Peeter Helme romaani „September“ peategelane on kahekümnendates aastates nimetu noormees. Tal on hea välimus, juura haridus ning paljulubav ministeeriumikarjäär silme ees. „He’s a good catch“ ütleksid inglased selle peale. Kahjuks on see vaid kena fassaad, mis varjab peategelase tegelikku hingelist tühjust. Kuid ega tema hing nüüd tegelikul nii tühi ka ei ole. Nimelt pesitseb seal üks sarkastiliselt küüniline hääl (äkki nimega Tony???*), kellega peategelane on päevast päeva vaikses dialoogis. Peategelane ja hääl ta peas põlgavad ning kardavad kaaskodanikke. Neile pole midagi vastikumat ja hirmutavamat, kui asuda „tühistesse“ vestlustesse mõne „nimetu“ ametikaaslasega koridoris või liftis. Peaasi on teha endast kõik olenev, et sellist sündmust vältida.
Alamastmeametnik on suutnud end teistest niivõrd ära isoleerida, et peale aastast tööd ministeeriumis teab ta vaid 3-4 kolleegi nime ning ülejäänute kohta kasutab terminit „meie korruse poisid ja tüdrukud“. Ühe vanema kontorikaaslase surm töölaua taga paneb teda ainult kulme kergitama. Olles „sunniviisiliselt“ kolleegi matustele saadetud ning jälgides matuselisi enda ümber sosistab hääl ta peas „Küll kunagi tuleb ka teie kord“. Ma tõsimeeli ootasin, millal peategelase peas käib ära see fataalne väike klõps ning ta oma ministeeriumi kolleegide vastu käe/relva tõstab (meie kodukootud „Ameerika psühhopaat“). Kuid sellise teo jaoks on ta psüühika hetkel veel piisavalt tasakaalus või lihtsalt liiga arg.
Päris keeruline on lugeda teost, mille (anti)kangelane sulle iga järgneva peatükiga aina ebasümpaatsemaks muutub. Samas on Helme stiil kaasakiskuv ning meenutab oma groteskse elutunnetusega kohati Mihkel Mutti. Kindlasti on „September“ üks neist raamatutest, mis jäävad sind kummitama pikemaks ajaks. Helme romaan ei ole mõeldud laia lugejamassi maitsele. Arvan, et juba soost tulenevalt võetakse seda teost väga erinevalt vastu. Ilmselt jääb „September“ üheks neist romaanidest, mis kriitikutelt kõvasti kiita saab, kuid samas tavalugeja ainult õlgu kehitama paneb.
Lõpetuseks härra Helmele kaks sõbralikku soovitust!
Esiteks: „Rahvas tahab rohkem seksi ja verd!“
Teie teoste lugeja- ja müüginumbrid tõuseksid sellise väikese „eneseohverduse/müümise“ abil koheselt seninägematutesse kõrgustesse ehk Rahva Raamatu TOP 10-sse.
Teiseks: „Härra Helme, ärge palun kuulake rahvast!“
Võidate kümme uut lugejat, kaotate ühe vana.
Andmed:
Peeter Helme, September, Pegasus, 2009, lk 288
Linke netiilmast:
"September" ELLU-s
Johanna Rossi arvustus Loomingus
Valner Valme intervjuu Peeter Helmega Postimehes
Teet Kallase arvustus Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kaarel Kressa intervjuu Peeter Helmega Eesti Päevalehes
Kaupo Meieli arvustus Sirbis
* - Tony'iga lähemalt tutvumiseks vaadake 1980 aastast pärinevat filmi "The Shining".
* - Tony'iga lähemalt tutvumiseks vaadake 1980 aastast pärinevat filmi "The Shining".
Mulle Ameerika psühhopaat väga meeldis - film eriti, kuna C.Bale on suurepärane näitleja ning ehk tundus peategelane just tema tõttu natukene sügavam ja rikutum, kui ta tegelikult oli...Septembrisse mul nii suurt usku ei ole. Ameerika psühhopaadi taga on sisu - ta on ühiskonna peegelpilt, mida ühiskond ise näha ei taha. Minu jaoks. Kas Septembri peategelane on ka ühiskonna produkt? Paljudele ei pruugi see teos meeldida, aga mida see sinu jaoks ütles? Mis ta mõte oli? Miks peategelane end teistest isoleerida püüdis? Küünilisus pole kunagi niisama. :)
VastaKustutaSandra
Tead ma raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et "mees, mis sul viga on, et sa selline oled?". Ma arvan, et peategelane ei olnud ühiskonna produkt ja teos ei olnud otseselt mõeldud meie ühiskonda peegeldama ühe tegelaskuju kaudu. Tal olid lapsepõlve trumad (no spoilers!), mis ta selliseks kujundasid. Või oli ta lihtsalt inimene, kelle jaoks mugavus võrdub üksindusega. Keda kõik liigne häirib. Sellise klassikalise kriiksuga vanapoisi alge oli temas kindlasti olemas. Aga ehk oli Pae tänava pommimehes see alge samasugune ja mingil hetkel lõi see lihtsalt välja.
KustutaPS: Bale on super näitleja! Tal tuleb nüüd enne jõule uus R.Scotti lavastatud film välja - "Exodus: Gods and Kings", kus ta mängib Moosest. Kindlasti kinno vaatama.
https://www.youtube.com/watch?v=t-8YsulfxVI
Ühiskonnal võib olla inimese rikkumisel samasugune mõju nagu halval lapsepõlvel :D Ameerika psühhopaat oma edukultusega - "inside does not matter" - peegeldas küll ühiskonna väärtushinnanguid. Hea, et meie kohalik septembri kangelane ühiskonna väärtuseid ei peegelda, vist. Ehk on meie kohalik ühiskond tervem :)
KustutaBale on ülilahe, tõesti. Peab lisaks Kääbikule ( tal ju ka kolmas osa ikka tuleb???) Exoduse ka kinokavva võtma!
Ssss