Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.
Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.
Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik.
Andmed:
Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast, Salv, 2020, lk 92
Linke netiilmast:
Aino Pervik saates "OP"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar