Kas horisondi taha sõudvate pilvede vaatlemine ning fantaasial vabalt lennata laskmine on tänapäeval tõesti muutunud pärispatuks? Teoks, mida meie tarbimisühiskond üheselt hukka mõistab, kuna sellel puudub numbrites mõõdetav väärtus. Isikud, kes ei sobitu sellise ühiskonna normidega sildistatakse teiste poolt kiiresti "veidrikeks". Teine sobilik sildike on "labiilse närvisüsteemiga hulluke". Sellise sildi saab külge ka Andrus Kasemaa romaani "Minu viimane raamat" peategelane Andreas.
Vanasti kutsuti August Gailitit eesti kirjanduse viimaseks romantikuks. Tundub, et Kasemaast on vaikselt saamas selle tiitli uueks pretendendiks. Kas on olemas midagi ürgromantilisemat, kui mererannal istuv noormees, kes ootab oma pudelipostiga teele pandud armastuskirjale vetevoogude tagant vastust? Vastust Sigridi nimeliselt Rootsi neiult, kellel pole kahjuks isegi aimu teda kogu südamest armastava noormehe olemasolust. Siiski eksisteerib ju õhkõrn võimalus, et üks sadadest teele pandud kirjadest jõuab õnnelikult Läänemere teisele kaldale ning kõik Andrease peas küpsevad unistused saavadki lõpuks tõeks. Isegi unistus piraadiperest, kes tegeleb igapäevaselt suurte kaubalaevade röövimisega.
Lugedes tajusin mingit kummalist hingesugulust Andrease ning Toomas Nipernaadi vahel. Eriti Nipernaadi versiooniga lõpunovellist "Seeba kuninganna". Mõlemad tegelased ootavad rannas oma Seeba kuningannat, kelle jalge ette asetada oma hing ja süda. Nad mõlemad täidavad oma päevi rannas hulkudes, unistades ning fantastilisi lugusid välja mõeldes (neid isegi hetkeks uskuma jäädes). Reaalne maailm ja "normaalsed" suhted ei anna nende hingele midagi. Nad peavad uskuma võimalusse, et meri uhub kunagi randa hunniku pärleid või armastatu kirja pudelisse pitseeritult. Võetakse neilt võimaluse sellesse uskuda, võetakse neilt ka põhjus eksisteerida selles maailmas.
Paljudele võib "Minu viimane raamat" jätta esmapilgul vägagi nukrameelse ja isegi kibestunud mulje. See oht valitseb eriti raamatu teises pooles, kui Andreas tegeliku "tõe" enda kohta paljastab ("pagulus" sisemaal, kooliaastad, teenistus sõjaväes, sattumine hullumajja). Samas oskab Kasemaa suurepäraselt tumedaid toone balansseerida helge huumoriga. Raamatu ühed humoorikamad episoodid on Amsterdami prostituutide surnuaed Andrease kodurannal ning kumminukkude seos Hitleri natsiarmeega. Samuti ei tohi unustada, et me ei saa teose lõpuni teda, kus algab "tõde" ja lõppeb "vale".
"Minu viimane raamat" on kindlasti mulle enim hinge läinud raamat viimastest kuudest. Kummalisel kombel said selles romaanis ühtede kaante vahel kokku viimasel ajal erinevates raamatutes esile kerkinud tüüpmotiivid (koolivägivald, sõjaväeteenistus). Samuti sai taaskord kinnitust fakt, et kõige parem depressiooni või paha tuju ravim on minek väiksele jooksuringile. Kui su jooksuring kulgeb mööda mereranda, siis hoia kindlasti silmad lahti! Äkki on lained rannale kandnud ühe pudeli kaugelt Rootsimaalt. Üks Andrease nimeline poiss oleks ütlemata õnnelik, kui sa pudelis oleva kirja temani toimetaksid. Ta ootab sind Siimon Vaa hurtsiku ees.
Andmed:
Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat, Varrak, 2014, lk 168
Linke netiilmast:
Loodan, et blogi autor ikka kommentaare loeb..
VastaKustutaOskar, teenisite aega 2010/2011 Kuperjanovis Tagalapataljonis ?
Mu noorem vend Oliver oli Tagalakompaniis. Mina ise teenisin aega samal ajal maja ülemisel korrusel Kuperjanovi Staabikompaniis.
Kustuta