Siim Veskimees - Pilvelinnuste ajastu langus (2004) & Sümfoonia katkenud keelele (2010)

Siim Veskimehe tellisromaani "Pilvelinnuste ajastu langus" peategelaseks on multiversumis ehk lõimede vahel ringi rändav Alf. Kahjuks ei ole Alf oranžika karvkattega, vaimukas, kassinäljas, tulnukas Melmacilt. Veskimehe Alf on kirjaniku romaanide tüüpkangelane - raudse närvikavaga eesti soost mehemürakas, kes tunneb end kodus nii kõrgemas matemaatikas kui ka automaadiga täristades (taas Nõukogude armee taustaga). Lisaks langevad kõigil õrnema soo esindajail Alfi ürgmeheliku sarmi tõttu viimsedki riidehilbud seljast. Eesti mees on ju vastupandamatu igas universumi nurgas!

Autorile iseloomulikult on romaani tegevustik paigutatud väga erinevatesse maailmadesse, küll siin- ja sealpool Linnuteed. Täpsemalt viivad seiklused Alfi vaiksest Põhjamaade sekka kuuluda soovivast Eestist Aia/Arkaadia ja Smeete nimelistele planeetidele ning neid maailmu ühendavasse vahemaailma. Kahjuks leiab suurem osa romaani tegevusest aset just selles hallis ning üksluises vahemaailmas, kus paikneb Alfi ja tema "kaasvõitlejate" staap ehk Mull. Värvikaim Veskimehe loodud maailmadest on Smeete, mis kujutab endast feodaalse ning eelindustriaalse ühiskonna sümbioosi. Auruautod ja leegiheitjad eksisteerivad koos hobuste ja ambudega. Õnneks kandub tegevustik romaani lõpus just Smeetele ning see toobki teose kastanid tulest välja.

Pildil on illustreeriv tähendus!
Seos pakutud tootega puudub!

Romaani suurimaks miinuseks on pidev gaasi- ja piduripedaaliga jõnksutamine kirjaniku poolt. Iga kord, kui sündmustik hakkab juba korraliku hoogu sisse võtma ning kuulid vihisevad pea kohal, vajutab Veskimees piduripedaali täiega põhja. Märuli tempo langeb nulli ning asendub "pseudoteadusliku mulaga" (Veskimehe enda termin). Lõputult arutatakse maailmade vahel rändamise teooria ning tehisintellekti piiride üle. Isegi peategelane tõdeb teoses korduvalt, et neid fenomene ei ole võimalik meie maailma teadusterminitega selgitada ja see käib tal üle mõistuse. Mida veel ühest keskmisest lugejast tahta!

Kokkuvõtvalt võib siiski tõdeda, et "Pilvelinnuste ajastu langus" on Veskimehe esimese loomeperioodi (teosed aastatest 1999-2004) tugevaim tekst. Raamat kannatab muidugi kõvasti üleliigse ballasti all, kuid samas on teose pikkus andnud autorile võimaluse end korralikult lahti kirjutada. "Kuu ordu" puisus ja lohisevus on kadunud ning kirjanik julgeb vahel ka gaasipedaali põhja suruda.

PS: Tuleb välja, et palgasõduri töö on ikka ütlemata seiklusrikas. Lew. R Bergi loodud Willard jõuab tänu Veskimehele ka teistel planeetidel mõned tulevahetused maha pidada. Willard on ikka tõeline "Universal man of mystery"!

***

"Sümfoonia katkenud keelele" näol ei ole tegemist järjega romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus", kuid teose tegevustik leiab siiski aset samas maailma(te)s. Ainus ühendav lüli kahe romaani vahel on Alf, kes tuuakse sisse alles päris romaani lõpus, et ta üritaks Karlile lahti seletada lõimede vahel rändamise teoreetilise kontseptsiooni.

Jõudes raamatu lugemisega umbes poole peale, hakkasid mind aina enam kummitama  küsimused: "Kuhu autor tahab romaani tegevusliiniga välja jõuda?", "Kas lõpus on ees ootamas äraarvamatu puänt?". Aga lehekülgede nurgas olevad numbrid aina kasvasid ja kasvasid, kuni järsku lõppes raamat lihtsalt ära. Tundub, et kirjanikul oli peas olemas loo alguspunkt (noormees leiab onult päritud maja keldrist kummalise käsikirja ja salapärased "tunnelid"), eelnevalt loodud fiktsionaalne maailm (Lõimekera) ning mingi väga ähmane ettekujutus, kuhu peaks süžeeliin suunduma. Probleem seisneb selles, et kogu tegevuslik sumbubki sinna onult päritud maja keldrisse ära. Kirjanik on loonud oma tegelastele võimaluse avastada tuhandeid eriilmelisi maailmu, kuid peategelane veedab enamuse ajast Pärnus asuva maja keldris. See on ju potentsiaali sulaselge raiskamine!

"Lõimekera" sarja kuuluvaid romaane lugedes märkasin esimest korda, et Veskimees tegeleb järjepidevalt pauside vägagi täpse fikseerimisega. "Karl maigutas pool minutit."; "Umbes kaks minutit valitses vaikus."; "Noormees vangutas pead ja vaikis mõtlikult mitu minutit." jne, jne, jne. Otsustasin, et järgmine kord Veskimehe romaane lugema asudes teen nendest "kandvatest pausidest" uue mängu. Iga kord, kui mõni tegelane romaanis jälle vaikib või mõtleb paar minutit, siis tuleb üks korralik klõmm võtta. Kardan, et lõpetades 300-400 leheküljeliste "Kuu ordu" sarja kuuluvate uute teoste lugemise, saab minust küll potentsiaalne Wismari kanditaat.

Andmed:

Siim Veskimees, Pilvelinnuste ajastu langus, Fantaasia, 2004, lk 456

Siim Veskimees, Sümfoonia katkenud keelele, Fantaasia, 2010, lk 160

Linke netiilmast:

"Pilvelinnuste ajastu langus" ELLU-s

"Sümfoonia katkenud keelele" ELLU-s

Juhan Habichti arvustus Eesti Päevalehes

Holger Kaintsi arvustus Sirbis