Seni on minu kokkupuuted Peeter Helmega olnud ainult raadio vahendusel. Tema juhitud kirjandussaated ERR-is on mul tihti kõrvaklappides mängimas, kui olen jooksu- või rattatrenni tegemas. Samuti pole mulle ka võõrad Helme raamatuarvustused kirjutavas ajakirjanduses (Looming, EE, Vikerkaar). Kuid "Tuleviku mäletajad. Sofia" on mu esimene tutvus Helme, kui proosakirjanikuga.
Esmane tunne, mis lugedes Helme romaani tekkis oli nostalgia. Paradoksaalne tunne, arvestades et tegevustik toimub 26. sajandil kosmose avarustes. Nostalgia põhjuseks oli tugev sarnasus eesti ulme "Kuldajastu" algusesse jäävate tekstidega. Helme romaanil on tugev sugulusaste meie seast lahkunud Lew R. Bergi või varajaste Hargla ja Belialsiga teostega. Äärmiselt rõõmustav on näha, et on uus tulija meie kiratseval teadusulme maastikul.
Kerge, seiklusliku ja kaasakiskuva kosmoseopereti žanrinõuded täidab Helme romaan küll, kuid sisutihedama ja sügavama tunnetusega kosmoseooperini veel ei küündi. Peamised puudused Helme romaani puhul on maailma ja karakterite loomine. Romaanis loodud maailm on liiga lihtsakoeline ja selle välja töötamisse pole pandud piisavalt energiat. Lugedes selgub, et ainsad erinevused meie ja 26. sajandi ühiskonna vahel on kosmoselendude võimalikkus ning uus mood riietuses (värvid on üldse üks romaani märksõna!). Miks, kuidas ja millal inimkond kosmose koloniseeris? Mis staadiumini on inimkonna (taand)areng jõudnud? Terve rida selliseid väikseid detaile, mille lisamine siia ja sinna oleks romaani faabula teinud palju nauditavamaks ning ka usutavamaks. Teine probleem oli karakterite üheplaanilisus ja suutmatus romaani vältel neile mingit arengusuunda pakkuda. Samuti jäid minu poolt kangesti oodatud planeet Sofia kirjeldused liiga vesisteks ja ei suutnud manada silme ette seda universumi piiril asuvat maailma.
Kiituse koha pealt on Helme näol tegemist siiski hea jutuvestjaga, kes suudab lugeja kaasa haarata ja ei lase teost käest panna. Samuti tahaks kiita palgasõdurite loodud kujusid ja nende värvikat keelepruuki. Loodan, et kirjanikul on kindel plaan romaanile tulevikus ka järg/järjed kirjutada. Arenguruumi on küll kõvasti, kuid potentsiaali veelgi rohkem.
PS: Lõpetuseks omapoolne väike uitmõte. Helme oleks võinud oma romaani tegevuse vabalt võinud asetada Hargla ja Belialsi 2000. aastate alguses loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabuluse" maailma. Oleks olnud vägagi huvitav meie ulmekirjanduse peaaegu ainsas ühismaailmas (shared world) edasi seigelda ning otsida seda teist rassi universumis sügavusest.
Andmed:
Peeter Helme, Tuleviku mäletajad. Sofia, Pegasus, 2013, lk 224
Lingid netiilmast:
"Tuleviku mäletajad. Sofia" ELLU-s
Juhan Raua arvustus Sirbis
Jüri Kallase arvustus Loomingus
Ulmesõprade arvustusi kogumikule Ulmekirjanduse Baasis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar