Nagu igas klassis, nii on ka igas jaos/rühmas/kompaniis omad Tootsid, Arnod, Kiired ja Tõnissonid. Võib kindel olla, et ka Julk-Jüri, kellamees Lible ja õpetaja Laur on kusagil pataljoni peal kroonut teenimas ning noori sõdurpoisse oma "hinge eest hoolitsema" suunamas. Nõnda võibki Mihkel Rammo romaanile "Vait olla ja edasi teenida" vabalt lisada alapealkirja "Pildikesi Kaitseväest". Ainult Raja Teeled puuduvad pataljonist, sest nemad asuvad teisel pool kõrget tara. Kuid Raja Teele nimel on ajateenijad valmis ka üle kõrge tara "hüppama" ning vahele jäämise korral istuma nädal aega kartsas vee ja leiva peal.
Mihkel Rammo romaan viib meid tagasi 1990 aastate keskpaika, kui Eesti Vabariik ning selle kaitsevägi olid veel noored ja rohelised. Seda nii kaudses, kui ka otseses tähenduses. Ohvitserkond oli alles loomisjärgus, distsiplinaarmäärustik kinnitumas ja enamus varustusest sõbralikelt naaberriikide poolt kingitusena saadud. Eesti kaitseväel polnud veel oma nägu ega tegu. Teati ainult üht - kõik tuleb teha teisiti kui Nõukogude armees. Rahva seas levisid Kaitseväe kohta ulmelised kuulujutud, mis olid segu linnalegendidest ning Nõukogude armee kohta käivatest anekdootidest. Noormeest, kes vabatahtlikuna ajateenistusse astus vaadati ullikesena, kes ilmselt tavainimeste sekka ei kõlbakski.
Romaani peategelane Mike Abel astubki selle ebakonventsionaalne sammu ning asub aega teenima Sidepataljoni. Järgnevalt saame osa Abeli jakku kuulunud sõdurpoiste rõõmudest ja muredest üheteist kuu pikkuse teenistuse vältel. Tegemist on rea humoorikate pildikestega, mida tavakodaniku mõistus ette ei suudaks kujutada. Küll peetakse pornoajakirjade matuseid, saadakse spordikreemiga liiale minnes üle keha põletushaavu, avastatakse eevaülikonnas noor neitsik hommikul kompanii korrapidaja kabinetis. Kõhulihaseid treenib sõjaväes kõige enam just naerdes. Seda muidugi tavaliselt kaasvõitlejate äparduste üle.
Rammo on hästi edasi andnud väikese grupi sees tekkivad võimusuhted ning hilisemad probleemid distsipliiniga, kui Lahingukoolis pagunid peale saanud seersandid tulevad oma endistele võitluskaaslastele jaoülemateks. Samuti on tõetruult kirjeldatud kõigi sõdurite seas aja jooksul aina enam maad võtvat arusaama ajateenistuse ebaefektiivsusest ning hüüdlause "Sõjavägi teeb poisist mehe" täielikku ekslikust. See müüt paistab visalt edasi elavat ning seda eriti naissoo hulgas.
Romaani nõrkuseks saab kindlasti lugeda kahvatut ohvitserkonda, seda eriti teose teises pooles. Enda kogemustest võin öelda, et kõige värvikamad mälestused ajateenistusest on seotud just võllidega. Samuti on raamatu nõrkuseks välja arendamata jäänud kõrvalliinide sisse toomine (näiteks Toomase korporatsioonipeod) ning otste kokku tõmbamine kuu aega enne ajateenijate reservi pääsemist. Miks autor loobus kõigi ajateenijate kõige oodatuma päeva kujutamisest jääb mulle tõeliseks müsteeriumiks?
Kokkuvõtvalt oli tegemist igati meeldiva ja mälurakke stimuleeriva lugemisega. Korduvalt sai tõmmatud paralleele enda ajateenistusega, kuigi see leidis aset üle kümne aasta hiljem Kuperjanovi jalaväepataljonis. Samas on kaitsevägi üks neist organisatsioonidest, mille siseelu muutub ajas väga aeglaselt. Seega soovitan seda raamatut lugeda endistele soldatitele kui ka varsti teenistusse astuvatele noortele. Midagi kasulikku leiab sellest raamatust iga endine/tulevane reamees.
PS: "ELU ON HERNES!!!"
Rammo on hästi edasi andnud väikese grupi sees tekkivad võimusuhted ning hilisemad probleemid distsipliiniga, kui Lahingukoolis pagunid peale saanud seersandid tulevad oma endistele võitluskaaslastele jaoülemateks. Samuti on tõetruult kirjeldatud kõigi sõdurite seas aja jooksul aina enam maad võtvat arusaama ajateenistuse ebaefektiivsusest ning hüüdlause "Sõjavägi teeb poisist mehe" täielikku ekslikust. See müüt paistab visalt edasi elavat ning seda eriti naissoo hulgas.
Romaani nõrkuseks saab kindlasti lugeda kahvatut ohvitserkonda, seda eriti teose teises pooles. Enda kogemustest võin öelda, et kõige värvikamad mälestused ajateenistusest on seotud just võllidega. Samuti on raamatu nõrkuseks välja arendamata jäänud kõrvalliinide sisse toomine (näiteks Toomase korporatsioonipeod) ning otste kokku tõmbamine kuu aega enne ajateenijate reservi pääsemist. Miks autor loobus kõigi ajateenijate kõige oodatuma päeva kujutamisest jääb mulle tõeliseks müsteeriumiks?
Kokkuvõtvalt oli tegemist igati meeldiva ja mälurakke stimuleeriva lugemisega. Korduvalt sai tõmmatud paralleele enda ajateenistusega, kuigi see leidis aset üle kümne aasta hiljem Kuperjanovi jalaväepataljonis. Samas on kaitsevägi üks neist organisatsioonidest, mille siseelu muutub ajas väga aeglaselt. Seega soovitan seda raamatut lugeda endistele soldatitele kui ka varsti teenistusse astuvatele noortele. Midagi kasulikku leiab sellest raamatust iga endine/tulevane reamees.
PS: "ELU ON HERNES!!!"
Andmed:
Mihkel Rammo, Vait olla ja edasi teenida ehk Lugusid Eesti Kaitseväest, Varrak, 2014, lk 391
Linke netiilmast:
"Vait olla ja edasi teenida" ELLU-s
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes
Peeter Kormašovi arvustus Sirbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar