Meie koolisüsteemis tehakse ulmekirjanduse põhitõdedega esmatutvust tavaliselt 6.-8. klassis. Harilikult võetakse läbi kolme põhižanri tunnusjooned ning kõrvale loetakse lugemikust paar näidisteksti. Vahel satub mõni ulmeteos ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid see on puhtalt kirjandusõpetaja enda vaba valiku tulemus. Gümnaasiumi kirjandustundidesse pole stiilipuhtal ulmekirjandusel üldjuhul asja. Ilmselt on lugemine teatud Vargamäe seltskonna sihitust mullas sonkimisest tänapäeva noortele juba piisavalt ulmeline kogemus. Võõrad planeedid ja haldjarahvas on ju arvutiekraani ning kinolina vahendusel juba ammused tuttavad.
Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri. Harry Potteri võidukäik Eestimaale oli saabumas alles mõne aasta pärast. Nüüdseks on tänu tõlkekirjanduse hoogustumisele J.K. Rowlingu või Terry Pratchetti teosed jõudnud ka paljude meie koolide lugemisvarasse. Samas on kodumaise, otseselt noortele suunatud ulmekirjanduse seis veel üpriski nutune. Õnneks tuleb tõdeda, et ka selles vallas on viimastel aastatel siiski näha elavnemise märke (Kersti Kivirüüt, Heidi Raba, Reeli Reinaus).
Üks võimalus tuua uut algupärast ulmekirjandust noorte lugejateni on korraldada noorsooromaani võistlusi. Sellist tänuväärset algatust on kirjastus Tänapäev vedanud juba 2000. aastast. Aastate jooksul on võistlusele laekunud käsikirjadest avaldatud umbes 40 teost. Viimasel võistlusel sai kolmanda koha preemia Mann Loperi "Algus pärast lõppu", mis on lõpuks žürii pilkude alt ka raamatupoodide lettidele jõudnud.
Romaan viib lugeja tuumasõja järgsesse maailma, kus Lääne-Euroopast on saanud radioaktiivne tühermaa ning elamiskõlblikeks aladeks on saanud endised geopoliitiliselt tähtsusetud perifeeriad. Katastroofilise sõja suutsid üle elada ainult kolm nähtust. Esiteks muidugi harilik "You need more than A-bomb to take me out!" prussakas. Teiseks poole miljoniline inimkoloonia Utnapishtimi nimelises kosmoselaevas, mille stardiloendus ei jõudnud kunagi nulli. Kolmandaks eestlaste usuleigus ning 100% ratsionaalne mõtlemine.
Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.
Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.
Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung"). Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?
Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.
Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.
Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung"). Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?
Andmed:
Mann Loper, Algus pärast lõppu, Tänapäev, 2015, lk 304
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar