Mulle meeldib ikka mööda metsi kolada ja omadega rappa minna. Vahel eksin siiski teelt ning satun radadele, kuhu inimjalg pole ehk juba sajandeid astunud. Sellisel juhul on peamine külma pead säilitada ning nooruses vanaisalt saadud tarkuseterad meelde tuletada.
Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.
Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.
Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.
Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.
Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.
Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.
Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.
Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.
Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!
Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.
Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.
***
Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.
Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?
Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".
Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.
Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Vinguv jalaluu: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2018, lk 398
Eelmise aasta üks meeldivamaid üllatusi lugemisrindel oli Kersti Kivirüüdi ulmeromaan "Värav". Aastaid tagasi sai loetud ka autori täitsa kobedaid noorsooromaane ("Okultismiklubi" I-II) ning nüüd otsustasin lõpuks pilgu peale heita teistelegi värskematele tekstidele. Üks neist ju lausa ühel hiljutisel romaanivõistlusel esikohaga pärjatud teos.
Nii "Mäng mõisa peale" kui ka "Tuulte linn" on sirgjoonelised ning lihtsakoelised põnevikud, mis õnneks ei võta end üleliia tõsiselt. Mõlema romaani tugevaim külg on autori oskus viia meid vaid mõne lõigu või lause abil teise aegruumi, kus hakkavad lahti rulluma vähem või rohkem kriminaalsed sündmused. Olgu selleks naftarahadest hiilgav ja särav Bakuu või südasuviselt unelev Dorpat. Lugeja võtab kõike mõnusa elamusretkena, naudib eriilmelist miljööd ja ei pööra erilist tähelepanu ka mõnele tekstis ette tulevale ebakõlale (näiteks "Tuulte linnas" on selge segadus Nõukogude Liidu lagunemist puudutavate aastatega lk 18-21).
