Andrus Kivirähk - Liblikas (1999)

Esimest korda lugesin Kiviräha romaani "Liblikas" umbes kümnend tagasi. Ilmselt olin just lõpetanud "Mees, kes teadis ussisõnu" lugemise ning Kivirähast, kui kirjanikust, tõelises vaimustuses. Mäletan, et nautisin "Liblikas" leiduvaid muinasjutulisi motiive (libahundiks käimine, krati vallaslaps, hall koer Surma kehastajana) ning võtsin seda, kui "Rehepapist" tuttavaks saanud võlumaailma ühte osa. Keskkond, inimesed ja ajastu, kuhu kirjanik oma võlumaailma oli paigutanud jäid mulle tookord veel kaugeks. Muidugi ma teadsin, et Paul Pinna oli näitleja (meil on ju suure rahvakunstniku auks isegi tema nimeline tänav ja bussipeatus Lasnamäel) ning Estonia teater on kesklinnas asuv suur kollane maja. Kuid ma poleks toona osanud uneski näha, et mulle Altermann, Jungholz, Villmer või Sällik nõnda lähedasteks saavad ning mulle langeb osaks õnn töötada selles suures kollases majas.

Romaani peategelased Michelson ja Tetzky

Meil on ilmunud mitmeid kultusromaani staatuse omandanud teoseid teatrist, näitlejatest ja teatritegemisest (Mihkel Mutt "Hiired tuules", Mati Unt "Via regia"). Kõik need tekstid on proovinud vastata küsimusele: "Mis muudab teatrilava meile nõnda kutsuvaks ja müstiliseks?". Olenemata sellest, kas sa seisad laval või istud saalis. Vaesed hinged kaotavad end sellesse võlumaailma jäägitult. Nad muutuvad kiiresti sõltlasteks, kes vajavad kindla aja tagant uut annust Shakespeare'i, Kõivu või Stoppardit. Vanasti jäeti meile võimalus suve jooksul proovida ennast sellest haigusest terveks ravida ja sügise saabudes normaalse kodanikuna õhtuti peale tööd koju minna. Muidugi võõrutuskuur aitas vaid väheseid ja enamik sõltlasi olid juba oktoobri keskpaigaks pimenevas saalis eesriide tõusu ootamas. Kuid nüüdseks on diilerid mõistnud, et ka suvel on võimalik oma klientuuri kasvatada ning enam pole kellelgi pääsu.

Eespool tõstatatud igipõlisele küsimusele otsib oma romaanis vastust ka Kivirähk ning tema vastusevariant kõlab läbi halli koera lausutud sõnade:

"Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seaduseid. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja elab edasi! Te kägistate, mürgitate, pussitate ja tulistate, kuid teete kõike mängult, aga surm pole asi, millega mängida! Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin - kui ammu suri Napoleon, aga Pinna ajab taas selga tema kostüümi ja teeb naeruks minu arvepidamise! Lisaks sellele loote te inimesi, keda pole üldse kunagi elanud ja kellel pole ette nähtud sündida, te elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju, ja kogu mu jõud kulub sellele, et kärpida, vähendada ja kokku suruda... Ja seal tulete teie, kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe - ehkki minu arvates on sedagi liiga palju - ja te elate mitmekordselt!"

Inimkond on juba aastasadu otsinud võimalusi erinevaid loodusseadusi eirata ning teater on selleks üks parimaid vahendeid. Teatrilava pole ju muud kui ajamasin, nooruse eliksiir ja igavese elu allikas üheskoos. Kui sulle antaks võimalus istuda näiteks paar tundi Pätsiga koos Centumi klubis või viibida koos Aida ja Radamesega muistses Teebas, kas sa tõesti jätaksid sellise võimaluse kasutamata? Mina ei suutnud ja olen juba aastaid lootusetu teatrisõltlane, kes vajab oma iganädalast doosi. Vajadusel lähen oma diilerit kasvõi Soontagana linnamäelt ja Kodru rabast otsima. Minusugust küürakat parandab veel ainult haud!

PS: Ka romaanis kujutatud halli koeraga olen ma kohtunud. Tulime Ullaga ühel talveõhtul Sadamateatrist mööda Soola tänavat kesklinna poole ja too hall koer jälitas meid tükk maad. Ulla muidugi naeris minu hirmu, aga mina teadsin kes too elajas on. Eks ta minu Estoniast kaasa toodud lõhna seal Tartu öös tundis ja mõtles, et olen talle seal võõras linnas kerge saak. Suutsin paari osava jänesehaagiga koera siiski Pargi tänava kandis maha raputada ja kiiresti Karlova poole putkata. Viimased aastad pole ta mulle enam silma hakanud. Eks Estonia lõhn ole mu küljest vaikselt ka maha kulunud.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Liblikas, Tuum, 1999, lk 150

Linke netiilmast:

"Liblikas" ELLU-s

Doris Kareva arvustus Sirbis

Mihkel Muti arvustus Sirbis

Marek Kahro - Kaljud ja kameeleonid (2011)

"Mina olin siin", "Nullpunkt", "Isased", "Kõigile saab kurikaga virutada" on ainult lühike ülevaade nullindate teisel poolel populaarseks saanud uut tüüpi poistekatest/noortekatest. Samasse loetellu võib lisada ka Marek Kahro romaani "Kaljud ja kameeleonid". Ma olen alati arvanud, et kõigil neil "noortel ja vihastel" kirjanikuhakatistel oli millenniumivahetuse paiku öökapil Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev". Sellest sai nendele püha tekst ning inspiratsiooniallikas oma esikromaanide kirjutamiseks. Kõiki neid tekste ühendab rida sarnaseid ja aina klišeelikumaks muutuvaid tunnuseid, mis väikeste variatsioonidena kanduvad teosest teosesse:

1) Varjus geenius - gümnaasiumi lõpuklassides käiv noormees pole nüüd kindlasti kuldmedali kanditaat, aga ta on kindlasti vähemalt ühes õppeaines üle keskmise võimekas (Kahro romaani peategelane Joel on näiteks andekas joonistaja).
2) Katkine perekond - romaani peategelane on kindlasti pärit mittefunktsioneerivast perekonnast (Joeli isa on invaliid ja ema alkohoolik).
3) Printsess ja konn - noormees armub modellivälimusega neiusse, kes on tavaliselt ka rikka pere võsuke. Printsess suudleb küll konna, kuid kahepaikne jääb kahepaikseks (Joel armub pealinnast pärit Laurasse, kuid nende suhe jookseb kiiresti ja traagiliselt karile). 
4) Halvad sõbrad - peategelase tutvusringkonda kuulub kindlasti paar kahtlase taustaga tegelinskit, kellest ühel hetkel saavad noormehe "parimad sõbrad" (Joeli uueks BFF-iks saab üle küla narkar Timmu).
5) Roppus kuubis - muidugi on kõigi noorte enim kasutavateks sidesõnadeks M, P ja V tähega algavad sõnad (Kahro ei oska ühegi eriti originaalse keelendiga üllatada ning jääb kuldse klassika juurde).
6) Mammonakultus - peategelase arusaamade kohaselt peitub ÕNN ja tee selleni ainult raha teenimises ning vaesus on kõige suurem häbiasi maailmas (Joel häbeneb oma perekonna kehva olukorda ja näeb väljapääsuna ainult kohest papi teenimist, aga mitte haridusteed).
7) Kättemaks - süžee näeb kindlasti ette, et noormehe kannatuste peasüüdlane saaks romaani lõpuks "õiglase tasu" (Joeli viha ja põlgus oma ema vastu on nõnda sügav, et toob lõpuks kaasa fataalsed tagajärjed).
8) Meelemürgid - lõpetuseks poleks ükski noortekas õige noortekas, kui seal ei tarvitataks ohtralt narkootikume ja alkoholi (Joeli teiseks parimaks sõbraks Timmu kõrval saab Ants ehk amfetamiin).

"Kaljud ja kameeleonid" eristub teistest samataolistest raamatutest ehk ainult tegevuspaiga poolest. Üldlevinud tegevuspaigaks on olnud ikka pealinn või äärmisel juhul Tartu, kuid Kahro on oma romaani sündmustiku paigutanud nimetusse ja depressiivsesse väikelinna. Minul kangastus kogu lugemise vältel silme ees Võru. Kahro kujutab tegelikult suurepäraselt ja autentselt väikekoha noorte pidusid ning nende tagajärgi. Muidugi tähistatakse ühe klassiõe sünnipäeva korteripeol, kus pidulaud on pudelite all lookas. Kindlasti tekib soov edasi minna ainsasse kohalikku "ööklubisse" ja selle tarbeks aetakse autojuhist eakamatele romudele hääled sisse. Loomulikult ei peeta piirkiirusest kinni, kaldutakse vastassuunda ja lõbusõit lõppeb kraavis või vastu puud.

Kõva peokära Tallinna küll ära ei kosta, kuid tagajärjed on alatasa musta raamiga ümbritsetult ajalehtede esikaantel. Mõni vinniline jorss pannakse paariks aastaks vangi ning ajakirjanduses ja kommentaariumites lintšitakse ta ära. Arusaam, et juhiga on võrdselt süüdi iga inimene selles autos ja ka peole mahajääjad, ei taha kuidagi üldsusele kohale jõuda. Nõnda jätkub iga suvine küünalde põletamine maanteepervedel ja pimedates kurvides aastast aastasse ning põlvkonnast põlvkonda.

PS: Uskumatu, kuid kümme aasta tagusest ajast rääkiv raamat tekitas minus nii suure nostalgiapuhangu. Maksevahendina kroonid, Nokia 1101 mobla, avalik netipunkt (!!!) ning Madonna uus hitt ööklubides. Lõpetuseks loomulikult ka rate.ee, mille konto omamine oli Joeli arvates teatavasti iga noore auasi. Kahjuks selgus alles kümnend hiljem, et mina olin tollal täitsa autu tegelane. :)

Andmed:

Marek Kahro, Kaljud ja kameeleonid, Tänapäev, 2011, lk 501

Linke netiilmast:

"Kaljud ja kameeleonid" ELLU-s

Ketlin Priilinn - Vaim (2008)

Ketlin Priilinna romaan "Vaim" on üks neist raamatutest minu ulmeriiulil, mis sai eesti ulmekirjanduse kollektsiooni loomise tuhinas ostetud, kuid mille lugemiseni polnud ma veel seni jõudnud. Kodumaine õuduskirjandus (eriti romaan!) on alati olnud meil ulmeperes vaeslapse rollis, kes vaikselt nurgas oma käsikiviga vilja jahvatab.

Õuduskirjanduses on kätt proovinud paljud, kuid tavaliselt peale paari oodatust kahvatumaks jäänud katset pöördunud tagasi oma liistude juurde. Heal juhul on nad hiljem proovinud õuduskirjanduse elemente oma teistesse teostesse sisse smuugeldada. "Vaim" jääb nõutult seisma õudus- ja olmeromaani piirile, kiigates ühe silmaga üht ning teise silmaga teist potentsiaalset lugejaskonda.

Helena nimeline noor neiu pageb peale oma elukaaslase truudusetuse avastamist talvisel õhtul tühjana seisvasse vanavanemate tallu. Muidugi avastab Helena peale paari veiniklaasi, et ta ei olegi talus üksi. Talle hakkavad meenuma juba lapsepõlves kuuldud kummalised hääled tühjades tubades ning peagi saab Helena nende tekitajaga lähemalt tuttavaks.

Vaimuga tutvumise hetkest kaob paraku ka väheke kõhedust tekitav aines romaanist. Edasine meenutab kangesti üht kõige ära leierdatumat kirjandusteksti maailmas - Charles Dickensi "Jõululaulu" ("A Christmas Carol"). Viirastus näitab Helenale pildikesi oma traagilisest minevikust ja Helena potentsiaalsest tulevikust ning annab noorele neiule eluks hüva nõu. Vaim saab kõrgemates sfäärides ristikese kirja ja võib edasi liikuda ning Helena vaatab samuti püsti päi tuleviku suunas. Lõpp hea, kõik hea! Ainult õuduskirjandust nautida tahtnud lugeja jäi kahjuks oodatud külmavärinatest ja kananahast ilma.

Andmed:
Ketlin Priilinn, Vaim, Tänapäev, 2008, lk 128

Linke netiilmast:
"Vaim" ELLU-s

Mari Kleini arvustus Eesti Päevalehes

Holger Kaints - Kõrvalepõige (2012)

Kaintsi romaan "Kõrvalepõige" jutustab meile loo Askurist, kes ühel päeval Tallinna kesklinnas trammi oodates äkki avastab, et on muutunud nähtamatuks. Kuidas selline kolossaalne ja erakordne muutus toimus? Keegi tinistas? Manustas Askur Coldrexi pähe hoopis apteekrilt saadud nähtamatuks tegevat pulbrit? Sellele küsimusele me vastust romaani käigus ei saagi. Mis kõige kummalisem, see ei paista peategelastki huvitavat. Olen nähtamatu, siis olen. Ei paanikat, ei pöördumiskatset abi tarvis teadjameeste poole ega kartust enese hullumise suhtes. Tuleb lihtsalt kuidagiviisi edasi elada ja toimetada. Isegi oma lähedasi ei tule sellest metamorfoosist teavitada, vaid lihtsalt haihtuda ja midagi sogast oma äkilisest reisile minekust neile e-kirjade vahendusel kokku luuletada. 

Just selline käitumismuster tekitab koheselt võõristuse ja ebausutavuse barjääri mina-tegelase suhtes. Kes käitub sellises olukorras niiviisi? Vastus on "hall hiireke" ehk "tänapäeva kontoriametnik", kes tänu muutusele värvub veelgi hallimaks. Inimene, keda ennegi ei pandud suurt tähele, seda ei oma naise ega kolleegide poolt. Isik kelle kadumine/nähtamatuks muutumine tegelikult teiste kodakondsete igapäeva elu ei mõjuta.

Kuidas käitub Askur sellise needuse või õnnistuse osaliseks saades? Hall hiireke hakkab oma käitumises lähtuma ainult kolmest põhifunktsioonist - toit, uni ja paljunemine. Kõige olulisemad on muidugi kaks esimest, mille kirjeldustest ülejäänud raamat koosnebki. Saaks ainult kuskilt näpata kõhutäie süüa ja enne pimedat kuhugi sooja urgu end kerra tõmmata. Kolmas põhifunktsioon pole eriti oluline, sest Askur pole ei alfa- ega beeta-isane, vaid pigem midagi ksii- või psii-isase taolist. Ei vihasta teda oma naiste armuafääri avastamine ning ainsaks "vastukäiguks/vallutuseks" jääb ühe enesega puntras oleva teismelise tüdruku sängi pugemine (romaani üks enim küsitavusi tekitavaid kohtasid!). Romaani lõpus taas nähtavaks muutumine kõigutab Askurit hingeliselt sama palju, kui alguses nähtamatuks muutumine ehk peaaegu üldse mitte. Nüüd saab lihtsalt rahulikumalt üle tänava minna ja ei pea enam karta lõputuna näivat autodevoolu.

Asusin teost lugema kui ulmeromaani (Stalkeri hääletuse tarvis), kuid koheselt sattusin põhimõttelise probleemi otsa. Kas tegemist on väheke ulmelise olmeromaaniga või äärmiselt olmelise ulmeromaaniga? Romaani lõpuks tuleb tõdeda, et õigeks osutus esimene vastusevariant.

Ulmekirjanduseks saab ikka lugeda teost, mida kirjanik enesele teadvustades ulmena kirjutab, mitte ei kasuta ühte ulmelist/ebatavalist motiivi selleks, et lugejas natuke võõristust tekitada. Kuidagi on ju vaja kõigist teistest olmeromaanidest eristuda ja sellega saab Kaints muidugi hakkama. Tegemist on täiesti korraliku, kümnendi tagust pealinna detailselt kujutava realistliku ajaviiteromaaniga, mille psühholoogiline tahk on kahjuks liialt nõrk ning ulmeline peaaegu olematu. 

PS: Loodan tõsiselt, et väike Vinski suureks saades ei muutunud Askuri sarnaseks. Sellest kohutavamat õnnetust on raske ette kujutada!


Andmed:
Holger Kaints, Kõrvalepõige, Varrak, 2012, lk 368


Linke netiilmast:
"Kõrvalepõige" ELLU-s

Ott Kiluski arvustus Loomingus
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Viktoria Ladõnskaja - Lasnamäe valge laev (2013)

Te võite küll üles kasvada samas ajas ja ruumis, kuid siiski elada täiesti paralleelsetes maailmades, kus puudub vähemgi võimalus kontaktide tekkeks teise osapoolega. Ma kasvasin Viktoria Ladõnskajaga üles samas ajas (1990ndad aastad, kuigi Ladõnskaja omas mu ees kuue aastast edumaad) ning ruumis (igihall Lasnamäe betoondžungel). Me käisime väliselt äravahetamiseni sarnastes koolimajades (mina kollases ja tema valges) ning mängisime õues samasugustel vaikselt roostetavatel turnikatel (ühiseks lemmikuks vaipade kloppimiseks mõeldud rauakolakad). 

Tõenäosus, et väike Oskar ja väike Viktoria kunagi tuttavateks ja sõpradeks oleks saanud oli juba tollal alla 10%. Nõnda väikese protsendi põhjuseks oli muidugi peamiselt kodus köögilaua taga kõneldava keele erinevus. Muuseas väikese Oskari ja väikese Saša sõbrunemise protsent oli tunduvalt kõrgem, sest neid ühendas üks universaalne nähtus - armastus jalgpalli vastu. Nüüd on see protsent lähenemas juba nullile, sest lapsed ei roni suvehommikutel enam mööda turnikaid ja jalgpalliväljakud on rohtu kasvanud. Lapsed istuvad vaikselt nohisedes toas ja loobivad vihaste lindudega notsusid.

Viktoria Ladõnskaja

Kuigi meie maailmade vahel oli tollal pea ületamatuna näiv kuristik, siis paljud asjad toimisid Lasnamäel tollal siiski rahvuste üleselt. Näiteks üks hetk hakkasid kõik ühiselt varaste vastu barrikaade ehitama. Ilmusid trellitatud aknad ja peagi ka kahekordsed metalluksed. Autodest võeti õhtuti kõik vähegi väärtuslik endaga tuppa kaasa ning roolilukku ei omanud ainult paadunud optimist või pooletoobine. Niigi ilmetud paneelmajad hakkasid paari aastaga üha enam meenutama vanglaid. Kartus varguste ees oli üldine ning tekitas muidugi ridamisi kuulujutte ja linnalegende (rauduste paigaldajad müüsid võtmete koopiaid, telefonikõnega kontrolliti pererahvas kodus olemist jne). Hirm tekitas muidugi aina enam kapseldumist ning arusaam, et välisuksega lõppebki su kodu ja pelgupaik. Naabritega läbi käimine lakkas ning heaks tulemuseks võis lugeda seda, kui sa tundsid nägupidi oma trepikoja kojanaist.

Lisaks keele- ja kultuuritausta lahknevusele eristab seniajani Lasnamäe kahte kogukonda ka erinevate meediakanalite tarbimine. Sellest tulenevalt levivad väga lihtsalt igasugused kuulujutud ja stereotüübid. Näiteks eestlaste seas on üldlevinud arusaam, et iga viimanegi Lasnamäel elav vene keelt emakeelena kõnelev inimene valib Savisaart. Venelaste seas on jällegi käibel vägagi elujõuline müüt, et Edik kaitseb neid kõigi kurja eest, mis tuleb Toompealt. Mõlemad arusaamad on täiesti ekslikud ning on tingitud ainult ühekülgsete infokanalite jälgimisest.

Ladõnskaja toob oma raamatus ära veel ühe ereda näite piiratud uudistevoo tagajärjest. Nimelt uue aastatuhande alguses hakkas levima Lasnamäe venekeelse kogukonna seas kuulujutt krooni peatsest devalveerimisest. Keegi ei osanud kõmu õigsust kontrollida ning nõnda mäletan selgesti, kuidas paar päeva vooklesid valuutavahetuspunktide juures üüratud sabad. Informeerimatus ja hirm vähendasid mitme protsendi võrra inimeste madratsi vahele kogutud pensionisambaid ning Eurexi ja Tavidi töötajad said järgmisel palgapäeval kindlasti kenakese preemia osaliseks.

Paneeltorne ümbritsevad tühermaad ehk minu lapsepõlve mängumaad

Ladõnskaja kasutab raamatus Lasnamäest rääkides tihti väljendit "riik riigis", mis minu arvates 1990-2000ndate aastate Lasnamäe kohta kehtib suurepäraselt. Siiski oma isiklikele kogemustel tuginedes on viimastel aastatel selle "riigikese" alustoed hakanud murenema. Sarnaselt nüüd pea juba neljakümne aasta vanuste paneelikate lagunemisele on vaikselt kaduvuse teed minemas kahe kogukonna vaheline selge lõhe. Kunagi kolmes vahetuses töötanud venekeelseid koole on tasapisi suletud ja järjepidev üleminek eesti keelsele õppele on andnud juba selgeid tulemusi. Ühelt poolt on pildilt kadumas "umbkeelne generatsioon" ning teisalt ei tähenda head eesti keelt oskav vene noor enam seda, et ta peab olema pärit segaperest. Vahepeal juba sõimusõna staatuse omandanud integratsioon ehk lõimumine on kindlasti elujõuline lapsuke, kuid täiskasvanuikka jõuab ta alles siis, kui me lõpuks hakkame buldooseritega Lasnamäge kokku lükkama. Väheke veel kannatust, valge laev on peagi siin!

Andmed:

Viktoria Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev, tõlkinud Katrin Linask, Petrone Print, 2013, lk 134

Linke netiilmast:

"Lasnamäe valge laev" ELLU-s

Intervjuu Viktoria Ladõnskajaga Eesti Päevalehes

Andra Teede arvustus Sirbis

Mart Kivastik - Vietnami retsept (2012)

"Yes, sir, yes! Very cheap!! Last price, sir?!" Sina vastad või kirjutad paberikesele ühe numbri, tema lisab sellele tavaliselt ühe nulli. Sina hakkad mööda tänavat edasi kõndima, tema unustab lisatud nulli sekundiga ja pakub uut "last price'i". Kui te olete mõnes Kagu-Aasia riigis käinud, siis tuleb selline "tingimise tants tänaval" teile kindlasti tuttav ette. Riigiti, piirkonniti ja kellaajaliselt erinevad müüjate strateegiad väheke, kuid üldkontseptsioon jääb püsima. Turist teab, et "last price" pole kunagi tegelik "last price" ja kohalik teab, et valge mees ongi jumalate poolt loodud neile pügamiseks.

Mart Kivastiku romaani "Vietnami retsept" alguses satuvad pügatava ja pügaja rollidesse Eestist end Vietnami otsima läinud Toomas Sven Andresen ehk Poiss ning vana Vietkongi sõdur Dong. Nende suhe hakkab ühise road-trip'i jooksul vaikselt teisenema. Muutudes üksteise järel ülema-alama, sõbra-sõbra, õpilase-õpetaja suhteks. Dong aitab noormehel mõista nii Vietnami rahvast, ajalugu ja kultuuri. Kõige olulisem on Dongi ja kogu road-trip'i mõju Poisi tunnetele Mari suhtes, kellega ta reisi alguses tutvus Hanois ning koheselt ära armus ja tülli läks. Vahel tulebki mõnede asjade selgeks saamiseks lakku täis peaga ühe Vietnami onukesega leping sõlmida ja siis koos rolleri sadulas džunglisse putkata. 

Lugedes Mart Kivastiku romaani meenusid mulle koheselt viimaste aastate rännakud ning isegi spetsiifiline Kagu-Aasia suurlinnade lõhn (segu heitgaasidest, toidujäätmetest, niiskusest ja päikesepaistest) tungis mulle ninna. Kivastik on oma romaanis suurepäraselt tajunud selle piirkonnale omast kultuuri ja inimloomust. Ühest küljest on tegemist väga uhke ja eneseteadliku rahvaga, kes peksid nii hiinlased, prantslased kui ka ameeriklased oma džunglitest minema. Teisest küljest ollakse valge mehe dollarite nimel alati kõigeks valmis. Isegi aasta tähtsaimal pühal ehk tếtil (Vietnami uusaasta) oma pere maha jätma ning ühe Eestist pärit nolgi kramplikus kaisutuses 500 kilomeetrit rolleriga läbi džungli kihutama. Selline fakt peaks meis ju suurt äratundmisrõõmu tekitama, sest raamatus nenditakse mitut puhku eestlaste ja vietnamlaste sarnasust ("Same same, but different"). Raha paneb rattad käima nii Läänemere kui ka Lõuna-Hiina mere kaldal.

PS: Kui Evelin kunagi selle raamatu lugemiseni jõuab, siis tean et hakkan kuulma lauseid: "See Poiss on ju täpselt sinu moodi! Sa oled reisil täpselt samasugune Toriseja!". Võib-olla ehk olengi, aga mul pole vähemalt põhjust Vietnami onukesega džunglisse plehku panna.

 

Andmed:

Mart Kivastik, Vietnami retsept, Väike Öömuusika, 2012, lk 288

Linke netiilmast:

"Vietnami retsept" ELLU-s

Intervjuu Mart Kivastikuga Müürilehes

Tiit Pruuli arvustus Vikerkaares

Intervjuu Mart Kivastikuga Eesti Päevalehes

Hannes Varblase arvustus Sirbis

Intervjuu Mart Kivastikuga Õhtulehes

Vahur Afanasjevi arvustus Eesti Ekspressis

Silja Paavlevi arvustus Õhtulehes

Intervjuu Mart Kivastikuga Postimehes

Karin Bachmanni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Loomingus

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu (2007)

Nooremad lugejad ehk enam ei mäleta, aga kunagi selle aastatuhande alguses oli eestlaste üheks lemmikuks puhkuste sihtpunktiks Egiptimaal Punase mere kaldal asuv Sharm el-Sheikhi linnake. Sinna lennati aastaringselt parvedena pesitsema, nagu suitsupääsukesed ja toonekured. Sealsete hotellide ja spaade töötajad puutusid eestlastega igapäevaselt kokku ning neil kujunes arvamus meist, kui väga religioosest rahvast.

Nimelt kandis iga eestlane alati endaga kaasas püha helesinist raamatut ning ei loobunud sellest isegi basseini ääres kokteili limpsides. Egiptlaste arvates pidi eestlaste jumal ikka üks hea jumal olema, kuna oma püha raamatut lugedes oli alatasa kuulda summutatud turtsatusi ja lõbusat naeru. Äkki hakkasid üle araabia maade puhuma kevadtuuled, mis eestlastel ei lasknud enam sinna pesitsema lennata ja nõnda me muutusime egiptlaste helesiniseks unistuseks. Oleks egiptlased teadnud, et eestlaste näol on tegemist maailma vähem religioosema rahvaga ning nende "püha raamat" on tegelikult igasugust usku naeruvääristav tekst, oleks suhtumine kardinaalselt muutunud (üks uuring näitab, et oleme religiooni asjus egiptlaste täielikud vastandid).

Romaanist inspiratsiooni ammutanud lauamäng

Eelpool mainitud eestlaste "püha raamat" oli muidugi Andrus Kivirähki romaan "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegemist on tekstiga, mis sisaldab vägagi erinevaid tahke ja laia probleemide ringi. Enamik loevad seda romaani, kui Kivirähki järjekordset lõbusat ja tögavat muinasjuttu, kus vaimukus ja surm käivad käsikäes. Muidugi võib "Ussisõnu" võtta, kui Kivirähki usutunnistust, kus autor sõnastab lõplikult oma suhtumise haldjatesse, jeesustesse ja teistesse väljamõeldud olevustesse. Kirjanduskriitikud on põhiliselt teksti lahti mõtestanud, kui laiemat allegooriat meie keele, kultuuri ja rahva hääbumise loost või mõistukõnet meie minevikust ja tulevikust. Olen kuulnud ka arvamusi, et tegemist on eesti esimese zoofiilse romaaniga, mille peaks rahvusvahelised loomaõiguslased terava uurimise alla võtma.

Tšehhikeelse tõlke kaanekujundus

Kõik ülal toodud lugemismudelid on õiged ning tekstile annab tähenduse ikkagi ainult lugeja. Minu jaoks on romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" näol tegemist eesti kirjanduse ühe kõige kurvema ja depressiivsema tekstiga viimasest kümnendist. See muidugi ei tähenda, et ma romaani lugedes mitmed korrad naerukrampide käes ei kannataks. Romaani läbiv "viimase mohikaanlase" motiiv painas mind kogu lugemise vältel. Peategelasele Leemetile tuletatakse kogu loo vältel meelde tema "erakordust" ning paljude "Viimaste ..." tiitlite omamist. Alguses soovib muidugi Leemet olukorda muuta ning astub mitu iseenda tõekspidamistega vastuollu minevat sammu (külla kolimine, Magdaleena pojale ussisõnade õpetamine, madudega suhtlemise lõpetamine), et ennast ühestki tiitlist päästa. Lõpuks saabub mõistmine ja leppimine, et oma saatuse eest ei saa põgeneda ning Leemet on vana ja hääbuva maailma viimane esindaja, keda mujal omaks ei võeta ja kellel omasid enam pole. 

Olla maailmas viimane inimene, kes mõistab ja oskab rääkida ussisõnu ehk eesti keelt on üks kõige kohutavamaid saatusi, mida ma ette oskan kujutada. Mäletan juba oma kooliajast juttusid "Teie räägite veel eesti keelt, aga teie lapselapsed enam kindlasti mitte!". Tollal ma vist isegi mingil määral uskusin neid jutte, aga enam mitte. Muidugi omab anglo-ameerika keele ja kultuuri surve tohutut jõudu ning see muudab meie keelt vaikselt, kuid märgatava iga aastaga. Kuid teiste keelte mõju on eesti keelele olnud pidav ja aastasadu pikk, kuid see ei ole oma loomult negatiivne. Kõige enesehävituslikum asi, mis me võiksime oma keele ja kultuuriga teha on öelda, et see "õige eesti keel" on nüüd lõplikult valmis ja lukku pandud. Vot siis tulevad alles vetevood ja uputavad meid momentaalselt. Selle vältimiseks on kõige lihtsam jätta igasugused vaimsed ja füüsilised traataiad piiridele ehitamata ning selle asemel hoopis reisile minna ja mõni "püha raamat" kaasa võtta.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu, Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 380

Linke netiilmast:

"Mees, kes teadis ussisõnu" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Kätlin Kaldmaa arvustus Eesti Päevalehes
Andrus Kivirähki intervjuu Eesti Ekspressis

Andrus Kivirähk - Rehepapp (2000)

Kultusromaan "Rehepapp" ei kujuta eestlasi ja meie elu kõverpeeglis, vaid annab vägagi vahetu pildi meist ning meie tõelisest loomusest. Võtame nüüd hetkeks aja maha ja mõtleme rahulikult oma tutvuskonna ning laiemalt kogu meie ühiskonna peale. Ma olen kindel, et igaüks meist tunneb/teab mõnd tegelast "Rehepapist". Olgu selleks Imbi ja Ärni, kes ainult võimaluse tekkides isegi sipelgapesast okkad ära varastaksid või Muna Ott, kes täna sülgab südamerahus risti peale ja homme vajadusel vanakuradi pildi peale. Vahest tunnete hoopis natuke lihtsameelset ja romantilise hingega kubjas Hansu või särtsakat ja sirgeselgset Räägu Liinat. Äkki olete kokku puutunud oma ahnusest lõhki mineva Aida-Oskari või toapoiss Intsuga, kes kööginurgas on kõige suurem isamaalane üldse. Õnnega olete muidugi koos juhul, kui esimesena tuleb teil meelde krutskeid ja elutarkust täis Rehe-Sander. Kui te tõesti mõnd romaani tegelasega sarnast kuju oma ringkonnast ei suuda meelde tuletada, siis lööge lahti värske ajaleht ning küll juba mõni tont, Kiil, koll, Kaljurand või mumm teile põlevate silmadega vastu jõllitab.

"Rehepappi" on juba viimased viisteist aastat kiidetud oskuse eest eestlaste tüüpilisemaid iseloomuomadusi (ahnus, ihnus, uhkus) koomilises võtmes kujutada. Seetõttu proovin alljärgnevalt romaani natuke teise nurga alt lahti mõtestada ja mõnda uut lähenemisnurka Kivirähki teksti lugemisele pakkuda.

Prantsuskeelse "Rehepappi" kaanekujundus

Lõputult on räägitud 700-aastasest orjaööst ning selle seni kestvast mõjust eestlaste mentaliteedile ja orjarahvaks olemisest. Pigem on see orjarahva sildi kleepimine vabatahtlikult endale otsaette üks isekas ja kasuahne tegu. Mängime aina märtreid ja kannatajaid, kellele peaks ajalooliselt ja ka mõne humanitaarabi pakikese näol vankumatut toetust ning kaastunnet avaldama. Tahame olla lihtsalt Põhjala juudid oma püha kannatustelooga. Teine äravalitud rahvas.

Ungarikeelse "Rehepapi" kaanekujundus

"Rehepapp" avab selle orjarahvaks olemise juures veel ühe huvitava tahu, mis tavaliselt kannatajat simuleeriv eestlane kiiresti ära unustab. Nimelt orjade suhe neid endid teenivatesse orjadesse ehk talurahva vahekord krattide ja puukidega (tegelikult sulaste/teenijatüdrukute allegooria). Talurahvas on ise tegelikeks orjapidajateks muutunud ning esimese astme orja piits plaksub palju halastamatult teise astme orja turjal. Just kilter, kubjas ja aidamees (põrgu järjekorras eesõiguse omajad) olid külaühiskonnas kõige vihatumad isikud. Mitte mõisahärra! Kõige selgemini tuleb see ülema-alluva suhe esile kratt Joosepi ja Rehe-Sanderi vahelises vestluses:

""Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. "Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad - hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi. Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi." 
"Meil pole millega maksta," vastas rehepapp. "On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõigub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida. Kui me hakkaksime ausalt kõige eest maksma, mis meist siis saaks? Meid polekski, ja poleks ka sind, Joosep, sest keegi teine ei viitsiks vanadele luudadele ja saunavihtadele Vanatondilt hinge sisse kaubelda. /.../ Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamise najal, kui aus maksja."".

Suhtumine "Kuna nemad varastavalt meilt, siis meil on õigus varastada teilt!" on vist ainus orjapõlvest pärit jäänuk, mis kahjuks seniajani on eestlaste seas püsima jäänud. Õigustus tuleb ju kuidagi oma kuritegudele leida. Juhul, kui muu ei aita, siis lapselikult hüüda "Aga kõik teevad nii!!! Miks peaks ma ainus loll olema, kes ilma jääb!?". Sellise mentaliteedi vohamine ei muuda meid äravalitud rahvaks, vaid üheks tavaliseks pätikambaks.

Lõpetuseks tahaksin veel mainida, et iga kord "Rehepappi" lugedes hakkab mu peas Aarne Üksküla oma kergelt kragiseva häälega rääkima. Aarne Üksküla on tänu teatrilavastusele ning audioraamatule minu jaoks olnud senini see üks ja ainus Rehe-Sander. Ootan põnevusega järgmisel sügisel esilinastuvat filmiversiooni ning loodan, et eesti teatri grand old man saab väärika järglase.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Rehepapp ehk November, Varrak, 2000, lk 199

Linke netiilmast:

"Rehepapp" ELLU-s

Ott Rauni arvustus Sirbis
Andrus Noraki artikkel Sirbis
Argo Riistani arvustus Postimehes

Mait Ando Raun - Kollane maja (1994)

Mina kuulsin esimest korda elus kirjanikust nimega Mait Ando Raun, kui lugesin hiljaaegu Ants Juske mälestusteraamatut. Juske kiitis Rauni trükis ilmunud avameelseid päevikumärkmeid iseseisvumise taastamise perioodist ("Wake up : naiivseid mälestusi ajaloost 1987–1988"). Peale väikest taustauuringut netiavarustes otsustasin minule tundmatu kirjanikuga esmatutvust teha ikka tema debüütromaani "Kollane maja" lugedes. Kas Rauni puhul on tegemist õiglaselt unustuse hõlma vajunud kirjanikuga on ühe teose puhul veel raske öelda. Raun on kindlasti meie kirjandusmaastiku ääreala asunik, kes on vaikselt raamatust raamatusse visalt oma asja ajanud. Muuseas enamus Rauni romaane ja muid tekste on autori kodulehel tasuta lugemiseks üles riputatud.

Romaanis "Kollane maja" (millele lisanduvad mõtteliselt veel teosed "Kihutas läbi öö" ja "Tuline ratas") tegeleb Raun stagnaajal ühiskonnas valitsenud meeleolude ja suhtumiste kujutamisega. Peategelaseks on eluvõõras, aga ürgandekas kaardiladuja Samuel Sammalson (prototüübiks malegeenius Jaan Ehlvest), kes mingil kummalisel põhjusel astub Tartu Ülikooli defektoloogiat studeerima. Samuel lühike elu on seni koosnenud ainult kaardiladumise võistlustel osalemisest ja lõppematutest treeningutest. Teda on kantseldanud kogu see aeg keegi salapärane treener, kes nüüd Tartusse sportlasega kaasa ei tule. Seni steriilses mullis elanud Samuel satub äkki keset nõukogude ühiskonna kõige lootusetumasse paika - Pälsoni ühikaid.

Vana Pälsoni ühikas 1974. aastal

Raun vaatlebki Samueli tegelaskuju vahendusel mõistuse vastase nõukogude ühiskonna mõju ühele väljast poolt tulnud isiksusele. Samuel, kelle senine elu on koosnenud loogikast ja ratsionaalsetest käikudejadast ei suuda mõista teda ümbritsevat ajuvaba ning sürreaalset maailma. Nagu paljud tema kursa- ja ühikakaaslased valib ka Samuel kõige lihtsama tee tekkinud olukorraga kohanemiseks - meelte järjepidev tuimestamine alkoholi abil. Viie õpiaasta jooksul muutub kunagine wunderkind ja kõigi imetlusobjekt paadunud alkohoolikuks, kelle ainus maine vara on kilk tema peas. Siiski peab Samuel end üheks õnnelikuks inimeseks ja loodab tagasi spordimaailma tippu tõusta, sest mitmedki tema kaasteelised lõpetasid üliõpilaspõlve mingite "suurte pahanduste" tõttu vangilaagris või enesetapuga.

Olen ennegi endalt vahel mõnd raamatut lugedes küsinud: "Kuidas ma suudaksin hakkama saada nõukogude tüüpi skisofreenilises ühiskonnas?". Süsteemi sisse sündides on kohanemine kindlasti valutum, sest alternatiivne maailmapilt ju puudub (Soome televisiooni mingit teist reaalsust muidugi pakkus). Väljast tulija ajaks selline kõigi loogikareeglitega vastuolus olev süsteem tõesti esimese asjana viinapudelit haarama. Eks tuleb ennast Põhja-Koreasse vahetusüliõpilaseks sokutada ja katse-eksituse meetodi asjasse selgus tuua.

Andmed:

Mait Ando Raun, Kollane maja, Kupar, 1994, lk 190

Linke netiilmast:

"Kollane maja" autori kodulehel