Ma olen alati pidanud kirjanikest kirjutatud monograafiaid ja elulooraamatuid teatavas mõttes reklaamiks autori teostele. Neis antakse ju lühiülevaade teoste sisust, pakutakse välja erinevaid lähenemisnurki, tutvustatakse kirjanikku inimesena ning räägitakse tema rollist kirjandusloos. Monograafia peaksid sinus tekitama kohest soovi lugema asuda käsitletud kirjaniku teoseid. Samas ei pruugi väljend "There is no such thing as bad publicity" alati kehtida.
Meie kirjandusloos pole vast teist autorit, kelle staatus oleks ühe sajandi vältel teinud läbi nõnda suured tõusud ja langused, kui August Jakobson (1904-1963). Alguses oli ta "mees metsast", kes pani 23. aastasena kinni esimese romaanivõistluse 1927. aastal oma teosega "Vaeste-patuste alev". Järgnevalt kujunes Jakobsonist ääretult viljakas ja loetud proosakirjanik, kelle sulest ilmus pea iga aasta 300-500 leheküljeline romaan.
Nõukogude okupatsioon ning tollased Jakobsoni poliitilised ja kirjanduslikud valikud tõstsid ta eesti kirjanduse nomenklatuuri kõige kõrgemasse tippu. Stalini ja Lenini preemiad ning kõikvõimalikud muud tiitlid muutsid ta põhimõtteliselt teflonmeheks, kelle teoste kohta polnud lihtsalt võimalik halvasti öelda. Tema positsiooni kinnitamiseks anti välja 20 köitest koosnev "Valitud teoste" sari! "Kogutud teosed" oleks ilmselt koosnenud ligi 30 köitest.
 |
| Esimese Looduse romaanivõistluse võidutöö |
Samas on viimase 30 aastaga Jakobsoni kirjanduslik pärand täielikult unustusehõlma vajunud. Ainult "Vaeste-patuste alev" ja "Elu tsitadellis" leivad veel kirjandusõpikutes ning ülikooli loengutes äramärkimist. Martin Neithali monograafiat lugema asudes oli mu põhiküsimuseks: "Kas Jakobsoni teosed on liiga kergekäeliselt eesti kirjanduse äärealale lükatud?". Eriti lootsin julgustavaid sõnu kuulda tema 1930. aastail ilmunud romaanide kohta, sest nõukaajal ilmunud näidendid polnud ju ilukirjandus, vaid sulaselge propaganda.
Lugedes järgemööda Neithali analüüse Jakobsoni teoste kohta, sai mulle selgeks, et ühes põhipostulaadis jääme kirjanikuga täiesti erinevatele seisukohtadele. Jakobson põhjendab oma tegelaste vaesuses virelemist ja moraalset allakäiku sotsiaalse ebavõrdsuse ja neid ümbritseva keskkonnaga. Tema arusaamade järgi paneb agul ehk keskkond su viina jooma ja litsi lööma ning ainus lahendus on klassivõitlus ja kodanluse kukutamine. Ei mingit enesekriitikat või kolmanda tee otsimist! Nõnda teosest teosesse. Minu arvates on inimene ikkagi oma otsustes vaba ning joodikuks ei muuda sind viinavabriku omanik, alkohoolikust vanemad või lagunevad majad. Sina tõstad pitsi suule vabatahtlikult ja võtad sellega oma lastelt leivaraha, mitte vereimejatest kapitalistid.
Ainsana suutis monograafia tekitada huvi Jakobsoni haritlasromaanide vastu ("Vana kaardivägi", "Metsalise rada", "Uus inimene"), milles kujutatakse 1930. aastate üliõpilaselu Tartus. Aga kahjuks jäävad ülejäänud Jakobsoni teosed veel tükiks ajaks riiulile tolmu koguma. Samas arvan, et ükskord ma need läbi loen (sama kehtib ka Hans Leberechti kohta). Kas või ainult sellepärast, et saaks autoriga kogu lugemise aja mõttes vaielda ning vaielda mulle juba meeldib.
PS: Tegelikult ainus Jakobsoni teos, mida senini loetakse on muinasjuttude kogumik "Ööbik ja vaskuss". Samas ei tea, kas autor just selle teosega eesti kirjanduslukku tahtis minna. :)
Andmed:
Martin Neithal, August Jakobson: Lühimonograafia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 214
Linke netiilmast:
Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis
Raimu Hansoni arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar