27 oktoober 2017

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.


Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu. Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:
"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's

25 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:
Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

24 oktoober 2017

Kersti Kivirüüt - Okultismiklubi (2009) & Okultismiklubi 2 (2011)

Mulle on olnud alati sümpaatsed kirjanikud, kes julgevad võtta oma kodukoha ajaloo või pärimuse ning selle suuremaks kirjutada. Valmidus minna ajalooõpikutest, segasevõitu rahvalaulu katketest ja radiosüsiniku meetodist kaugemale. Näha midagi suuremat selles soode ja metsadega pikitud ning igavesse sügisesse mähitud Euroopa ääremaas. Aga äkki...!?!?

Üks selline kirjanikest oli muidugi Lennart Meri. Tema "Hõbevalgem" on olnud inspiratsiooniallikaks juba mitmele unistajate põlvkonnale. Kindlasti on "Hõbevalge" mõju tunda ka Kersti Kivirüüda kahes noorsooromaanis, mis jutustavad meile loo Vana-Kuuste uskumatust ajaloost.

Ajalooõpetaja Erika ja tema kaheksanda klassi õpilastest koosnev punt teevad pooljuhuslikult kohaliku mõisahoonet ja naabruses asuvat kivikalmet puudutava avastuse, mille salaniidid viivad välja tuhande aasta tagusesse Eestisse ning otsaga ka Iiri- ja Egiptimaale. Mängu tulevad ka druiidid, Poola tiivulised husaarid ja Lucifer isiklikult.

Noorsooromaanidele omaselt viivad ridamisi õnnelikke juhuseid ning kogu täiskasvanute maailma täielik ignorantsus teismelistest koosneva seltskonna (v.a õpetaja Erika) põnevate seikluste ja heatahtlike seaduserikkumiste manu. Kohati tekkis lugedes ikka küsimus, kas mõni teine Vana-Kuuste elanik kunagi kodust välja ka satub. Noored müttavad mööda (haja)asulat ringi kullast kroonid peas, aga keegi tähele ei pane. Romaanide suurimaks miinuseks ongi liiga vähene lehekülgede arv. Eriti puudutab see teist osa! Kõik sündmused juhtuvad liiga ülekäte ja ka keerulisemad juhtlõngad seotakse kokku noorte poolt mõne hetkega. Oleks vaja olnud umbes sadat lehekülge lisaks, mis oleks lubanud autoril minna sügavamale antud loo ja tegelastega. Siiski on kokkuvõttes tegemist põneva ja out of the box noortelooga, mis kindlasti ei peaks kuuluma ainult Kuuste kooli õpilaste lugemisvarasse.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi, Tänapäev, 2009, lk 168
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel, Tänapäev, 2011, lk 160

Linke netiilmast:
"Okultismiklubi" ELLU's 

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

22 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Mõõkade äss (2017)

Kodumaise noorsookirjanduse eelmise aasta vaieldamatu hitt number üks oli Reeli Reinausi "Verikambi". Etnohorrori sugemetega romaan sai väga sooja vastuvõtu ka mu õpilaste poolt, kui seda neile ulmekirjanduse tundides tutvustasin. Praegu on meil kirjanduses vaba valiku kuu ning nii mõnegi kaheksandiku valikuks osutus "Verikambi". Eks hea sõna levi kiiresti!

Nõnda asusin Reinausi värsket romaani lugema lootusega leida jälle üht lugemissoovitust oma õpilastele. Seekord on autor liikunud ulme juures põnevuskirjanduse manu. Tegelaskonnaks on seltskond noori, kelle ühendavaks lüliks on traumeeriva kogemuse läbi elanud ning seejärel totaalselt muutnud Hanna. Rõõmsameelsest ja seltskondlikust neiust on saanud mõne kuuga paanikahoogude käes vaevlev ja igasugu kontakti vältida püüdev inimvare. Vaikselt hakkavad selguma Hanna muundumise põhjused ning seejärel hakatakse uute ja taasleitud sõprade kaasabil otsima ka põhjustajat.

Kuigi väliselt on "Mõõkade äss" suhtedraamadest tiine noortepõnevik, siis selle varjus on loo tegelikuks tuumaks ohvristaatusest välja rabelemine. Šoki möödudes ning traumeerivast kogemusest rääkides mõistad lõpuks, et sinul polnud juhtunus süüd ja sa ei olnud seda kuidagiviisi "ära teeninud". Romaan demonstreerib Hanna abil kenasti kannatanu võimalikke reaktsioone juhtunule (näiteks kaitsemehhanismide teke, paanikahäired) ning toimetuleku erinevaid etappe. Samuti toob teos esile pideva toetuse vajalikkuse ohvrile toimetulekuks juhtunuga. Märka ja kuula!

Kindlasti ma võtan "Mõõkade ässa" peale vaheaega tundi kaasa, kui hakkame kaheksandikega oma sel kuul loetud raamatuid teineteisele tutvustama. Usun, et leian mitu potentsiaalset huvilist, kellele seda soovitada. Eks tulevik näitab, kas hea sõna hakkab koolis levima.

Andmed:
Reeli Reinaus, Mõõkade äss, Varrak, 2017, lk 376

30 september 2017

Mihkel Mutt - Keerukuju (1985)

Mäletan selgesti, kuidas meie kirjandusõpetaja 12. klassis A.H. Tammsaart käsitledes ütles "Tõe ja õiguse" IV osa kohta, et selle teose peavad kõik abieluranda tüürivad inimesed kindlasti läbi lugema. "Eriti neiud!!!" rõhutas ta ainult talle omase muigega. Nüüd ise klassi ees seistes ja gümnasiste õpetades tahan ma täpselt samu sõnu kasutada Mihkel Muti "Keerukuju" kohta. "Eriti noormehed!!!" tahaksin ise muigega juurde lisada.

Mutt on "Keerukujus" talle omase vaheda iroonia ja sarkasmiga vaatluse alla võtnud abielu kui institutsiooni. Ta uurib, kuidas see habras kahe ainurakse sümbioos alguses kasvab, seejärel pooldub (vahel tahtmatult ja kohe mitmel korral) ning lõpuks sureb. Mutt on meie ette asetanud mikroskoobi ning andnud võimaluse selle eriskummalise koosluse elutsükliga põhjalikult tutvust teha.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Mihkel Mutt, Keerukuju, Eesti Raamat, 1985, lk 160

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.


PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!


Andmed:
Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis

21 september 2017

Jan Kaus - Tallinna kaart (2014)

Tartusse armusin ma lootusetult tänu mitme meie kirjaniku teostele (Bernard Kangro, Oskar Luts, Indrek Hargla jt). Kirjanduslikust Tartust oli saanud mu lemmiklinn juba enne, kui ma seda esimest korda ühel lumisel talvepäeval külastasin, olles ise juba gümnaasiumi viimases klassis. Kirjandus muundus tollel päeval reaalsuseks ning minule omasemat paika pole ma ka kõigi oma rännakute jooksul leidnud. Iga kord Tartu vaksalis rongilt maha astudes tean, et olen koju jõudnud.

Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib.  Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.

PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.


Andmed:
Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid, SA Kultuurileht, 2014, lk 56

Linke netiilmast:
Elle-Mari Talivee arvutus Sirbis
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes

14 september 2017

Woldemar von Löwenstern - Ühe liivimaalase mälestused (1858/2017)

Mind on alati imestama pannud, kui palju erinevaid Eestisid on igal ajastul paralleelselt eksisteerinud. Selle väikese maalapi peale on alati ära mahtunud erinevates mullides elavad kogukonnad. Nad on küll enamasti teadlikud üksteise olemasolust, kuid alati on tundunud turvalisem jääda oma mulli ning vaikselt oma ninaesise kallal nokitseda. Muidu võib ju mull lõhkeda ja vali põhjatuul puhub su siit minema.

Ühed sellised omas mullis elanud gruppe olid baltisakslased. Need talutüdrukute rüvetajatest ja piitsaga nüpeldajatest vereimejad. Meie nägime neid sajandeid sellistena ning kordagi ei tulnud me mõttele, et äkki mulli virvendav pind lihtsalt eksitas meie vaatevälja. Õnneks on arusaamad viimaste kümnendite jooksul muutuma hakanud ning baltisakslane on ka inimese staatusesse tõstetud.

Sellele paradigma muutusele aitab kindlasti kaasa ka Raasikult pärit Woldemar von Löwensterni mälestused. Lugeda saab nii poisiohtu Woldemari teenistuse algusest Vene keisri ratsakaardiväes kui ka karastanud sõjamehe lahinguteest Napoleoni vastu Euroopa eri paigus. Teose üheks põnevamaks osaks on autori pilguheit Vene armee suurte väejuhtide (Kutuzov ja Barclay de Tolly) tagatubadesse. Mõni kindral pidas näiteks täiesti normaalseks, et ta koosolekud ei katke ka selleks, kui tal on tarvis tualettpotil istuda. Eks Jupiterile ole oma veidrused lubatud!

Napoleoni sõdade periood on meie ajalookirjanduses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Kuigi paljud eestimaalased võtsid nendest sõjakäikudest osa, siis otseselt Eestimaale sõjavanker ju ei jõudnud. Nüüd on võimalik raamatu vahendusel taas läbi elada need sündmused ning huvilistele on teejuhiks üks meie seast - Raasiku Wolly.


Andmed:
Woldemar von Löwenstern, Ühe liivimaalase mälestused (aastatest 1790-1815), Varrak, 2017, lk 412

Kalevi Kull - Aru saamise vägi (2017)

Mõned kuud tagasi lugesin Mihkel Muti teost "Mõtted", kus autor arutles euroopluse, eestluse ja inimsuse üle. Sellised lühikesed mõttevälgatused on kiire elutempo juures suurepärane lugemismaterjal. Istud hommikul bussi, lööd raamatu lahti, loed paar lehekülge ning siis vaatled ülejäänud bussisõidu aknast mööda tuhisevat maailma ja mõtled natuke loetu üle järele (minu hommikused bussisõidud kestavad terve tunni). Ka lühike tekstijupp annab võimaluse süveneda ja asja tuuma otsida.

Viimastel nädalatel on olnud minu hommikuseks mõtteturgutiks Kalevi Kulli tsitaatidekogumik "Aru saamise vägi". Meie biosemiootika professor mõtiskleb eelkõige võimatu/võimalikku tasakaalu üle kultuuri ja looduse vahel. Kas win-win tulemus on selles mängus enam võimalik või oleme juba mõlemad kaotajateks jäänud? Lugege ja mõtelge kaasa!

Andmed:
Kalevi Kull, Aru saamise vägi: Kalevi Kulli mõtteid, Varrak, 2017, lk 100

23 august 2017

Kauksi Ülle - Ülim tõde (2014)

Viimasel ajal on aina enam hakanud kasvama mu huvi varajaste 1990. aastate vastu Eestis. Ehk on tegemist lihtsalt ealiste iseärasustega ja nostalgiarakukeste tõusuga vereringes. Järsku tundub võrreldes praegusega tollane rohumätas palju rohelisem ja oma tegemistes vabam. Vastukaaluks polnud muidugi see mätas eriti seadusekuulelik ning alatihti oli ta määrdunud verepritsmetega. Selline ülbe nolk!

Ilmselt võis väljend "Ülbe nolk" vabalt ka üle lugupeetud kirjanikehärrade huulte lipsata, kui nad noorest (:)kivisildnikust isekeskis kohvitassi taga juttu tegid. See Rakverest pärit mees ei tahtnud kuidagi sobituda nõukaajal tavapäraseks saanud kirjaniku halli ülikonda ning mingist kirjanikkonnas valitsevast hierarhiast ja kirjutamata reeglitest ei soovinud ta midagi kuulda. Õnneks oli tal küllaga mõttekaaslasi (Sinijärv, Ehlvest, Ränik, Kauksi Ülle) ning vaevu hingitsev Tartu kirjanduselu oli järsku suminat ja teravaid sutsamisi täis. "Ülbe nolgi" staatus oli küll visa kaduma, kuid peagi tõusid selle kõrvale palju säravamad aunimetused. Tuhandete Lemmik oli sündinud!

Kauksi Ülle kummalise saatuse ja poolikuks jäänud teos "Ülim tõde" vaatlebki seda eredat perioodi meie kirjandusloos. Lugedes tunduvad kõik need reaalselt aset leidnud sündmused ning värvikas tegelaskond lausa müütilistena. Tekib tunne, et oled sattunud mõnda Kiviräha maailma, kus inimesed mõistavad liblikate keelt ja iga nurga tagant võib mõni tont välja astuda. Tegelikkuses kollitavad noori kirjanikke toonases Tartus tontide asemel hoopis Runnel ja Lõhmus, kes pole seejuures üldsegi vähem hirmutavad. "Ülim tõde" pakubki meile võimaluse kuulda tolleaegsetesse kõlakaid, kohtuda lugejatega ja viibida isegi kohtuprotsessil. Kõik, milleta üks normaalselt toimiv kirjanduselu läbi ei saa.


Andmed:
Kauksi Ülle, Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 142

Linke netiilmast:
Vikerraadio saade "Ülbed üheksakümnendad" kirjandusest
Joosep Susi intervjuu (:)kivisildnikuga Müürilehes

26 juuli 2017

Kai Aareleid - Linnade põletamine (2016)

Hävinud Kivisild ja varemetes Vanemuine. Jäljetult kaduvad sõbrad ja küsimata jäävad küsimused. Vaikivad suud, aga kõnelevad silmad. Selline on Tartu, kuhu sünnib 1946. aastal Tiina. Põleng on möödas, kuid söed hõõguvad veel kuumalt.

Lihtne oleks öelda, et Kai Aareleidi romaan "Linnade põletamine" on lugu väikese Tiina suureks saamisest ning lapsepõlvega hüvasti jätmisest sõjajärgses Tartus. Kuid on Tiina üldse laps? Tundub, et esimesel rahuaastal ei sündinud Peetri ja Liisi perre väike maimuke, vaid lapse kehasse sattunud vanainimene. Vaikne, rahulik ja kohusetundlik. Vähemalt nõnda suhtuvad Tiinasse enamus tema lähedastest. Hoolitse siis isa eest! Vaata siis kodu järele! Küll sina tead paremini, sa oled juba suur tüdruk. Romaani lugedes tunned, kuidas Tiina sees kasvab järjekindlalt soov karjuda vastu: "Miks mina?! Ma ei ole täiskasvanu! Teie peate hoopis minu eest hoolitsema!". Kuid täiskasvanutel on tegemist sõja tõttu elamata jäänud noorusaastate tasategemisega ning lapsevanemate mängimine jääb paratamatult tahaplaanile. See koorem lükatakse meil leskedest vanatädikesed kaela, kelle mõju väikese tüdruku maailmapildi kujunemisele on äraütlemata suur. Nõnda kasvabki selles uues maailmas suureks üks noor vanainimene.

Aareleidi romaan köidab sind oma lihtsuse ja siiraste emotsioonidega. Sa elad kaasa nii Tiina vanemate traagilisele loole kui ka tüdruku vaiksele kannatamisele ja arengutele selle kõige keskel. Selle tasandi olemasolu muudabki "Linnade põletamise" millekski palju enamaks kui lihtsalt ajaloo- või olmeromaaniks nõukaaegsest Tartust. Tegemist on teosega, mis jääb sind kohe kauemaks kummitama.

Andmed:
Kai Aareleid, Linnade põletamine, Varrak, 2016, lk 328

Linke netiilmast:
"Linnade põletamine" ELLU's

Taimi Lauri arvustus Sirbis
Merilin Kirikali arvustus Eesti Ekspressis
Kairi Printsi arvustus Eesti Päevalehes

23 juuli 2017

Margus Sanglepp - Nõiatants (2017)

Ütlen ausalt, et asusin Margus Sanglepa romaani "Nõiatants" lugema väga suurte eelarvamustega. Olin hea kümme aastat tagasi lugenud autori teost "Künkarahvas", mis on üks ääretult veider ja mitte just üleliia positiivne lugemiskogemus. Kuid uue romaani esikaanele kleebitud "Romaanivõistlus 2016: III koht" tähis lubas seekord paremat kvaliteeti oodata ning olin valmis riskima.

Võib öelda, et risk õigustas end, sest "Nõiatantsu" näol on tegemist igati asjaliku ajalooromaaniga. Autor viib meid väiksesse Paeste külla Rootsi aja lõpul, kuhu lisaks suurele näljale on jõudnud ka mõningase hilinemisega mujal Rootsi impeeriumis juba ebaseaduslikuks kuulutatud nõiaprotsessid. Kuid eks me ole olnud siin piirialal juba sajandeid Läänemaailmast paar sammu maas!

Eestlasele on ikka meeldinud naabrite peale näpuga näidata ja lihtsakoelise kadeduse tõttu neid igasugu lollustes süüdistada. Juhuste tõttu määratakse Paeste külla uus pastor, kes on väga varmas kõiki neid süüdistusi ära kuulama ja igat süüdistatavat kohe veeproovi saatma. Vajub põhja ja upub ära - polnudki nõid. Jääb pinnale - otsemaid tuleriidale. Aga kummalisel kombel tahavad kõik need vette saadetud ikka põhja vajuda. Tundub, et Maarjamaal neid nõidu eriti ei leidu.

Veeproov nõiduses kahtlustatava suhtes
Tahaks veel paar plussi ja miinust esile tõsta. Esiteks meeldis väga mõisa- ja kohtuhärra kujutamine romaanis. Tegemist on ilmselt ühe positiivsemas (pragmaatilisemas) võtmes kirjutatud sakstega meie kirjandusloos. Polnud jälgegi meie "klassikalistele" ajalooromaanidele omasest vihast mõisarahva vastu, kes ainult vaeseid matse piitsutada lasevad. Mõisahärra von Maydell tunneb suurepäraselt vanasõna "Kuidas sina külale, nii küla sinule". Tööloomale tuleb vahel ikka paremat nosimist anda ja kõrva tagant paitada. Küll ta veab põllul siis vagu kiiremini. Tundub, et mõisahärra on nii mõnegi investeerimisõpiku läbi lugenud.

Negatiivsena jäi häirima kohatine keelekasutus romaanis. Väljendid "see käis tema ego pihta" ja "minu parimaid talupoegi ruineerib" ei sobitu eriti hästi 17. sajandi külaelu taustale. Samuti oli romaani lõpust puudu paar lehekülge, mis oleks võtnud kokku Soosääre pererahva elusaatused peale tormilisi sündmusi. Kuidagi ripakile jäi see lõpp.

"Nõiatants" on kokkuvõttes kiire ja piisavalt kaasahaarav lugemine, et iga ajaloohuvilist lugejat köita. Sanglepp on suutnud hoiduda osadest meie kirjandusele igiomastest stampidest ning puhunud eluvaimu sisse ühele tumedamale perioodile meie maa ajaloos. Samuti soovitan romaanile lisaks lugeda käesoleval aastal ilmunud Aarne Rubeni uurimust "Nõiaprotsessid Eestis", mis annab põhjaliku ülevaate antud perioodist ja nõiaprotsesside tekkest, põhjustest ja hääbumisest Eestis. Ilukirjandus ja ajalugu käivad meil ikka käsikäes!

Andmed:
Margus Sanglepp, Nõiatants, Tänapäev, 2017, lk 208

Linke netiilmast:
Peeter Helme soovitus Vikerraadios

18 juuli 2017

Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.


Andmed:
Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:
"Kesklinn" ELLU's

17 juuli 2017

Jan Kaus - Maailm ja mõni (2001)

Mul on juba jupp aega olnud plaanis põhjalikumalt Jan Kausi looming ette võtta. Olen teada nüüd juba aastaid raadiost kuulanud (ta on üks kolmest Vikerraadio kirjandusmusketärist - Helme, Vadi ja Kaus) ja aastatega on huvi tema kui kirjaniku vastu aina kasvanud. Mõned kuud tagasi lugesin tema romaani "Hetk" ning jäin selle õrnalt nukra ja kummitavalt koduse maailmaga vägagi rahule.

Nüüd jõudis minu lugemislauale Kausi debüütromaan "Maailm ja mõni". Tegemist on suureks saamise ja kohanemise looga ühes ebainimlikult kiiresti teisenevas ja segadust tekitavas maailmas. KORDA ja SÕNAKUULELIKKUST armastav diktatuur moondub üleöö VABADUST ja VÕRDSUST (näiliselt) oma lipukirjaks pidavaks ühiskonnaks (sulaselged paralleelid meie üleminekuühiskonnaga iseseisvuse taastamise perioodil). Selle kõige keskele on sattunud meheks sirguv Taavi, kes ei sobi (või ei taha sobida) kumbagi maailma. Ta ei ole kaasajooksik, kohaneja või võitja. Taavi on vaikne kõrvalseisja, kes soovib kõigepealt leida vastust küsimusele "Miks mina olen mina?" ning alles seejärel otsida omale koht selles pidevalt muutuvas maailmas. Mõni meist peab ka selline olema! Isegi kui maailm selliseid suurt ei salli.

Kausi romaan hakkas lugedes kohati meenutama juba ulmekirjandust. Nõnda absurdsed tunduvad praeguseks 1980. aastate stagnaaeg ja 1990. aastate kauboikapitalism. Kirjanik kujutab mõlemat perioodi tugeva irooniaga ning naerab välja ka kõiksugu suured isamaalased, keda järsku igal pool sigima hakkas. Kogu selle võltsi ja ajuvabaduse taustal ongi ühe indiviidi eneseotsingud see PÄRIS ja talletamist vääriv tükike ajalugu. Sest mõni inimene on suurem kui maailm milles ta elab.


Andmed:
Jan Kaus, Maailm ja mõni, Õige Valem, 2001, lk 144

Linke netiilmast:
Rein Veidemanni intervjuu autoriga Postimehes

12 juuli 2017

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)

Sajandid on läinud. Universum inimkonnale palju väiksemaks ja kodusemaks muutunud. Ent üks suur küsimus on siiski jäänud - KAS ME OLEME AINSAD? See küsimus on ka Heinrich Weinbergi debüütromaanis kogu aeg taustal üleval ning paneb igasuguseid universumi juhtivaid jõudusid mööda galaktikate kolkaplaneete ja ussiurkeid mööda ringi siblima.

Kogu selle rahmimise keskele satuvad ka Teckland Leathercord ning "Tähetolmu" nimelise kosmoselaeva meeskond. Romaani edenedes tuleb neil tegemist teha pearahaküttide, ohtra paugutamise, lumiinimeste, iseloomu näitava tehisintellekti ja isegi kloonidega. Kõik see kulmineerub romaani kolmandas osas, kus kogu selle täristamise ja rassimise lõpuks tuleb ekraanile suurelt kiri "TO BE CONTINUED".

Viimastel aastatel on Weinberg olnud vaieldamatult kodumaise ulmekirjanduse up-and-coming star. Ta ehitab oma loodavat universumit rahuliku järjekindlusega ning kirjutab sellele vaikselt juurde ka oma minevikku ja olevikku. Palju on veel valgeid laike ja avastamata seoseid, kuid loodetavasti on autoril jõudu ja tahtmist need tühimikud järgnevatel aastatel tekstiga täita. Igatahes ruumi on seal tähtede vahel seigelda veel mitme romaani jagu. Varalahkunud Tarlapist jäänud vakantne koht meie teadusulme parnassil on hetke seisuga kindlalt Weinbergile broneeritud. Üks romaan või jutukogumik veel ning ta on oma koha selles esinduslikus seltskonnas auga välja teeninud.


Andmed:
Heinrich Weinberg, Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist, Fantaasia, 2017, lk 284

Linke netiilmast:
Reidar Andersoni arvustus Reaktoris