Matthias Johann Eisen - Kratiraamat (1895), Luupainaja (1896), Näkiraamat (1897), Kodukäija (1897) & Tondid ja ebatondid (1914)

Eestlased on alati üks natuke kummaline rahvas olnud. Nad ei ole kunagi suur lugu pidanud Jumalast, Jeesus Kristusest või Pühast Vaimust. Tänapäeval moodustavad eestlaste püha kolmainsuse hoopis Igor Mang, Paukson(id) ning Nõid Nastja. Kuid esoteerika ja spiritualismi kummardamine pole meie hulgas üldsegi uus nähtus. Juba sajandeid on ülejäänud Euroopa valgustatud vaimud vaadanud sellele pimedas põhjalas pesitsevale rahvakillule natuke viltu. Hoolimata sellest, et kord nädalas (nüüd juba aastas) mängivad eestlased korralikke kristlasi ja käivad kirikus tunnikese tukkumas nagu õigetele eurooplastele kohane. Nende pärisusuks on ju ikkagi paganlik ebausk. Sööda hunti vaimuvalgusega palju tahad, see vaatab ikka metsa poole.

Eisen oma koguga 1932. aastal (EKM)

Matthias Johann Eisen oli Jakob Hurda kõrval üks kõige innukamaid rahvaluule kogumise eestvedajaid. Hurt hakkas kogutud rahvaluulet välja andma kogumikusarjas "Vana-Kannel", mis omas eelkõige teaduslikku ja säilitamise eesmärki. Eisen andis oma kaastööliste abil kokku korjatud rahvapärimust välja populaarsetes rahvaraamatutes, mis sisaldasid alati lisaks hulgale tekstinäidetele ka rahvapärimuse taustsüsteemi lahtiseletamist ja laiemasse konteksti asetamist. Näiteks seletatakse teoses "Kodukäija" lahti kõik kodukäijate erinevad tüübid ning miks, kuidas ja millal surnu teile külla tuleb. Samuti jagab Eisen erinevaid õpetusi, kuidas vanasti kodukäija või halltõve vastu võideldi. Eisen peab oma kohustuseks mainida, et raamatus ära märkimist leidvad nõiasõnad või ravimeetodid ei oma reaalset efekti ning palub lugejatel "pahadest vaimudest" tulenevate tervisehädadega ikka tohtri poole pöörduda.

Eiseni raamatuid lugedes jääb silma mitu ühist joont, mis kõiki saatana sigitisi ühendab. Esiteks tuleb välja, et kõik meie kodukootud kratid, näkid ja külmkingad on tegelikult laiast maailmast kokku laenatud. Küll me võtsime rootslastelt nendele nime või sakslastelt nendele loomuse. Lõpuks jäigi vastuseta küsimus: "Kas midagi päris oma ka meie rahvausund sisaldab?". Teiseks olid 90% kõigist kurivaimudest loodud selleks, et kuidagi oma naabrimehele halba teha. Küll taheti tema hobust rappida, varasalve tühjendada või naabrimeest ennast tõvevoodisse suruda. Eestlase kaheks olulisemaks eesmärgiks elus on olnud ikka mammona kogumine ja hoolitsemine selle eest, et üleaedsel halvasti läheks. Eriti rahul ollakse omadega, kui tekib võimalus kaks eesmärki omavahel ühildada. Kolmanda ühisjoonena tooksin välja ebausu kasutamise alibina kuritöös. Näiteks kohtuvad kaks vihameest järve kaldal ning üks leitakse hiljem uppununa. Ellujääja tunnistab kõigile, et näkk tuli järvest ning tõmbas teise mehe vette. Absoluutselt kõik usuvad! Kahtlemine tunnistaja sõnades seaks ju kogu valitseva maailmapildi tõepärasuse kahtluse alla.

Eiseni teosed olid kindlasti Andrus Kivirähki öökapilugemine, kui ta töötas "Rehepapi" kallal. Nii mõnedki motiivid on otse Eiseni raamatutest üle võetud ja lugejate seas taaskord tutvustamist leidnud. Tuleb tõdeda, et meie pärimuste varasalved on ikka niivõrd põhjatud, et põnevaid motiive jätkub kümnete romaanide, novellide ning näidendite tarvis. Ainult natuke julget pealehakkamist on tarvis, sest pisuhännad, viruskundrad ja luupainajad võivad alguses ka vapramal mehel panna püksid püüli sõeluma.


Andmed:

Matthias Johann Eisen, Krati-raamat: Katse Tulihänna ja ta suguseltsi seletuseks ja 40 juttu tulihännast, puugist ja wedajast, R. Põderi rmtkpl, 1895, lk 138

Matthias Johann Eisen, Luupainaja: Seletused luupainaja kohta ja 25 juttu luupainajast, R. Põderi rmtkpl, 1896, lk 94

Matthias Johann Eisen, Näkiraamat: arutused ja jutud näkist, T. Turgani rmtkpl, 1897, lk 120

Matthias Johann Eisen, Kodukäijad: Katse nende loomu seletuseks ja 40 juttu surnute hingede ilmumisest, R. Põderi rmtkpl, 1897, lk 128

Matthias Johann Eisen, Tondid ja ebatondid, A. Kaarna rmtkpl, 1914, lk 99

Linke netiilmast:
M. J. Eiseni teosed DigiArhiivis