Riiki ju polnud veel, Eesti Wabariik oli tol hetkel kõigest juriidiline fakt. Tükike paberit, mis oli kleebitud plangule pealkirjaga "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele". Need poisid ei kaitsnud mitte Eesti riiki, vaid eestluse õigust eksisteerida siin Läänemere idakaldal. Dulce et decorum est pro patria mori!
Paar sõna ka raamatust endast. Tegemist on 1972 aastal Rootsis ilmunud teose täiendatud uustrükiga, kus endised soomusronglased meenutavad oma sõjateed 14 kuu jooksul laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus. Teos on selle tõttu natuke hüplik. Palju leidub samade sõjaliste episoodide kordumist, muidugi erinevate sõdurite vaatenurgast. Raamatus leidub sangarlike tegude kõrval ka palju mõttetuid ja juhuslikke surmasid, mis toovad paralleelina ette Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutusteta" lõpu. "Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" on küll väliseestlaslikult patriootlik, kuid teosest ei puudu ka sõja mustema ning autuma poole kujutamine, nii meie kui punasõdurite tegude näol, mis annab mälestustele ausama tooni.
Samas on raamatul ikkagi paljude Vabadussõjast kirjutatud teoste ühine viga: puudub sõjalis-taktikaline analüüs, mis võtaks vaatluse alla EW-i armee tehtud möödalasud ning valearvestused (näiteks Kuperjanovi täiesti mõtlematu käitumine Paju lahingus, mis tõi surma nii talle endale kui ka paljudele teistele sõduritele). Päris neutraalset sissevaadet andvat raamatut Eesti Vabadussõjast pole veel kirjutatud, kuid küll selleni jõutakse. Antud raamatut lugedes tekkis soov ette võtta ka mõni Punaarmee pool võidelnud eesti sõduri mälestused. Tean, et Landesveeri pool võidelnutelt on mõni raamat ilmunud, kuid punaste poolelt ei tule küll ühtegi meelde. Kuid eks ajaloo kirjutavadki ju võitjad!
Andmed:
Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint (koostajad), Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused, Menu, 2009, lk 343
Linke netiilmast:
"Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar