Valdur Mikita - Lingvistiline mets (2013)

"Lingvistilisest metsast" on kirjutatud ja arutatud leheveergudel ohtralt ning seda eesti kultuuri raskekaalaste poolt. Ei hakka mina oma sulgkaalulist mõttelendu nende vahele toppima, aga lisan lihtsalt paar juhuslikku uitmõtet, mis mul Mikita teost lugedes tekkisid. Otsides Mikitale ja tema fenomenaalselt populaarseks kujuneva raamatule "Lingvistiline mets" paralleelteost eesti kultuurist, siis suudan välja pakkuda ainult Lennart Mere ja tema "Hõbevalge(ma)". Kui Meri rändas mööda eesti ajalugu ja mereteid, siis Mikita mööda eesti keelt ja metsaradu. Nendes kahes mehes on mingi sarnane soomeugrilik ürgelement peidus, ainult üks on Ranna-Eestist, teine Metsa-Eestist pärit. Ka žanriliselt kuuluvad teosed minu arvates samasse kategooriasse - mõttekiri (tuletis reisikirjast). 

Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!

Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.

Andmed:

Valdur Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi, Grenader, 2013, lk 240

Linke netiilmast:

Ene Vainiku arvustus Keeles ja Kirjanduses
Eerik Kergandbergi arvustus Postimehes
Mikk Pärnitsa arvustus Sirbis
Hasso Krulli arvustus Vikerkaares