Siim Veskimehe teostega on mul tekkinud eriskummaline suhe. Kirjaniku mõnda romaani või juttu lugedes tekib mul ajus ikka tõsine tõrge ning olen korduvalt mõelnud "See jääb nüüd küll viimaseks korraks! Ei enam!". Kuid aja möödudes vastuseis siiski ununeb ning armastusest eesti ulmekirjanduse vastu olen lasknud Veskimehel vaikselt minu öökapile tagasi hiilida. Kahjuks lõppevad need "tagasivõtmised" üldjuhul jälle enesekirumisega ja lugematute uute lubadustega. Lubadustega, mida ma juba alateadlikult ei kavatse hoida, sest Veskimehe teostest on saanud minu "guilty pleasure".
Kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma Veskimehe romaani "Poolel teel" sisu, siis oleks see lause järgmine: "Keskeas alfa-isase abieluvälised kõrvalhüpped alternatiivsetes dimensioonides". Tundub ju täitsa intrigeeriv teema?! Kahjuks on romaan kummaline segu ühiskonnakriitilisest realismist ning eepilisest fantaasiakirjandusest (High fantasy). Ни рыба, ни мясо! Tõsihingelisele ulmefanaatik küsib: "Mille kuradi pärast see tänapäeva külaelu kohta käiv kriitika on raamatusse topitud?". Samas "tavalugeja" küsib: "Mis päkapikud, haldjarajad ja sortsid? Mitte ei saa aru?!" Lugedes taustaks natuke kirjaniku poolt avaldatud mõtteid romaani saamisloost, siis ma ei imesta raamatu nõnda laiali valguva või hoopis laiahaardelise süžee üle. Raamatu pealkiri on täiesti tahtmatult tabanud märki.
Raamatu keskseks probleemiks on erinevate alternatiivsete dimensioonide vahel toimuvad "hüpped", mis jätavad eesmärgipäratu ja pealesunnitud tunde. Iga uus "hüpe" tekitas minus segadust ning võttis ikka oma paar lehekülge aega enne, kui asjad paika loksusid. Niipea, kui hakkasin uut tegevusliini nautima toimus taas "hüpe" ja kohanemine algas otsast peale. Romaanis oli mitu korraliku potentsiaaliga süžeeliini, mille väljaarendamine oleks kindlasti garanteerinudtulemuseks igati ontliku ulmeromaani.
Romaani teiseks suuremaks probleemiks on keskse kurikaele ehk vampiir Teet Mulderi isik. Ta ei kujuta kordagi peategelasele ega maailmale tõsist ohtu. Pean tunnistama, et lugedes unustasin Mulderi tegelaskuju vahepeal hoopis ära ning alles viimasteks peatükkideks meenus, et oli vist jah raamatu alguses sellist nime mainitud. Nõrga antagonisti tõttu puudub romaanis ka korralik konflikt, mis hoiaks lugejat pingeseisundis ja ärataks soovi koheselt järgmist peatükki lugema asuda. Nõnda jõuavad väga vähesed lugejad romaani viimaste lehekülgedeni.
PS: Lõpetuseks tahaksin heita kivi ka kirjastuse kapsaaeda. Raamatu kaanekujunduse autor pole sulaselgelt romaani sisuga piisavalt tutvunud. Miks muidu on raamatu tagakaanel kujutatud tänapäevases lahingvarustuses sõdureid, kuigi romaanis kirjeldatakse hoopis üle kolmekümne aasta tagust Nõukogude-Afganistani sõda?
Kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma Veskimehe romaani "Poolel teel" sisu, siis oleks see lause järgmine: "Keskeas alfa-isase abieluvälised kõrvalhüpped alternatiivsetes dimensioonides". Tundub ju täitsa intrigeeriv teema?! Kahjuks on romaan kummaline segu ühiskonnakriitilisest realismist ning eepilisest fantaasiakirjandusest (High fantasy). Ни рыба, ни мясо! Tõsihingelisele ulmefanaatik küsib: "Mille kuradi pärast see tänapäeva külaelu kohta käiv kriitika on raamatusse topitud?". Samas "tavalugeja" küsib: "Mis päkapikud, haldjarajad ja sortsid? Mitte ei saa aru?!" Lugedes taustaks natuke kirjaniku poolt avaldatud mõtteid romaani saamisloost, siis ma ei imesta raamatu nõnda laiali valguva või hoopis laiahaardelise süžee üle. Raamatu pealkiri on täiesti tahtmatult tabanud märki.
Raamatu keskseks probleemiks on erinevate alternatiivsete dimensioonide vahel toimuvad "hüpped", mis jätavad eesmärgipäratu ja pealesunnitud tunde. Iga uus "hüpe" tekitas minus segadust ning võttis ikka oma paar lehekülge aega enne, kui asjad paika loksusid. Niipea, kui hakkasin uut tegevusliini nautima toimus taas "hüpe" ja kohanemine algas otsast peale. Romaanis oli mitu korraliku potentsiaaliga süžeeliini, mille väljaarendamine oleks kindlasti garanteerinud
Romaani teiseks suuremaks probleemiks on keskse kurikaele ehk vampiir Teet Mulderi isik. Ta ei kujuta kordagi peategelasele ega maailmale tõsist ohtu. Pean tunnistama, et lugedes unustasin Mulderi tegelaskuju vahepeal hoopis ära ning alles viimasteks peatükkideks meenus, et oli vist jah raamatu alguses sellist nime mainitud. Nõrga antagonisti tõttu puudub romaanis ka korralik konflikt, mis hoiaks lugejat pingeseisundis ja ärataks soovi koheselt järgmist peatükki lugema asuda. Nõnda jõuavad väga vähesed lugejad romaani viimaste lehekülgedeni.
PS: Lõpetuseks tahaksin heita kivi ka kirjastuse kapsaaeda. Raamatu kaanekujunduse autor pole sulaselgelt romaani sisuga piisavalt tutvunud. Miks muidu on raamatu tagakaanel kujutatud tänapäevases lahingvarustuses sõdureid, kuigi romaanis kirjeldatakse hoopis üle kolmekümne aasta tagust Nõukogude-Afganistani sõda?
Andmed:
Siim Veskimees, Poolel teel, Varrak, 2007, lk 280
Linke netiilmast:
"Poolel teel" Siim Veskimehe kodulehel
Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis
Ott Puumeistri arvustus Eesti Päevalehes
Linke netiilmast:
"Poolel teel" Siim Veskimehe kodulehel
Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis
Ott Puumeistri arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar