29 detsember 2014

August Kitzberg - Tuulte pöörises (1906), Libahunt (1911/1912) & Kauka jumal (1912/1915)

Olles just lugenud „Alg-Libahunti“ ehk „Tammaru Marguse noorpõlvemälestusi“ tundub draamaversioon kuidagi verevaesem. Ainus tegelane, kes draamaversioonis on värske ning huvipakkuv on Tammaru vanaema, keda laval võiks ideaalselt kehastada Ita Everi. Minu meelest ongi Tammaru vanaema kogu tragöödia keskseim ja kandvaim tegelane, mitte alati kirjandusloolaste poolt esile toodud Tiina/Mari/Marguse armukolmnurk. Hoolimata sellest, et vanaema silmad on kaega kaetud suudab ta ainsa tegelasena tajuda traagilisi sündmusi kaine mõistusega ning neid laiemasse konteksti asetada.

Kitzbergi "Libahundi" keskne probleem on eesti soo ja vaimu kängumine. Kunagise priirahava muutumine sajandite vältel orjarahvaks. Vaimu orjastumine on kordades tõsisem muutus, kui keha ikke alla langemine. Eesti sugu on nii alandlikuks muutunud, et isegi oma rahva helgeimaid ja esilekerkivamaid päid ei tunta enam ära. Erinevuse kartuses tõugatakse osad omade seast välja või põletatakse „patustena“ tuleriidal. Hallist orjamassist erinemine tähendas sattumist väljatõugatu staatusesse.

Kahjuks pole see nähtus isegi tänapäeval meie ühiskonnast lõplikult kadunud. Kui su süda, füüsis või vaim on väheke „normaalsest normist“ mööda, pole sa praeguse Eesti ühiskonna täieõiguslik liige. Sa oled pigem koorem või probleem, mille „lahendamist“ on lihtsam edasi lükata järgmise Riigikogu koosseisu õlgadele. Nõnda on juba terve „vaba põlvkond“ märkamatult täisikka jõudnud, ilma et osad ühiskonnagrupid end ikka veel vabade ning võrdsetena tunneksid.

*****

Kitzbergi kaht teist näidendit, „Tuulte pöörises“ ja „Kauka jumal“, ühendavaks jooneks on tolleaegses külaühiskonnas aina kasvav majanduslik ning seisuslik lõhe pere- ja teenijarahva vahel. Kui varasemalt orjasid kõik vaikselt nohisedes mõisa ning sõid aganaleiba, siis 19. sajandi lõpuks oli mõis tahaplaanile vajumas ja talupoegade eneste keskel hakkasid hierarhilised erinevused aina enam esile tulema. Olemas olid suurtalunikud, väiketalunikud, saunikud, moonakad ja  sulased/teenijatüdrukud. Juba nagu kastisüsteem Indias. Sotsiaalne mobiilsus küll eksisteeris mingil määral, kuid sulasel ei olnud õigust suurtaluniku tütrele kosja sõita. See oli sama muinasjutuline, kui printsi kosjasõit vaeslapse tarre.

Eestlane on ikka olnud kalkuleeriv ning praktiline rahvas. Meie jumal pole mitte pilve peal peesitaja, vaid ikka sügavale kaukasse pugenud. Eestlase unelm oli tollal valiseda oma kuningriiki ehk olla mõisa suuruse talu peremees. See kinnisideeks kujunenud unistus viis mõlema Kitzbergi näidendi kesksemad tegelased, Soosaare Jaani ja  Mogri-Märdi, hulluse ning hukatuseni. Kahjuks on mammona tõsiusklik kummardamine jätkuvalt eestlaste usutunnistuseks. Saaks ainult omada nutikamat telefoni, laiema ekraaniga telerit ning suurema hobusekarjaga autot. Eks sellepärast klassikat klassikaks kutsutaksegi, kuna Kitzbergi näidendites tõstatatud teemad on päevakajalised ka sajand hiljem.                                       See inimeseloom on ikka kole aeglane oma loomust muutma.


Andmed:
August Kitzberg, Tuulte pöörises, K. Söödi kirjastus, 1906, lk 128
August Kitzberg, Libahunt, Noor-Eesti, 1912, lk 107
August Kitzberg, Kauka jumal,  G. Rohti ja K. Söödi kirjastus, 1915, lk 97

Linke netiilmast:
"Tuulte pöörises" leheküljel Kreutzwaldi sajand
"Libahunt" ELLU-s
"Kauka jumal" ELLU-s

Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar