10 aprill 2015

Siim Veskimees - Kõver mets (2002)

„Kõver mets“ oli üks nendest teostest, mille abil ma ligi kümme aastat tagasi eesti ulmekirjandusega esimest korda tutvust sobitasin. Paar kuud varem olin ma pooljuhuslikult läbi lugenud Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“, mille mu vend oli oma klassikaaslaselt laenanud. Ei mäletagi täpselt, kuidas ma meie väikses haruraamatukogus Veskimehe romaani otsa komistasin, kuid sellele kohtumisele järgnesid kohemaid tutvumine ka Belialsi, Bergi ja Barkeri teostega. Ja nagu inglased ütlevad: „The rest is history!“. Veskimehe romaani uuesti üle lugedes tuleb tõdeda, et teos suudab ka kümnend hiljem omas žanris "tulemuse ära teha". Tekstile ei ole juurde tekkinud puhtamatöörlikku "mekki", nagu kahjuks paljude teiste 1990. aastatel ilmunud eesti ulmetekstide puhul. 

"Kõvera metsa" näol on tegemist tempoka ning kaasakiskuva märuliulmega, kus laskemoona ja šokolaaditahvlitega just ei koonerdata. Märuliulme oli 2000. aastate alguses meie ulmekirjanike seas suhteliselt populaarne žanr (Lew R. Berg, Tiit Tarlap). Siiski eristub „Kõver mets“ üksjagu ülejäänud tollel perioodil ilmunud märuliulme tekstidest.  Nimelt on teose tegevustik toodud just taasiseseisvunud Eestisse ning juurde on lisatud ka kerge annus etnohorror'it (libahundid, nõiakivi, haldjarahvas). Omanäoliseks motiiviks on teoses ka hüljatud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside lisamine tegevuspaigana. Selle nõukogude aja "pärandi" alakasutamine meie kirjanduses on omajagu imestust tekitav nähtus. Kodumaisesse õuduskirjandusse sobiksid ju kummalised juhtumid maha jäetud sõjaväeosades nagu valatult.

Tegemist on raamatuga, mis sobib suurepäraselt märulisõprade aega sisusatama mõnel vihmasel või udusel sügisõhtul, kui telekast tuleb ainult Nicholas Sparksi surematutest teostest vändatud filme. Vahel on ju täitsa mõnus tugitoolis istudes analüütiline mõtlemine välja lülitada ning üks uskumatu seiklus relvavendadega ette võtta. 

Andmed:
Siim Veskimees, Kõver mets, Salasõna, 2002, lk 160

Linke netiilmast:
"Kõver mets" kirjaniku kodulehel

Indrek Hargla arvustus Eesti Päevalehes

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar