Margus Haav - Kuidas lõhnab kuri (2016)

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.

Andmed:

Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128

Linke netiilmast:

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:

Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

Indrek Hargla - French ja Koulu (2005/2016)

Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...". 

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu". 

See teos on olnud mu vaieldamatuks lemmikraamatuks esimesest lugemiskorrast peale. Mäletan uskumatult selgesti, kui mu vend kümme aastat tagasi "Frenchi ja Koulu" oma klassikaaslaselt laenas ja lugedes pidevalt aina valjenevaid naerupahvakuid tekitama hakkas. Ma PIDIN teada saama, mis selles raamatus nüüd nõnda erilist on, et mu vend ei suutnud seda mitme päeva jooksul käest panna. Ükski raamat ei olnud mu vennale varasemalt sellist mõju avaldanud.

Kümnend hiljem, kauaoodatud "Frenchi ja Koulu" kordustrüki valguses, ongi paras hetk teha kokkuvõte ühe teose võimalikust mõjust indiviidile. Tuleb välja, et minus tekkinud uudishimu venna poolt loetava raamatu vastu oli minu "hukutajaks" ning kuldvõtmekeseks eesti ulmekirjanduse maailma. Enne "Frenchi ja Koulut" ei olnud meil kodus ühegi kodumaist ulmeraamatut. Nüüd on meil terve eraldi raamaturiiul eesti ulmekirjanduse tarvis ja varsti on see vaja suurema vastu välja vahetada. Enne "Frenchi ja Koulut" ei teadnud ma midagi ulme alažanritest või mis on näiteks peidus termini "aurupunk" taga. Nüüd ma õpetan klassi ees oma põhikooli juntsudele ka ulme algtõed selgeks.  Enne "Frenchi ja Koulut" polnud ma kordagi kuulnud (ja ilmselt poleks kunagi kuulnudki) nimesid nagu Veiko Belials, Lew R. Berg, Karen Orlau, Siim Veskimees või Maniakkide Tänav. Nüüd olen ligi kümme arvustust kirjutanud eesti ulmekirjanike uudisteoste kohta ajakirja "Reaktor".

Võin südamerahuga öelda, et "French ja Koulu" muutis mu elu ning teeb seda siiani. Samaga sai hakkama "Toomas Nipernaadi", kui ma olin üheksandas klassis. Seda suudavad ainult väga vähesed raamatud meie elus. Selle ÕIGE otsingud võivad kesta aastaid ja viia su väga kaugetele radadele. Kuid üks päev avad sa raamatu ja mõistad "see on nüüd see". Sa oled omale eluaegse sõbra leidnud. Kaaslase, kellega sa läheksid koos üksikule saarele ning see saar polegi enam nõnda üksik.

PS: Ligi tuhande vastanu kirjanduslik valik 1954. aastal oli järgmine:

1) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"....................672

2) August Gailit "Toomas Nipernaadi".............206

3) August Mälk "Tee kaevule"..............................187

4) "Kalevipoeg".......................................................180

5) Arved Viirlaid "Ristideta hauad" ...................156

Andmed:
Indrek Hargla, French ja Koulu, Raudhammas, 2016, lk 520

Linke netiilmast:

"French ja Koulu" ELLU's

Liis Palloni arvustus Postimehes

Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Arkaadias

Jaan Aps & Joonas Sildre - Hingelõõm (2007)

"Hingelõõm" sai ostetud 4-5 aastat tagasi ja seisis seni mu ulmekirjanduse riiulis vaikses unustuses. Paar nädalat tagasi omale pühapäeva õhtul uut bussiraamatut otsides sattus raamat mulle Apsi&Sildre teos kätte. Ei saa salata, raamatu välimus kutsus lugema. Eriti Sildre lugu toetavad ja ka edasi viivad mustvalged pildid. Fain, sold! Järgmine hommik bussi oodates oli mul juba "Hingelõõm" näpus.

Aps&Sildre ühisteos on oma olemuselt filmilik põnevusromaan, mille sisuks ühe "probleemidelahendaja" probleemid. Sobiks täiesti paslikult mõne B- või C-kategooria filmile alusmaterjaliks. Jälitusstseenid, kõrtsikaklus, armukolmnurk ja hinge kriipivad kohad on täiesti olemas. Tekst, mis teab suhteliselt täpselt, mis ta on - pretensioonideta filler.

Oma eesmärgi täitis "Hingelõõm" täielikult. Ühe nädala bussisõitudeks tööle ja tagasi oli mul kaaslane olemas. Kaks nädalat hiljem ei mäleta küll enam ühegi tegelase nime, aga juhusuhte puhul on see normaalne. Reedel võisin raamatu südamerahuga tagasi riiulisse panna ja uut "ohvrit" otsima hakata.

Andmed:

Jaan Aps & Joonas Sildre, Hingelõõm, Varrak, 2007, lk 240

Linke netiilmast:

Andra Teede arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016

Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval

 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes

Eno Raud - Kilplased (1962/2016)

Klassika jääb klassikaks! Seda "laenatakse", tõlgitakse ja kohandatakse. Sajandid mööduvad ning aina uued põlvkonnad sirguvad, loevad ja naeravad. Kilplaste lood võisid tõesti käibele tulla 16. sajandil väikeses Saksamaa linnas elanud inimeste kohta, kuid lollus on nagu armastus - see ei kao siit ilmast kunagi. Seda väga lihtsal põhjusel ning sellest jutustab "Kilplaste" viimane peatükk. 

Nimelt peale oma küla maha põletamist (aeti taga hiirekoera), rändasid kilplased laia maailma uut eluaset otsima - üks sinna ja teine tänna. Vahel tundub, et kilplaste lapselapselapsi sattus vanale heale Liivimaale kohe hulgi. Kuid külastades teisi maid jõuad ruttu selgusele, et asi pole pooltki nõnda hull. Tänu taevale on lolle kogu maailm võrdelt täis.

PS: Priit Pärn = Elav legend! 😍👍😅

Andmed:

Eno Raud, Kilplased, Tänapäev, 2016, lk 44

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Andris Feldmanis - Viimased tuhat aastat (2016)

Mis juhtub inimkonnaga, kui meilt ära võtta vajadus ja tahe midagi luua? Luua midagi uut ja erilist sellesse maailma. Luua midagi oma mõistuse või kätega. Luua midagi, mida võid nimetada OMAKS. Andris Feldmanis vastab sellele küsimusele oma romaanis "Viimased tuhat aastat". Vastuseks on HÄÄBUMINE. Vaikne, vabatahtlik ja möödapääsmatu.

Romaanis on inimkonna kõigi vajaduste eest hoolitsema hakanud masinad. Sinul pole vaja midagi muud teha, kui süüa, sittuda ja magada. Aga kaua sa suudad sellist piinavat "vabadust" taluda? Iga päev on täiesti sarnane eelmisele ja sa tead juba ette, et homne päev ei tule millegi poolest erinevam. Päike ainult tõuseb/loojub minutikese varem või hiljem. 

Silvia Urgas ja Andris Feldmanis

Feldmanis vaatabki seda trööstitut maailma läbi ühe indiviidi silmade. Tallinnast pärit Niko tiksub oma päevi õhtusse 23. sajandi Berliinis. Autor jälgib Niko katseid selles maailmas omale midagi luua: suhet, kodu, peret ja tulevikku. Midagi, mis erineks natukenegi ülejäänud "normaalsest" maailmast. Maailmast, kus inimesed ei sure enam haigustesse või vanadusse, vaid kustutavad vabatahtlikult oma eluküünla hetkel, kui nad lihtsalt ei suuda seda "normaalsust" enam taluda. Niko valulävi on õnneks kõrgem ja sealt rullubki lahti Feldmanisele see aasta Betti Alveri kirjandusauhinna toonud teos.

Ulmepelguritel pole mingit põhjust Feldmanise romaani düstoopilise tulevikumaastiku pärast põnnama lüüa. Tegemist on ikkagi eelkõige eksistentsiaalse kulgemisromaaniga, kus robotid ja kõiki haigusi ravivad tabletid on kõigest kauge kaja, mis võib ka täiesti märkamata jääda. Olulised ei ole ruum ega aeg, vaid inimene ja tema igikestev püüd oma kohta siin kustuva päikese all leida.

Andmed:

Andris Feldmanis, Viimased tuhat aastat, Varrak, 2016, lk 200

Linke netiilmast:

Katariina Rebase arvustus Eesti Päevalehes

Tristan Priimäe intervjuu autoriga Sirbis

Madis Järvekülje arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid (2016)

Aastake möödas ning jälle saan oma ulmeraamatute riiulisse uue "Saladusliku tsaari" köite lisada. Sedapuhku juba neljanda ning taaskord on tegemist Maniakkide Tänava ja J.J. Metsavana poolt kahesse kirjutatud romaaniga. Rõhk tammurite aurukateldes on taas tõusmas, kettmõõga hambad juba kenasti teravaks ihutud ning Õnnepäeva malev on valmis sammuma Uus-Kiievi poole.

Kõigile eelnevatele "Saladusliku tsaari" köidetele omaselt on ka "Kui rumalad surid" mängumaa väga lai. Eestimaa metsadest kuni Uus-Kiievi müürideni ning virtuaalreaalsusest kuni planeedi Maa orbiidini, kus ikka valitseb jumaliku õiglustundega programmeeritud orbitaalkompleks Ippolit. 

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus seekord Uus-Kiievi õukonna kujutamine. See oli mõnus slaavi segasummasuvila, kus viinuska ja праздник ei lõppenud kunagi. Alati oli põhjust millegi puhul peekrid kokku lüüa ning alati oli põhjust kellelegi nuga selga lüüa. Vürstiriigi õukond võttis selles köites oma õlule ka huumori ning mängulisuse säilitamise, mis on olnud kogu sarja üheks suurimaks tugevuseks. Lugeda "Saladusliku tsaari" ilma naljaturtsatusteta oleks ju lausa patt.

"Kui rumalad surid" tundus siiski olevat mingis mõttes vahejaam selle sarja jaoks. Reis on kestnud juba ligi viis aastat ning paljud esimeses peatuses pealetulijad on juba oma sõidu pooleli jätnud. "Saladuslik tsaar" vajaks nii uusi erinäolisi reisijaid, kelle seiklustele edaspidi kaasa elada, kui ka abimehi katlaruumi, kes aitaks sütt kühveldada ja aurumootorit töös hoida. Loodan, et julgeid pealehakkajaid leidub!

Andmed:

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid, Fantaasia, 2016, lk 240

Linke netiilmast:

J.J. Metsavana mõtteid "Saladusliku tsaari" sarjast "Reaktoris"

Peeter Helme mõtteid Klassikaraadios

Mart Kadastik - Nüüd ma siis kirjutan (2016)

Nüüd ma siis kirjutan natuke viimase kuu kõige päevakajalisemast raamatust. Raamatust, mis paneb suure tõenäosusega tükiks ajaks kohtuveskid jahvatama ja lubab pihku itsitavatel advokaatidel paksu kihi võid oma leivale määrida. Raamatust, mille ilmumine ilmutas veel ühe raamatu. Raamatust, mille sündi oodati ja kardeti.

Mart Kadastiku teos on eelkõige sügav, pisarsilmil tehtud kummardus oma "pojale", kes jättis lõplikult oma vanemad ning hoiab nüüd oma uue naise poole. Uut miniat ei salli papa silmaotsaski, kuid ise valiti too oma lapse tulevaseks välja ning omad vitsad peksavad tõesti valusasti. Kuid see ei vähenda kübetki vanemlikku armastust ning muret, mida oma latsekese vastu tuntakse. Pigem isegi kasvatab seda ning käesolev raamat, oma "paljastavate" lugudega, on selle tõestuseks.

Lugedes rullub lahti ühe töömehe lugu, kes on sulaselgelt leidnud oma kutsumuse ja liistud siin hullupöörases maailmas (väga kadestamisväärne juhtum!). Ajakirjaniku kutset on Eestimaal ikka austatud. Me oleme ju lugejarahvas ja kiri on meile püha! Kui palju ma olen oma elus kuulnud lauseid: "Ajalehes kirjutas, et See ja Too tegi nii ja naa! Ja kui juba ajaleht kirjutab, siis peab tõsi olema!" Aga tõekuulutajaks ei saa igaüks meist. Seetõttu kuulame äravalituid eriti hoolega ja vajadusel otsime aastakümneid ka ridade vahelt "püha tõde".

Raamatut "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes jäi minule mulje, et härra Kadastik teab, millist tähendust omab ajakirjaniku/ajakirjanduse roll ja positsioon Eestis. "Neljas võim" ei ole ainult tühipaljas sõnakõlks. Kuid meeles tuleb pidada, et kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas ja ka "neljas võim" võib ükshetk rahva toetusest ilma jääda. Aastakümnete jooksul vormunud usaldus võib kaduda murdosa sekundiga ning rahaga seda enam tagasi ei osta.

Kes haaras raamatupoest Kadastiku teose lootes eest leida "ärapanemist" ning hunnikus meie meediamaastiku musta pesu, siis peab too lugeja pigem pettuma. Muidugi on raamatus kirjas 1990-ndate "kauboikapitalismi" näiteid ning lugusid meedias aset leidnud erastamistest ja ärastamistest. Kuid tegelikult räägib Kadastiku teos ühe provintsipoisikese kasvamisest Eesti suurimaks meediaettevõtteks ning rõõmudest ja valudest sellel teel.

Andmed:

Mart Kadastik, Nüüd ma siis kirjutan: Elutööraamat, Varrak, 2016, lk 400

Stig Rästa - Minu Kennedy (2015)

"Minu Kennedy" võtsin ma kätte puhtalt oma 7. klassi tõttu. Muidu oleks see jäänud lihtsalt üheks järjekordseks eluloo- ja reisiraamatuks, mida iga kuu näed raamatupoe riiulil "Uued raamatud".  Kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt kolm minu õpilast tegid selle raamatu kohta põneva ettekande ning peale kolmanda ära kuulamist lubasin ma neile, et ma loen selle raamatu koolivaheajal ka ise läbi. Meest sõnast, härga sarvist!

Lihtne seda lubadust täita siiski polnud. "Minu Kennedy" on peaaegu kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud. Saatuse irooniana leidsin ma teose lõpuks Stig Rästa kodutänaval asuvast Laagna raamatukogust. Tuleb taas tõdeda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal!

"Minu Kennedy" koosneb põhimõtteliselt kolmest eraldiseisvast osast: Rästa lapse- ja koolipõlv Lasnamäel, muusikuks kasvamine (kulminatsiooniks muidugi Eurovisoonil esinemine) ja 800 kilomeetri pikkune palverännak Santiago de Compostelasse. Muidugi kõige suurema põnevusega lugesin Rästa Lasnamäe ja 13. Keskkooli (nüüdne Tallinna Laagna Gümnaasium) mälestusi. Neile lehekülgedele võiksin ka mina rahulikult oma nime alla kirjutada (Ka minu maja ees ja sees tapeti inimesi!). Me liikusime ühises ruumis, hallide betoonhiiglaste varjus, kuid seitsme aastase viivisega.

Kui mina emaga lõpuks koolimajja jõudsin, oli Stig juba parematele jahimaadele edasi liikunud. Kuigi õpilaste arv oli vahepeal drastiliselt langenud, siis õpetajaskond oli suuremalt jaolt sama ning ka politsei külaskäigud suhteliselt regulaarsed. Mäletan, et põhikoolis lasti meil klassis vahel naljaviluks pipragaasi, hüpati teise korruse akendest alla ning keegi üritas vist ka lauda põlema panna. Ning see oli ainult meie klassis! Siiski on kõige selgem mälestus ühest hommikusest matemaatikatunnist, kus järsku kõlas kõva kärgatus ning kõik klassi aknad hakkasid värisema. Nimelt plahvatas kilomeetri kaugusel asuva Paekaare Gümnaasiumi juures üks Margus Ringmaa pommidest. Igavuse kätte pole Lasnamäel küll kunagi keegi surnud.

Stig Rästa muusikukarjääri ning Eurovisiooni telgitaguste kirjeldused pakkusid küll huvitava lugemiselamuse, kuid polnud minu tassike teed. Seevastu reisikirja rännakust Santiago de Compostelasse lugesin väga suure huviga, sest sama teekond on ka omal järgmise suve plaanidesse võetud. Kasulikke näpunäiteid leidsin kuhjaga ning kindlasti loen vastavad leheküljed veel enne reisile asumist üle.

"Minu Kennedy" on üks ütlemata aus ja ladusasti kirjutatud raamat. Samas on see ka üks ütlemata halvasti toimetatud raamat. Seda võiks kohe õppematerjalina kasutada tulevastele toimetajatele. Eks see ole enamuste nende "üheraamatukirjastuste" viga, mis püüavad suurte kirjastuste ahnete käppade vahelt pääseda ja ise suuremat tulu teenida. Vaadates sellele veale nüüd läbi sõrmede, siis oli "Minu Kennedy" minule üks mõnus nostalgialaks, mis pani mõtlema kõigile neile kümnetele poistele ja tüdrukutele, kes Pae tänava hoovides õhtuti rahvastepalli ja ukakat mängisid. Peaaegu kõigist said ju normaalsed inimesed. Ainult mõni üksik on vangis või süstla otsas. Aga selles ei saa küll Lasnakat süüdistada!

PS: Lõpetuseks tänud minu 7. klassi õpilastele, kes selle raamatu minu huviorbiiti tõstsid. Kindlasti kõige põnevam raamat, mis ma sellel vaheajal lugesin. :)

Andmed:

Stig Rästa, Minu Kennedy, Rasta Meedia, 2015, lk 204

Linke netiilmast:

"Minu Kennedy" ELLU's

Ene Sepp - Medaljon (2009)

Oktoober on mul seitsmenda klassiga noorsookirjanduse kuu. Palusin neil lugemiseks valida ühe Tänapäeva noorsooromaanide sarja kuuluva teose ja oma valikust mind ka teavitada. Paljud õpilased valisid Ene Sepa "Medaljoni", mis on ilmselt viimase kümnendi üks tuntumaid ja loetumaid noorsooromaane. Nõnda otsustasin ka ise selle raamatu koolivaheajal läbi lugeda ning end teose tegelaste ja tegevustikuga kurssi viia. Muidu ei tea ma teemast ööd ega mütsi ning noogutan lihtsalt õpilaste vastamisele totra naeratusega kaasa. Dialoog on kirjanduse mõtestamise alus!

Tehes natuke taustauuringut selgus, et Ene Sepp alustas "Medaljoni" kirjutamist juba 14-aastaselt ning teose valmides oli autor 17-aastane. See on teismelise kirjutatud raamat teismelistele! Seda väga olulist aspekti arvestades tulebki minusugusel "vanamehenässil" seda teost lugeda. Arvesta sellega ja ma usun, et sul ei tule pettuda. Nooruse naiivne ja üdini aus maailmapilt kumab tekstist ikka väga selgelt läbi. Mustad on mustad ja valged on valged. Tunded on suured ja absoluutsed (või haihtuvad igavikku kahe nädala möödumisel). Parimad sõbrad on igavesed ja vanemad üldjuhul täielikud tropid. Ühesõnaga - meri on põlvini ja pidu pidamiseks!

"Medaljon" on sisu poolest ikkagi klišeede klišee. Vaikne ja helge tulevikuga tüdruk armub tätoveeritud, needistatud ja musta lõvilakaga mehehakatisse. Kogu senine maailm ja tõekspidamised lendavad prügikasti ning tuleb hakata end "vanale maailmale" (loe: vanemad, kool ja endised sõbrad) ja selle normidele vastandama. Lõpuks jõutakse selle vastandumisega nõnda kaugele, et lastest saavad lapsevanemad ja ring ongi täis. Nüüd tuleb lihtsalt oodata, kuni teid hakatakse vihkama ja "vanadeks troppideks" sõimama. Looduse lõputu ringkäik on ikka üks üdini õiglane leiutis!

Ma ütlen täiesti ausalt, sain lugedes ikka kõvasti naerda. Aga seda ennekõike enda üle, sest ise olin veel üpriski hiljaaegu täpselt samasugune "my way or the highway" suhtumisega poisinolk. Tänu taevale, et ma enam ei ole! Õnneks on olemas raamatud, mis meenutavad meile, et ka meie põdesime selle "haiguse" läbi, mida nooruseks kutsutakse. Kõik täiskasvanud jooksku nüüd noorsookirjandust lugema ja oma "haiguslugu" meenutama! Ehk oskate nõnda ka praeguseid "patsiente" paremini mõista.

Andmed:

Ene Sepp, Medaljon, Tänapäev, 2009, lk 200

Linke netiilmast:

Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

Jaan Tätte - Näidendid (2002) & Näidendid II (2008)

Eesti näitekirjanike seas on saamas juba trendiks, et igal kümnendil on oma "STAAR". Nad tulevad pauguga, kirjutavad oma "surematu teose", kummardavad püsti tõusnud publikule  ning taanduvad vaikselt meie teatriloost rääkivate raamatute kaante vahele. Vilde&Kitzberg, Hugo Raudsepp, August Jakobson, Juhan Smuul, Egon Rannet ja Jaan Kruusvall - nimetada esimesi pähe karanud nimesid. Vahel ikka lavastatakse mõni nende näidend (juubeli või mõne muu erisündmuse puhul), aga üldjuhul on need tekstid muutunud kohustuslikuks lugemisvaraks (teatri)koolides ning eesriide tõusu enam ei näe. Teatrimaailm on karm, aga paraku õiglane!

Minul oli õnn armuda teatri salamaailma ajastul, kui meie näitekirjanduses oli kahe kuninga ülemvõim - Andrus Kivirähk ja Jaan Tätte. Kaks kantsi, Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater, kõrgusid selgelt üle teatrimaastiku. Nende autorite uusi teksti oodati ning iga esietendus oli suursündmus! Mina armastan nende mõlema tekste ja olen ütlemata tänulik, et olen suurt osa neist näinud ka lavalaudadel reaalsuseks saamas. Oh happy days!

Nüüd, ligi kümnend hiljem, mõtlen tagasi nendele teatriõhtutele. Täiesti uskumatu, kui kirkalt need on mul senini meeles! Ma mäletan siiani, mida ma kandsin seljas ja keda ma kohtasin sumedal suveõhtul teel "Kaotajaid" vaatama. Ma mäletan siiani, kuidas me Eveliniga jalutasime Laulasmaa rannas peale "Laterna" etendust, loojuva päikese valguses ja ootasime ta venda, kes meid Tallinna sõidutaks. Ma mäletan siiani, kuidas ma ühe vaatusega armusin ära Liina Olmarusse (või peaks ütlema Leelesse), kes seisis väiksel puust sillal ja rääkis mulle kõik südamelt ära. Sest see oli tema viimane võimalus! Need õhtud ja kogetud tunded jäävad minuga igavesti. Jätke meelde - teater ei ole kaduv kunst!!!

 

Andmed:
Jaan Tätte, Näidendid, Tallinna Linnateater, 2002, lk 240
Jaan Tätte, Näidendid II, Tallinna Linnateater, 2008, lk 192

Linke netiilmas:

Ardo Kaljuvee artikkel Eesti Päevalehes

Olavi Ruitlane - Vee peal (2015)

Mina pole kunagi ju kellegi kalamees olnud! Hea, et ma üldse spinningul ja ahingul või lestal ja angerjal vahet suudan teha. Kogu minu kalamehe trofeede nimekiri koosneb paarist vaesest ogalikust, kelle ma viieaastase poisikesena Pirita silla juurest kinni püüdsin ja oma rohelisse ämbrikesse ujuma panin. Kõigele lisaks pole ma üleüldse ka suur kalaliha sööja. Põhjus väga lihtne! Mind (nagu palju teisigi lapsi) traumeeriti lasteaias aastaid selle kurikuulsa uhhaaga, mille "PIDI ÄRA SÖÖMA". 

Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!

Hillar Metsa karikatuur Olavi Ruitlasest

Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.

Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.

Andmed:

Olavi Ruitlane, Vee peal, ZA/UM, 2015, lk 200

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi arvustus Loomingus

Peeter Sauteri arvustus Maalehes

Heili Sibritsi arvustus Postimehes

Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis

Peeter Helme arvustus ERR kultuuriportaalis

Veiko Märka - Lendas üle marmortahvli (2007)

Nalja tegemine ja selle paberile jäädvustamine on üks ääretult keeruline ja tänamatu ettevõtmine. Ma võrdleks seda teatri kaduvikku vajuva võlumaailmaga. Sarnaselt teatrile on ka nali paljuski omas ajas kinni olev ning halvasti "säiliv" kunstiliik. Olles terav ja tabav, oled päevakajaline. Olles päevakajaline, oled kaduv!

Muidugi on ajatud teemad ja teosed, millele ei tee mööda ruttavad aastad liiga ning seetõttu kutsumegi neid klassikaks. Meie huumorimaastikul on selliseks teemaks eestlaste ajalugu ja "700-aastane orjaöö". Veiko Märka on ajas isegi veel kaugemale tagasi läinud ning näiteks huumorivankri ette rakendanud Kaali meteoriidikraati. Samuti pole veel habemega naljaks muutunud Kalevipoja "kangelastegude" üle ilkumine või erinevate muinasjutusüžeede pea peale pööramine.

Kuid Tipp ja Täpp, rääkimata Kati Tootsist või Andrus Ansipist, kaotavad oma naerutamise potentsiaali iga uue päevaga. Ajaliste isikute üle saab ainult ajalikku nalja heita. Aga proovima peab! Sest läbi huumori saabki ajalik ajatuks. Vaadake näiteks Lennartit! Legendaarne mees! Ja seda paljuski tänu teda siin- ja sealpoolsuses saatnud huumorile, mis ta meile omaks tegi. Ning siinkohal suur kummardus Märkale ja kõigile teistele meie humoristidele. Teie loote meie rahvuskangelasi!

Andmed:

Veiko Märka, Lendas üle marmortahvli, Jutulind, 2007, lk 140

Linke netiilmast:

Mehis Heinsaare arvutus Eesti Ekspressis

Urmas Vadi - Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Urmas Vadi tekstidega on mul olnud alati üks kummaline probleem. Ma ei suuda vahet teha reaalse-Vadil ja kirjandusliku-Vadil. Kõik tema tekstid saavad alguse mingist täiesti argipäevasest seigast, kus Vadil on tegevustiku käimalükkajana oluline roll mängida (Kirjanike Liiduga liitumine, kooliaegse sõbranna telefonikõne, tõlkijaga suhtlemine). Vabalt võiks need lood alata lausega: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...". Tõesti tundub, et kirjanik on täiesti ausalt oma ELU paberile löönud.

Autor räägib siiralt kirjanikuks või lavastajaks olemise valudest, hirmudest ja kahtlustest. Kuid järsku tajud, et midagi on nagu valesti või nihkes. Mehel on ausad silmad, aga suunurk kisub aina rohkem kavalale muigele. Iga järgnev lugu keerab üha hoogsamalt vinti peale, kuni lõpuks hüppab suure kaarega kanalisatsiooniaugust välja õpetaja Allaberdi krapsakas kummitus. Reaalne-Vadi on järsku su kõrvalt kadunud kui vits vette. Või polnudki teda seal terve see aeg? Kirjanduslik-Vadi teeb sulle kavalalt silma ja jalutab koos Allaberdi kummitusega õhtuhämarusse, elavalt tänapäeva teatri ja kirjanduse üle vaieldes. Sina kratsid natuke aega kukalt ja sead samuti sammud kodu poole.

Kindlasti liigub kusagil Eestis ring ning ajab oma argiseid asju ka reaalne-Vadi. Ta teeb huvitavaid raadiosaateid, lavastab teatrites ja kirjutab minu jaoks väga pasliku huumoriga tekste. Kuid temaga ei pruugi ma kunagi kokku puutuda ning õlleklaasi taga "kohustusliku kirjanduse" üle arutada. Nõnda ma jäängi ootama peatset taaskohtumist ühe teise, natuke krutskeid täis, Vadiga. Meil on alati millestki rääkida! Olgu selleks tädi Anne tervis, Johni reisid või Allaberdi tembutamised.

Andmed:

Urmas Vadi, Kuidas me kõik reas niimoodi läheme, Tuum, 2014, lk 232

Linke netiilmast:

Veiko Märka arvustus Loomingus

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Paul Raua arvustus Müürilehes

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis