Etümoloogid on keeleteaduse arheoloogid. Mullas sonkimise asemel linnusemäel peavad etümoloogid hoopis arhiivi tolmustes käsikirjades sõrmega järge ajama, et hea õnne korral leida "puuduv lüli". Tihti on etümoloogide edu rajatud puhtalt õnnefaktorile. Kui 1884 aastal poleks Tallinna Linnaarhiivi riiuleid korrastades leitud Georg Mülleri 17. sajandi alguses peetud jutlusi, siis oleks üks hindamatu väärtusega allikas meie keeleteadlastel puudu. Vanemate kirjalike allikate puudumise tõttu on eesti keele sõnavara päritolu uurimine ilmselt üks keerulisemaid harusid etümoloogias. Arvatavasti tunneb eesti keeleteadlane palju suuremat rõõmu mõne niidiots leidmise üle, kui tema prantsuse või inglise ametivennad.
Ülikoolis pakkus mulle just etümoloogia kõigist keeleteaduse harudest enim huvi. Üks huvi põhjustajatest oli ka Lennart Mere raamat "Hõbevalge", kus ta tõelise detektiivina võttis appi sõnade päritolud, et leida vastuseid Kaali meteoriidi saladusele. Isegi praegu kerkib vestlustes vahel üles küsimus: "Mis keelest on see sõna eesti keelde võetud?". Küsimuse alla satuvad uued, enamasti inglise keelest laenatud sõnad. Keegi ei sea kahtluse alla sõnade "hammas", "leib" või "püksid" päritolu. Need on ju 100% eesti sõnad! Vot ei ole! Uibo raamatust saame teada, et tegelikult on esivanemad isegi meie igapäevase "leiva" germaani hõimudelt laenanud. Tahtmatult tekivad raamatut lugedes uued küsimused. Mis on siis need päris eesti sõnad? Mis sõnu kasutasid meie esivanemad omavahel kõneledes näiteks minevikust või tulevikust? Kindlasti nad ei kasutanud sõnu "minevik", "olevik" või "tulevik", sest need loodi alles 19. sajandil.
Ülikoolis pakkus mulle just etümoloogia kõigist keeleteaduse harudest enim huvi. Üks huvi põhjustajatest oli ka Lennart Mere raamat "Hõbevalge", kus ta tõelise detektiivina võttis appi sõnade päritolud, et leida vastuseid Kaali meteoriidi saladusele. Isegi praegu kerkib vestlustes vahel üles küsimus: "Mis keelest on see sõna eesti keelde võetud?". Küsimuse alla satuvad uued, enamasti inglise keelest laenatud sõnad. Keegi ei sea kahtluse alla sõnade "hammas", "leib" või "püksid" päritolu. Need on ju 100% eesti sõnad! Vot ei ole! Uibo raamatust saame teada, et tegelikult on esivanemad isegi meie igapäevase "leiva" germaani hõimudelt laenanud. Tahtmatult tekivad raamatut lugedes uued küsimused. Mis on siis need päris eesti sõnad? Mis sõnu kasutasid meie esivanemad omavahel kõneledes näiteks minevikust või tulevikust? Kindlasti nad ei kasutanud sõnu "minevik", "olevik" või "tulevik", sest need loodi alles 19. sajandil. Tegelikult on kogu eesti keele ajalugu üks suur sõnade laenamiste, üle võtmiste ning loomiste lugu. Küll me oleme laenanud sakslastelt, rootslastelt, venelastelt, soomlaste ja isegi horvaatidelt (sõnad "vampiir" ja "paprika"). Õnneks pole me end nende aastatuhandete jooksul lõhki laenanud, vaid suutnud säilitada oma ugri-mugri juured.
Keel on elav organism, mis on kogu aeg pidevas muutumises. Osad sõnad tulevad juurde ja nad võetakse kasutajate poolt koheselt omaks. Teised jälle unustatakse ning nende viimaseks puhkepaigaks saavad vanad sõnaraamatud. Sõnad omavad tegelikult salajast võimet. Nad võivad nimelt uuesti sündida! Isegi sajandeid hiljem ning omades hoopis uut tähendust. Äkki aastal 2222 kasutatakse sõnu "flüügel", "amüseerima" või "emakoda" jälle igapäevases kõnes, aga hoopis uute tähendustega. Kõige hullem tegu oleks välja kuulutada, et meie keel on lõpuks valmis ning igasugu "tšillimised" ja "hängimised" tuleb võõrkehadena kõrvale heita. Keelt ei suuna oma voolusängis mitte keeleteadlased, vaid kõnelejad.
"Sõnalood" on kindlasti raamat, millele Uibo võiks/peaks juurde kirjutada lugematul hulgal järgesid. "Sõnalood 2: Isikunimed ehk Ütle üks ilus poisslapse nimi!", "Sõnalood 3: Kohanimed ehk Mustaputsi soo Litsikülas": või "Sõnalood 4: Väljendid ehk Konn otsas, kala metsas ". Võimalusi on lõputult, sest keel on otsatu!
Andmed:
Udo Uibo, Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid, Tänapäev, 2014, lk 216
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar