Mida saame teada lugedes Leo Kunnase mälestusteraamatut "Viiv pikas sõjas", mis toob meieni autori kolme kuu pikkuse teenistusaja Iraagis 2005 aastal? Saame teada, et sõda pole muud kui kasulik äri, igikestev rutiin ning külm statistika. Igat sõjas veedetud päeva tähistav peatükk algab ülevaatega konfliktidest sissidega ja mõlema poole inimkaotustest diviisi vastutusalas, kus Kunnas teenis. Järgnevalt seletab autor detailsemalt lahti osad päevasündmused, millega tal oli isiklik kokkupuude ning annab neile sõjalisest vaatepunktist hinnangu. Kus eksiti vastasjõudude hindamisel, mida parandada enda ettevalmistuses või milliseid teadmisi on võimalik kanda üle meie kaitseväe juhtimisse.
Esimeste nädalate kohta käivaid ülevaateid lugesin tähelepanelikult ja võrdlesin arvnäitajaid, kuid juba poole raamatu peal hakkasin neist ainult kergelt silmadega üle laskma. Öeldakse, et sõda teeb meeled tuimaks ja inimene harjub kõigega. Poleks uskunud, et selline efekt tabab mind nõnda kiiresti. Read üheksakümne esimese lähetuspäeva algusest - "Diviisi vastutusalal oli 27 rünnakut, 3 koalitsioonivägede sõdurit hukkus ja 7 sai haavata, langes 1 Iraagi armee võitleja ja 4 sai haavata, lõviosa kaotustest kandis jällegi tsiviilelanikkond: 22 inimest sai surma ja 31 haavata." - ei pane enam isegi kulmu kergitama, veel vähem kaasa tundma. Tundub, et valulävi on juba aastast aastasse kestvate rindeteadete tagajärjel nõnda madalaks sätitud, et õhtune uudistelõik pealkirjaga "Bagdadis plahvatas autopomm!" tekitab vaatajates vähem reaktsioone, kui nädalavahetuse ilmaennustus. Just inimliku empaatiavõime järkjärguline kadumine ongi läänemaailma eksistentsi suurim ohustaja. Kui me jätkuvalt mõtleme -"See seal Iraagis või Ida-Ukrainas meid otseselt ju ei puuduta!" - puudutab see meid tegelikult aina enam.
Kunnas märgib järelsõnas, et raamat on eelkõige mõeldud lugemiseks meie kaadriväelastele ning tavalugeja jaoks on tekst liialt spetsiifiline ja sõjaliste terminitega üle valatud. Pidin minagi mitmel puhul otsima interneti avarustest vastust küsimusele: "Kumb on nüüd rohkema pulkadega mees: kolonel või kolonelleitnant?". "Viiv pikas sõjas" annab edasi liiga reaalse pildi tänapäeva sõjapidamisest, nõnda et ükski tavaline inimene ei suuda kirjeldatud sündmusi enam tõe pähe võtta. Ta paneb raamatu parem riiulisse tagasi ning lülitab sisse televiisori, kust kohe kohe algab "Õnne 13". "Morna ja sealsed elanikud on ikka nagu päris!"
Leo Kunnas, Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast, Tänapäev, lk 240
Linke netiilmast:
"Viiv pikas sõjas" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar