Peedu Saar - Mailased (2019)

Kevadet, liblikaid ja lilli täis linnake Emajõe kaldal. Ja selle keskel üks armunud noormees. Ega kohati ei saagi päris täpselt aru, kas ta on armunud nüüd neiusse, lilledesse või armumisse endasse. Kuid järsku on kogu senine maailm tema ümber muutunud ja endale uue särava keskpunkti leidnud, mille nimeks on Veronica.

"Peasüüdlaseks", miks Peedu Saare "Mailased" su lugedes nõnda ära võlub, on ilmselt romaani kandev nukruse ja ilu sümbioos. Tahtmatult meenub sul mõni oma ammu unustusse vajunud kevadpäev täis liblikaid ja lilli. Nende keskel TEMA - sinu Veronica. Ja see tunne, mis sind tollal valdas. See kergus ja vabadus. Kui sinu ainsaks tõeliseks sooviks oli võimalus TEDA korra veel näha ja sellest naeratusest osa saada.

Ilmselt kümme või viisteist aastat tagasi oleksin ma olnud sellest raamatust täielikus vaimustuses ning "Mailastest" oleks saanud üks mu tolle perioodi lemmikraamatuid. Selles romaanis on lihtsalt nõnda palju motiive ja teemasid, mida ma tol eluetapil kirjandusest otsisin ja enda jaoks oluliseks pidasin. Kuid praegu olen tänulik selle helge tunde ja paari mälupildi eest, mida see taevasinine raamat minus lugedes tekitas. Mingi sisemine kergus ja soov lagendikul kasvavaid lilli nuusutama minna olid järsku tagasi.

Andmed:

Peedu Saar, Mailased, Paradiis, 2019, lk 184

Linke netiilmast:

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Kerstin Vesteli arvustus Müürilehes

Piret Põldvere intervjuu autoriga Värskes Rõhus

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk (2020)

Linna peal on viimased päevad levinud kulutulena kuuldused ühest uuest ja lahedast vintage'i poest Hõbeseekli tänaval. Tõsiselt hea valik pidi olema (nipsasjadest kummutiteni välja) ning hinnad isegi natuke kahtlaselt madalad.

Ehk on soodsad hinnad lihtsalt tasakaalustajaks poes olevale halvale teenindusele? Nimelt olla müüjaks/omanikuks üks vanaproua, kes kindlasti pole kunagi ühtki "Aasta teenindaja" konkurssi võitnud. Vägisõnadega ta tagasi ei hoidvat ja jälgivat sind poes olles kogu aeg "mis sa siia ära oled kaotanud" pilguga.

Samuti olla vanaproual ka üks parajalt ümar ja puhvis kulmudega koerake, kes pidi kõigil poekülastajatel sabas sörkima näoga "ehk on sul taskus midagi hääd minu jaoks". Aga hinnad pidid need "veidrused" üles kaaluma!

Eks see nädalavahetus tuleb siis sammud seada Hõbeseekli 30 suunas! Kole kangesti oleks tarvis korterisse üht "uut" kohvilauda. Jokutama ei saa jääda, sest praeguses majanduslikus olukorras võivad sellised väikesed eraettevõtted juba järgmiseks nädalaks lihtsalt ära haihtuda. 

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 204

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018) & Veritasu Tartus (2019)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan

Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!

***

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.

Andmed:

Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296
Erkki Koort, Veritasu Tartus, Hea Lugu, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
"Kättemaks Kirumpääl" ELLU-s
"Veritasu Tartus" ELLU-s

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Peeter Helme arvustus Postimehes
Meelis Oidsalu arvustus Eesti Ekspressis

HAPKOMAH - Kuidas minust sai HAPKOMAH (2016)

Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega  aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.

Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.

Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.

Andmed:

HAPKOMAH, Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm'ist, ZA/UM, 2016, lk 206

Linke netiilmast:

Mait Vaigu arvustus Sirbis

Heli Alliku arvustus Vikerkaares

Joonas Ojapi arvustus Värskes Rõhus

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Raamatu põhjal tehtud lavastus Ugalas

Johannes Käbin - Aastate ja kauguste tagant (2020)

Eelmisel suvel oli mu üks suuri "lugemisprojekte" Voldemar Panso päevaraamatud. Ühe olude tõttu Venemaal sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noormehe saatuse vingerpusse täis teekond läbi möödunud sajandi suuri vapustusi. Aga sel kevadel sattusin lugema Eestis sündinud, kuid Venemaal üles kasvanud Johannes Käbini mälestusi ja (tema poja poolt) valitud päevikukatkeid. Kaks vastandlikku elusaatust, kelle töödele ja tegemistele nüüd nõnda erinevalt tagasi vaadatakse, kuid kelle mõju 1960.-1970. aastatel meie ühiskonnale ja kultuurile ei saa kuidagi alahinnata.

Huvitav, mis oleks saanud Käbinist, kui ta vanemad oleks Peterburi suundumise asemel jäänud talupidajateks Virumaal. Ilmselt oleks Johannese suur huvi tõukarja, loomasööda ja bioloogilise väetise vastu jäänud endiseks. Aga vasakpoolse ilmavaate vastu? Nõukogude Venemaal üles kasvanuna ei olnud küsimus enam valikutes. Johannesest pidi saama ja saigi kommunist. Ustav ja agar parteilane, kes koostas juba teismelisena seinalehti ja ootas kommunistlikult "helget" tulevikku, mis meie kõigi õnneks jäigi saabumata.

"Aastate ja kauguste tagant" sisaldab Käbini käsikirja jäänud mälestusi poisikesepõlvest kuni mahavõtmiseni EKP KK esimese sekretäri kohalt 1978. aastal (kirja pandud suures osas 1970.-1980. aastail) ning elu viimastel elukümnenditel peetud päevikute väljavõtteid. Põnevaim lugemine ongi kirjeldused Käbini lapsepõlvest eelmise sajandi alguse Peterburi eeslinnas ja raamatu lõpus olnud enesetsensuurist vabad päevikukatked. Nende puhul oli tunda, et autor on tõesti siiras ning ei tegele lihtsalt partei ees kummardamise ja oma saba kergitamisega (à la küll meie ikka ehitasime seda kommunismi palehigis üles ja tahtsime ainult head).

Usun, et ajaloohuvilised leiavad sellest raamatust neile huvi pakkuvad kohad kenasti üles, kuid olge valmis ka lehekülgede viisi ENSV parimate lüpsjate ja kaevurite nimekirju läbi töötama. Küll tollal ikka mõisteti Eestimaal tööd rügada. Ilmselt pidi kõik kohad ainult armastust täis olema.

Andmed:

Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant: Mälestused ja päevikukatked, Varrak, 2020, lk 392

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Heimar Lengi arvustus Õhtulehes
Videolõik kultuurisaatest "OP"
Holger Kaintsi arvustus Postimehes

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

Juhan Viiding - Mina olin Jüri Üdi (1978)

järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik


***

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma Tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (seekord oli valikut äraütlemata raske teha). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Juhan Viiding, Mina olin Jüri Üdi, Eesti Raamat, 1978, lk 156

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.

Andmed:

Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis

Kaja Kann - Tänavatüdruk (2020)

Tartu üliõpilaselu on kujutatud meie kirjanduses juba aastakümneid ning ilmselt on sel teemal isegi mõni Tartu tudeng oma diplomitöö kirjutanud (meta!). Kahjuks Tallinna ülikoolide auditooriumid ja ühikad ei ole nõnda ohtralt ilukirjanduses figureerida saanud (TTÜ küll erinevates mälestusteostes sagedamini), kuigi ka siinsete ülikoolide koridorides liigub ringi legendaarseid õppejõude ja püüeldakse aina uute teadmiste poole.

Seda senist puudujääki leevendab just poelettidele jõudnud Kaja Kannu autobiograafiline romaan "Tänavatüdruk", mis räägib filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis. Tegemist on (enese)irooniat täis tagasivaatega ühe loovinimese hüppest tudengiellu, mis sai alguse juhuslikust silma jäänud kuulutusest. Romaan toob lugejani rea kummalisi ja muigama panevaid seiku TLÜ siniste toolidega koridoridest ning erinevatest loengutest ja seminaridest. Lõpuks ma ei oskagi öelda, mis mind rohkem naerma ajas - üliõpilaste pidevad vabandused ja täielik saamatus või õppejõudude pidev ohkamine stiilis "Kuidas te ikka veel aru ei saanud?!?". Tegelikult hakkas mõlemast osapoolest kahju - (teaduslikult mõttetuid) esseid vorpivatest tudengitest ja neid lugema pidavatest õppejõududest. Tundus, et palju targemaks ei saanud keegi. :)

Kõrvalliinina jookseb raamatust läbi ka vabakutselise etenduskunstniku/kriitiku tööd ja tegemised, kuid see osa teosest jääb natuke hõredaks ja oleks tegelikult täiesti eraldi romaani väärt tegevusliin. Eriti kui Kaja Kann kirjutaks selle loo lahti sarnase teravalt otsekohese tooniga, nagu ta "Tänavatüdruku"  puhul tegi (näiteks õppejõudude nimed on jäänud muutmata). Igatahes jään autori järgmist raamatut ootama, kuid seni otsin omale lugemiseks välja tema debüütteose "Eratee", kus peaks natuke parema pildi saama Kaja eneseotsingutest Pardimäel.

Andmed:

Kaja Kann, Tänavatüdruk, Varrak, 2020, lk 256

Linke netiilmast:

Inna Grünfeldti intervjuu autoriga Virumaa Teatajas

Johanna Rossi arvustus Sirbis

Sandra Müüri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Maarja Kangro - Minu auhinnad (2018)

Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest. 

Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina). 

Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.

Andmed:

Maarja Kangro, Minu auhinnad, Nähtamatu Ahv, 2018, lk 336

Linke netiilmast:

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus Eesti Päevalehes

Leena Kurvet-Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Peeter Sauteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

Kersti Kivirüüt - Deemonitaltsutajad (2019)

Nähes kaanel autori nime ja pealkirja "Deemonitaltsutajad" ootasin ikka hoopis teistsugust romaani. Kersti Kivirüüdi looming on ju alati olnud ikka rohkem või vähem ulme poole kaldu (olgu see noortele mõeldud "Okultismiklubi" lood või paar aastat tagasi ilmunud "Värav"), kuid ta on kätt proovinud ka põnevusromaanide vallas ("Tuulte linn" või "Mäng mõisa peale").

Kuigi "Deemonitaltsutajaid" võib rahuliku südamega just kahe viimasega ühte ritta panna ja seda natuke naiivse põnevusromaanina lugeda, siis tegelikult on (vist) tegemist hoopis ühe üpris sarkastilise satiiriga ühe kohaliku omavalitsuse (Kambja ja Ülenurme valdade sundliitmise järel tekkinud ühendvalla) ning laiemalt meie koduse poliitmaastiku kohta.

Kohati tundub raamat lihtsalt mingi isikliku arveteõiendamisena ja isegi mitte eriti varjatud viisil. Eeldan, et kohalikud elanikud leiavad romaani tegelastele mitmeid prototüüpe enda valla elanike seast. Kohati tundus lugu ikka päris absurdseks minevat (kõik seoses ususekti ja kriminaalse jõuguga), kuid samas usun, et romaanis vägagi värvikalt kirjeldatud minister Mäggeri (Janek Mäggi) külaskäiku Kambjasse ja rahvakoosoleku vaimset "taset" ei ole autor (kahjuks) ise pidanud välja mõtlema.

Ajaviiteromaanina isegi soovitan "Deemonitaltsutajad" paariks õhtuks kätte võtta. Lugu läheb kiiresti ja lõpuks hakkad isegi mõtlema, kui tõenäolised on mõned romaanis välja pakutud arengud meie riigis. Kas tõesti piisab mõnest üksikust korrumpeerunud ametnikust, et terve piirkonna elu põrguks muuta? Eks demokraatia vitsad peksavad iseend kõige valusamini.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Deemonitaltsutajad, Tänapäev, 2019, lk 222

Tõnu Õnnepalu - Paradiis (2009)

Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.

Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).

Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Paradiis, Varrak, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Paradiis" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tanel Veerne arvustus Eesti Päevalehes

Vilja Kiisleri arvustus Sirbis

Joonas Hellerma arvustus Keeles ja Kirjanduses

Heili Sibritsa intervjuu autoriga Postimehes

Maarja Kangro - Heureka (2008)

KEELEPUHASTUSE DEKLARATSIOON

eesti keel

nagu nuga

nagu mõõk

nagu kirves

nagu giljotiin

nagu žilett

nagu klaasikild

nagu metallist link talvel

kisub lõhki teised

lodevad keeled ja kehad

kargab kõrri

valesti käänajale

kargab kanda

koma ärajätjale

lõikab randmesse

võõraga nakatajale

tegelikult oli mõõk

ju kalevipojal

ja milline mõõk

me oma jalad ei lidu

piisavalt kiiresti

ent puhtusekujutlusest

purju jäänult

nõuame vihinat

tats-tats

etteütlus

kalevipoja mõõk

PUNASED LIILIAD

Tulge edasi, tulge aeda.

Siin on uus rotangmööbel

ja valge lina on laual

ja veiniklaasid ka.

Äärelinnas on üsna vaikne

ja viimaks tuleb teil pähe

küsida, miks aiaservas

liiliad nii punased on.

Võib-olla seal lamab keegi,

kes jäi teadmata kadunuks,

kelle ma tapsin kirest,

raevust või ahnusest.

Eks hävitatuist ju tõuse

lõpuks ikka verine leek.

Lõpuks tõuseb kuskilt käsi,

mälu lahvatab nagu lill -

See on tõesti huvitav sort,

mis tekitab vaatajas lootust,

õitseb kaua ja eredalt,

sibulad pole odavad.

No nii, kallakem veini juurde

ja rääkigem totrat juttu:

meie taastulek pole kindel,

ükskõik kui totter on jutt.

SIGA

Raadiost kuulsin:

siga käinud muiste maja ümber

ja söönud inimese sitta.

Kosunud sellest, saanud lapsed.

Inimene löönud sea maha ja söönud ära.

Pärast sööki läinud jälle

kuhugi tare lähistele võssa.

Sea lapsed tundnud lõhna, 

läinud võssa sööma.

Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.

Juurte juurde naastes

võtnud siga kaasa

hulga peenemaid riistu

ja artikuleeritumaid hoiakuid.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Maarja Kangro, Heureka, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 80

Linke netiilmast:

Berk Vaheri arvustus Sirbis

Katrin Väli arvustus Eesti Ekspressis

Jürgen Rooste arvustus Postimehes

Mari Peegli arvustus Eesti Päevalehes

Mika Keränen - Supilinna salaseltsi kümme juhtumit (2008-2019)

Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!

Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!

Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts  ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!

Andmed:

Mika Keränen, Varastatud oranž jalgratas: Salaselts Rampsu esimene juhtum, Jutulind, 2008, lk 88

Mika Keränen, Peidetud hõbedane aarelaegas: Salaselts Rampsu teine juhtum, Jutulind, 2009, lk 116

Mika Keränen, Vana roosa maja: Salaselts Rampsu kolmas juhtum, Jutulind, 2010, lk 90

Mika Keränen, Salapärane lillenäppaja: Salaselts Rampsu neljas juhtum, Keropää, 2011, lk 144

Mika Keränen, Professor Must: Salaselts Rampsu viies juhtum, Keropää, 2013, lk 142

Mika Keränen, Kuldne Lurich: Salaselts Rampsu kuues juhtum, Keropää, 2014, lk 144

Mika Keränen, Küttepuuvargad: Salaselts Rampsu seitsmes juhtum, Keropää, 2015, lk 116

Mika Keränen, Jõmmu: Salaselts Rampsu kaheksas juhtum, Keropää, 2016, lk 158

Mika Keränen, Fantoomrattur: Salaselts Rampsu üheksas juhtum, Keropää, 2017, lk 160

Mika Keränen, Soome pitsa: Salaselts Rampsu kümnes juhtum, Keropää, 2019, lk 150

Linke netiilmast:

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes