Mari Järve - Esimene aasta (2011)

Ebola viirushaiguse puhang, mis tapab kümnest patsiendist üheksa, jätab maha miljonid surnukehad ning muudab täielikult senist maailmakorda. Kas see on ainult ulmekirjanduse pärusmaa? 2014. aastal Indoneesiasse lennates oli Lääne-Aafrika uus epideemiapuhang haripunktis ning esimesed üksikjuhtumid olid tuvastatud ka Euroopas. Lennujaam oli täis tuubitud hoiatavaid plakateid ning ma pole kunagi varem näinud nõnda palju näomaskidega reisijaid. Igas köhijas nähti viirusekandjat ja temast tõmbuti instinktiivselt eemale. Haiguse epitsenter võis olla küll teisel kontinendil, kuid nakatumisoht tundus vägagi reaalne.

Mari Järve mängib oma debüütromaanis läbi kõige mustema stsenaariumi, millest valitsused ja tervishoiuorganisatsioonid ainult sosinal räägivad. Terroristid päästavad mitmes piirkonnas lahti uue õhu kaudu leviva viirustüve, mille levikut ei suudeta pidurdada. Põgenikevood, karantiinitsoonid, militariseeritud kontrollpunktid ja üleüldine paanika. Mõne päevaga on turvaline maailm kokku varisenud.

Viiruse Eestisse levides püüavad paljud lahkuda linnadest, et leida viimne pelgupaik vähegi eraldatud maapiirkondades. Juhuste pikk jada viib romaani kümme "peategelast" kokku Vastse-Kuuste lähedal asuvasse külla. Tegelaste galerii on lai ning võrdõigusvolinikule kindlasti meelepärane. Koheselt saabub mõistmine, et kriisi pikkus on prognoosimatu ning koos asutakse tegema ettevalmistusi saabuvaks talveks (küttepuude varumine, kartulipanek). Maatöö paistabki olevat ainus tegevus, mis hoiab romaani tegelasi mõistuse juures ja annab nende olemasolule ses hullumeelses maailmas veel mingigi mõtte. 

Aja möödudes hakkavad piirkonda aina enam terroriseerima rüüstajad. Peale paari klišeelikku episoodi otsustab seltskond siirduda Hiiumaale, mis on ainus nakkusvaba maakond ja kus paiknevad Eesti Vabariigi riismed. Hiiumaale jõudes selgub, et ellujääjaid on natuke üle 40 000 ning ka sealset populatsiooni ähvardab nälg. Kuid eestlased on visa hingega ning vajadusel on nad valmis ka muru ja kartulikoori närima.

Mari Järve debüütromaani tugevaks küljeks on kammerlikkus, mis lubab meil näha globaalset katastroofi ainult väikese seltskonna silme läbi. Lugeja on tegelastega täpselt sarnases infosulus ning teadmatus on üks hirmu enam kasvatavaid faktoreid. Olukord Rootsis või Indias ei lähe kokkuvõttes ju kellelegi korda, sest naaberküla uudised omavad igapäevaselt palju suuremat kaalu. Nende jaoks on ühe lähedase surm ikka veel katastroof ning globaalne mastaap hoomamatu.

Romaani peamiseks nõrkuseks on liiga suur tegelaskond, kellest igaüks püüab kandideerida peategelase tiitlile. Kümne liikmelise seltskonna valitsemine on kirjanikule ilmselgelt liiga koormav ettevõtmine ning osad tegelaskujud jäävad lihtsalt statistideks. Kokkuvõttes on siiski tegemist vägagi korraliku debüüdiga, mis tuletab meelde, et suvilasse peaks kohe kindlasti hulgi tikke ja küünlaid varuma.

Andmed:

Mari Järve, Esimene aasta, Pegasus, 2011, lk 286

Linke netiilmast:

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

Peeter Helme intervjuu autoriga Eesti Ekspressis

Andres Anvelti arvustus Eesti Ekspressis

Heili Sibritsi arvustus Postimehes

Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes