Anton Hansen Tammsaare - Varjundid (1917)

Jutustus "Varjundid" on Anton Hansen Tammsaare loomingus vägagi selgelt omaette seisev teos. Oleksin ma jutustust läbi lugedes teadnud ainult ilmumisaastat ja autorist poleks mul aimugi olnud, siis oleksin ilmselt kirjanikuks pakkunud Friedebert Tuglast või isegi Oskar Lutsu, kellel loomingus oli tollal tugevaid sümbolismi ning impressionismi mõjusid (näiteks Lutsu jutustus "Kirjad Maariale"). Tammsaaret, keda stereotüüpselt peame eesti kirjanduse "juhtivaks mullasonkijaks", ei oleks ma kindlasti selle päevikuvormis kirjutatud teksti autoriks osanud pakkuda.

"Varjundites" leiavad kõige selgemini kajastust Tammsaare enda läbipõdemised, äng ja hirmud, kui ta oli 1912-1913 aastatel Kaukaasias tuberkuloosi ravimas. Jutustus leiab aset Musta mere äärses kuurordis (Tammsaare loomingus väga erakordne, et tegevuspaik on viidud piiri taha), kuhu kogunevad üle tsaaririigi kokku igat masti tõbised. Kellel puperdab süda, kellel kahisevad kopsud või kellel on närvid läbi. Puhas mereõhk, mudavannid, värske toit ja päikesepaiste on ravimiks kõigi nende hädade vastu. Veel paremat ravi võib ainult Šveitsist saada, millest ka paljud jutustuse tegelased unistavad. Oma südamehädasid on sinna ravima tulnud ka härra Thomander kaugest Balti kubermangust.

A.H. Tammsaare (nõjatoolis) Punasel Lagedal (EKM)

Loonud esimeste nädalate jooksul mõningaid pealiskaudseid tutvusi teiste "kaaskannatajatega", tutvustatakse härra Thomanderile mademoiselle Sonjat. Tutvus kasvab kiiresti üle armastuseks ja kireks, kuid lõppeb äkki Sonja surmaga (kopsuverejooks). Thomanderit tabab selle sündmuse tagajärjel tugev depressioon ja ta hakkab ise samuti (ala)teadlikult surma otsima (loobub ravikuuridest ning proovib end maha lasta). Nurjunud enesetapukatse tagajärjel mõistab Thomander, et edasi elamiseks peab ta kiiresti lahkuma "Surmaminejate külast". Seal poleks teade tema surmast muud, kui mamslitele paari õhtu jooksul mahlakas keelepeksu teema kaardilauas. Teoses on läbi Thomanderi sisevõitluste lahti kirjutatud kirjanikku ennast vallanud surmahirm. Lõpuks saabub mõistmine, et tema elu ja kõigi teiste elud võivad kaduda hetkega ning "varsti ei tuletata teda enam meeldegi". Hirm unustusse vajumise ees võidabki lõpuks surma(hirmu), sest Thomander mõistab, et tema surmaga kaoks igavesti ka mälestus Sonjast.

PS: Jutustuses tuleb tugevalt esile ka Tammsaare loomingu "püha kolmainsus" - armastus, surm ja lunastus - mida kirjanik järgnevate aastate loomingus pidevalt edasi arendab. Lõpetuseks väike näide Tammsaare positiivsest mõtteilmast:

"Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta julenud kõige hingega armastada. Armastus ei tähenda muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas. Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada." 

Kui TÖÖ=ARMASTUS ja ARMASTUS=SURM, siis TÖÖ=SURM? Sellise loogikaga võib küll nõus olla. :)

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Varjundid, Noor-Eesti, 1917, lk 131 

Linke netiilmast:

"Varjundid" DigiArhiivis

Anton Hansen Tammsaare - Uurimisel (1907) & Raha-auk (1907)

Üks esimesi meie lugejateni jõudnud kodumaiseid "detektiivide paare" on pärit 1907. aastal ilmunud Anton Hansen Tammsaare pikemast jutustusest "Uurimisel". Tohter Heinrich Steinmann ja kohtu-uurija Erich Kleigels on üks kummaline ning üksteisele tugevalt vastanduv duo. Materialist/mehhanist/ratsionalist versus spiritist/vitalist/müstik. Tegemist on kahe aleviku haritlasega, kes veedavad terveid õhtuid vaieldes inimhinge olemuse ning surematuse üle. Tüüdates nõnda alalõpmata ülejäänud seltskonda (eesotsas noored preilnad), kes ei julge vaidlusse sekkuda, kuna tegemist on ju peale vana kirikuõpetaja ainukeste ülikooli näinud meestega ümbruskonnas.

Nende esimeseks juhtumiks on välja selgitada, kas möldrisulase Kaarel Soone sooritas enesetapu või pandi hoopis toime mõrtsukatöö. Tegelikult ei huvita kumbagi uurijat niivõrd Soone surma asjaolud, vaid inimhinge olemasolu küsimus. Nimelt tunnistas kroonuteenistusest kehva tervise tõttu koju saadetud Otto Almar tohter Steinmannile, et ta nägi kaugel sõjaväehaiglas tõvevoodis lamades ilmutust kuidas ja kes Kaarel Soone tappis. 

Kohtu-uurija Kleigels näeb siin muidugi kohest võimalust oma hüpoteese ja teooriaid tõestama asuda ning võtab oma ülesandeks Otto Almari ilmutuse tõestamise kohtusaalis vahendeid valimata. Talurahva jaoks muutub juhtum loo venides aina enam üheks "sakste veidruseks" ning lõpuks ei hooli keegi enam, kuidas möldrisulane teise ilma jõudis. Jäetaks lihtsalt vaese mehe hing ja maine keha rahule. Külarahva arusaama võtab kokku paks kõrtsmik: "Haridus teeb inimesed hobusevarasteks, jumalateotajateks ja hulludeks.".

Lisaks kriminaalsele rõhuasetusele leiab jutustusest veel tugevat kriitikat eesti meeste saatmisele tsaariarmeesse. Tammsaare mõistab, miks osad noormehed tahtlikult oma tervist rikuvad, et väeteenistusest pääseda. Koidula-aegne parastav suhtumine "pöidlaraiujatesse" on täielikult muutunud. 

Kokkuvõttes on tegemist huvitava pildiga sajandivahetuse aleviku elust, kus 20. sajand on hakanud 19. sajandilt juhtpositsioone üle võtma. Inimeste maailmapilti on jõudnud juba elekter, uued ismid ning uut tüüpi saksahärrad. Kindlasti väärib teos mõnda tulevikus ilmuvasse eesti kriminaalkirjanduse antoloogiasse paigutamist.

*****

Jutustuses "Raha-auk" kirjeldab Anton Hansen Tammsaare kolme usuhulluse tüüpi: "paganlik" ebausk (Liivamäe Mart), vennastekoguduse liikumine (koolmeister koos Liivamäe perenaise ja -tütrega) ning tagurlik luteri kirik (sakslik kirikuõpetaja). Kõige kolme suuna esindajad usuvad oma usutunnistuse ainuõigsust ning peavad oma "konkurente" hulludeks ja patusteks. Neile kivistunud tõdedele vastandab Tammsaare uue "religioonina" sotsialismuse, mis on vaikselt ka küladesse jõudmas. Värskete ideede levitajaks saab politsei poolt linnast välja saadetud Liivamäe Hans.

Tammsaare ei kritiseeri oma tekstis religioone kui nähtusi, vaid arvustab pimesi ja kriitikavabalt oma "tõde" järgivaid inimesi. Kriitika alla langevad isikud, kes loobuvad igasugusest diskusioonist teise osapoolega ja kuulutavad teisitimõtlejad juba eos väärusulisteks. Tammsaare jaoks on igasugune usk, uskmatus, usuni jõudmine või ka sellest taganemine iga inimese vägagi isiklik asi.

Asjapulgad, kes käivad teisi oma kogunemistele ja jutlustele kutsumas ning heidavad seda tehes kutsutavatele eelkõige nende vaimupimedust ette on kirjanikule eriti vastumeelsed. Jutustuse värvikamaks stseeniks on Liivamäe Hansu ja Metsanurga Kustase sattumine vennastekoguduse palvetundi, kus nad on tunnistajaks kuulajaskonna usulisele hullumisele ning kõnemeeste selgele manipuleerimisele kuulajaskonnaga. Tammsaare kriitika vennastekoguduse aadressil on võrreldav Vilde omaga "Prohvet Maltsvetis".

Selliseks asjapulgaks jutustuses on koolmeister, keda vennastekoguduse juhtfiguurina peetakse paljude külainimeste poolt "pühaks meheks". Loo arenedes tuleb päevavalgele koolmeistri enda "paturegister" ja tema eksisammudel saavad olema Liivamäe pererahvale traagilised tagajärjed. Samas Tammsaare tekst poleks ju Tammsaare tekst, kui seal keegi kätt enda elunatukese külge ei paneks.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Uurimisel, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 110

Anton Hansen Tammsaare, Raha-auk: Pildid Läänemaalt, M. Schifferi trükikoda, 1907, lk 92

Linke netiilmast:

"Uurimisel" ELLU-s

"Raha-auk" ELLU-s

Sass Henno - Elu algab täna (2006)

Sass Henno romaan "Elu algab täna" on kindlasti üks kehvemaid ja kulunud klišeedest üle ujutatud tekste, mida ma olen lugenud viimase paari aasta jooksul. Teose süžee ja kompositsioon meenutab mõnda kehvakest B-kategooria Hollywoodi filmi, mis on vaatajate ette paisatud ainsa eesmärgiga võimalikult vähese kuluga võimalikult suurt kassat teha. "Elu algab täna" kirjutas Henno tegelikult enne oma superhitti ("Mina olin siin. Esimene arest", mille järgesid on lugejad lootusetult oodatud juba terve kümnendi), kuid raamatuna jõudis see lugejateni peale esikromaani tormamist müügiedetabelite tippu. See romaan on tõestusmaterjaliks, et raha lõhn paneb trükipressid vajadusel väga kiiresti ja kriitikavabalt mürisema.

Romaan jutustab meile loo libekeelsest noormehest, kelle arvates edukas ja õnnelik elu koosneb pealtnäha väga lihtsate valemite koondsüsteemist:

1) HARIDUS ≠ HEA TÖÖKOHT

2) HEA TÖÖKOHT = RAHA, RAHA & RAHA

3) RAHA = (majanduslikult) RAHULDATUD NAINE

4) RAHULDATUD NAINE = ARMASTUS

Üks päev hakkavad äkki võrrandite tegurid järjepanu ära kukkuma. Ta koondatakse töölt, kuna juhtkonnas saabub mõistmine, et toodame sama edukalt kasumit ka ilma selle ametipostita. Ülikoolist heidetakse noormees välja, sest olles viimased kuud keskendunud ainult oma karjäärile on tema õpitulemused langenud alla igasugust arvestust. Muidugi lõpetuseks koju jõudes avastab ta veel oma armastatu "naabrimehega" linade vahelt. 24 tundi (!!!) hiljem leiab edukas ja perspektiivikas noormees end kodutuna ühest urkakõrtsist prostituutide ja kupeldajate keskelt lausjoobes ja tegemas oma elu targemaid otsuseid. Lõpuks süüdistatakse teda veel hotellile tehtud pommiähvarduses ja kuulutatakse oma "uute sõprade" poolt leheveergudel surnuks. Kogu selle asja juurde kuulub ka pidev diibi panemine, küll armastuse, inimsuhete, (enese)müümise, tarbijaühiskonna ning surma teemadel.
 
Kokkuvõttes on "Elu algab täna" näol tegemist õhumüümisega heausksele lugejale õhumüüjate eneste abil. Muidugi lasub siinkohal vastutus siiski kirjastajate ja toimetajate õlul, kes sellele teosele rohelise tule andsid. Iga esimene kirjanduslik katsetus, mis lauasahtlisse kirjutatakse ei vääri veel trükki jõudmist!

Andmed:

Sass Henno, Elu algab täna, Eesti Päevalehe Kirjastus, lk 248

Linke netiilmas:
Maarja Vaino arvustus Eesti Päevalehes 
Andra Teede arvustus Sirbis 

Jüri Tuulik - Haab (1989)

Minus on aastatega süvenenud arusaam, et saartelt pärit kirjanikud on tunduvalt parema naljasoonega, kui mandrimehed. Muidugi on parim näide Juhan Smuul. Vastandiks on vast August Mälk. Nende vahele jääb Aadu Hint, kelle huumorimeel küll loomingus ei avaldunud, kuid kelle abielu Minni Nurmega oli üks ääretult tragikoomiline periood ENSV rahvakirjaniku ja tema majanaabrite elus (täpsemalt lugege Elo Tukla päevikutest). 

Juhan Smuuli mantlipärijaks humoorika lühiproosa vallas on olnud kahtlematult Jüri Tuulik. 1989. aastal ilmunud kogumik "Haab" sisaldab sooja ja helge huumoriga kirjutatud tekste oma väikse Abruka rahva töödest ja tegemistest 20. sajandi vältel. Muidugi jätkub muhedat huumorit ka "tomatis räimemeeste" ehk maarottide ja naabersaarte elanikkude aadressil. Tuulik kirjutab naisevõtust, kalapüügist, meeste kamraadlusest, viinavõtmisest, rannarahva jonnist (mida sain ka kodus tihti kogeda!), Kuressaare/Kingissepa laada ja laulupeo külastamisest. Arutatakse ka elu ja kunsti vahekordade üle ning kogumik sisaldab parimat "Hamleti" lavastuse arvustust, mis eesti keeles kunagi ilmunud ("Sakkuspea «Hamleet»"). Muidugi on kõik lood kirjutatud mahlakas ja värvikas saare murdes.

Jüri Tuulik

Pikemalt tahaksin peatud kogumiku viimasel ja pikimal tekstil "Punajalg tilder". Tegemist on hoopis teises tonaalsuses ja tõsise südamevaluga kirjutatud looga (kirjutatud 17 aastat hiljem, kui teised tekstid kogumikus). Huumor on asendunud nukrusega ning ülemeelikus elutarkusega. Tuulik kirjeldab rannaelu hääbumist, inimeste jäädavat lahkumist mandrile, Läänemere reostumist ja kalaparvede kadumist. Vana kalur Kaspar Soom tõdeb alistunult: "Kui mõni sureb, on juba tegemist, et leida kuut meest kirstu kandma.". Loos "Punajalg tilder" leiavad kajastust ka seni maha vaikitud valusad teemad: pagulaseestlased, 1949. aasta märtsiküüditamine, sundmobilisatsioon Punaarmeesse ja orjatöö tööpataljonides. Lisaks nendele teemadele on "Punajalg tilder" üks parimaid armastus- ja igatsuslugusid eesti kirjanduses. Kui autori nimi oleks Jüri Tuuliku asemel Nicholas Sparks, siis oleks juba ammu sellest loost tehtud südantlõhestav ja miljoneid sisse toov Hollywoodi film. Muidugi Nicholas Sparksi versioonis oleks pidanud vana Kaspar Soomi koer Loviisa kindlasti õnnetult hukka saama, sest see oleks veelgi loole traagikat lisanud. Kunagi ehk avastab mõni kodumaistest filmimeestest selle unustatud teksti ja paneb ümber filmikeelde. Väike Abruka ja selle jonnakas rahvas on seda kindlasti väärt.

Andmed:

Jüri Tuulik, Haab: Külaproosa, Eesti Raamat, 1989, lk 208

Mihkel Nummert - A. Kirjad (2014)

Mihkel Nummerti teos "A. Kirjad" on üks üpriski kummaline raamat, seda nii vormilt, sisult kui ka stiililt. Raamat, mis võib oma mängulisuse ja otsingulisusega tekitada mõningast huvi kriitikute seas, aga "tavalugeja" ütleb ilmselt lugedes - "Pole saba ega sarvi!" või "Segi nagu puder ja kapsad!". 

Žanriliselt peaks tegemist olema kiriromaaniga, mis räägib kirjastuse sõnul "hea ja kurja vahelisest võitlusest". Samas jääb lugedes mulje, et tegemist on pigem kolme eraldiseisva jutuga (vaimuhaiglas paiknev Jaan saadab lood kirjadena oma endisele naisele Kadrile), millest on üritatud vahetekstide (Kadri vastused) abil sidusamat ja terviklikumat muljet jätta.

Kui teile meeldib "Downton Abbey", "The Walking Dead" või hoopis "The Lord of the Rings", siis ehk leiate sellest raamatust midagi endale. "A. Kirjades" on nimelt õhtuseid jalutuskäike mõisapargis, Tallinnas oma pronksiööd korraldavaid zombisid ning lõputuna tunduvaid rännakuid Uus-Meremaa lumistes mäestikes. Eraldi võetuna on kõik kolm teksti huvitav ja ladus lugemine. Natuke on ulmet ja ajutükke, natuke metatekste ja mõistujutte ning natuke arutlemist elu "suurte küsimuste" üle (Tähtis on ikka teekond ja mitte eesmärk!). Kuid kogumiku või "romaanina" ei hakka teos kordagi korralikult toimima ja panebki lõpuks lihtsalt nõutult õlgu kehitama.

Andmed:

Mihkel Nummert, A. Kirjad, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:

"A. Kirjad" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

Ville Arike - Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 (2014)

Ville Arike teeb oma raamatus kokkuvõtte ajastut eesti korvpallis, mis sai alguse Tallinna Kalevi tulekuga NSV Liidu meistriks 1991. aastal ja lõppeb 2013. aasta septembris meie korvpallikoondise poolt pääsme lunastamisega käesoleval aastal toimuvale EM-finaalturniirile. Sellised kummalised ajalised piirid tekitavad küsimuse: "Kas Ville Arikese meelest lõppes tõesti 2013. aasta septembris üks meie korvpalli ajastutest või soovis kirjastus lihtsalt 2014. aasta jõuludeks ühte potentsiaalset menukit müügilettidele paisata?" Kardan, et õige vastusevariant on viimane. Kas tõesti polnud nõnda palju kannatust, et oodata ära selle sügisesed rahvuskoondise mängud EM-finaalturniiril Riias ning otsad väärikalt kokku tõmmata? Raamatut lõpus käest pannes tekkis tahtmatult tunne, et üks peatükk oli kuhugi "rändama läinud".

Olgu nüüd selle ajastu lõpuga, kuidas on. Palju olulisemaks on hoopis see, et raamat võtab kokku kogu minu teadliku elu eesti korvpalli poolehoidjana. Üks kirkamaid mälupilte minu lapsepõlvest on kuldse Kalevi võit finaalis Leningradi Spartaki üle ja see uskumatu vaimustus, mis valitses nii Kalevi Spordihallis kui ka meil kodus televiisori taga. Rahvuskoondise muinasjutulistest mängudest 1993. aasta EM-finaalturniiril ei ole mällu talletunud kahjuks midagi. Eks kuueaastasel poisikesel oli tuhat muud põnevamat asja käsil. 2001. aasta kohutavaid "pakke" Türgis mäletan seevastu selgelt, sest istusime kogu perega oma suvilas tundide viisi kõrvad raadio vastas ja kuulasime otseülekandeid Vikerraadiost. Koondise langemine "mudaliigasse", uus tõus ja 14 aastase vaheaja järel taas pääsemine finaalturniirile on lähiminevik ning kindlasti kõigil korvpallifännidel niigi hästi meeles.

Raamat jaotub laias laastus kaheks - portreelood meie praeguse koondise tuumikust ning lühiülevaade meeskonna valik- ja finaalturniiridest viimase veerandsajandi jooksul. Portreelugudest saame teada, kuidas meie mängijad jõudsid korvpalli juurde ja nende (enamikul juhtudest) okkalisest teest tippu. Need lood on tegelikult üpris sarnased - alustatakse väikses kohas korvpallitreeningutega (Arikese sõnul ainult Janar Talts pärit Tallinnast), jõutakse paari aastaga nooremates vanuseklassides tippu, suundutakse pealinna Audentese spordikooli, seejärel mõnda eesti tippklubisse ja hea õnne korral ka välismaale.

Spordi tegemine oli nende jaoks kõige loomulikum osa lapsepõlvest. Niipea, kui viimane koolitund lõppes suunduti koheselt tundideks väljakule korvpalli loopima või koolistaadionile jalgpalli taguma. Nüüd valitseb hoovides vaikus! Suveõhtutel hiilgavad hiliste tundideni majade aknad sinakas valguses ja koolipäevadel tõuseb varjulistest nurgatagustest iga 45 minuti tagant suur suitsupilv taeva poole. Kooli spordisaalid suletakse peale viimast tundi oma õpilastele ja ka jalgpallistaadioneid piiravad lukustatud aiad. Klubid ja keskealised harrastajad tahavad ju ka sporti teha ning koolid selle pealt otseloomulikult raha teenida. Kuidagi on vaja ju kooli turvamehele (!) palka maksta.

Gert Dorbek meenutab oma lapsepõlve 1990ndatel aastatel:
"Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. /---/ Tollal polnud veel arvuteid, peale spordi polnudki midagi muud teha! Hoovispordina mängisime rohkem jalgpalli. Saime igal õhtul koolikaaslastega kokku, poisid-tüdrukud kõik koos."

Arike üritab ka natuke surkida põhjustes, miks tekkisid nõnda pikad perioodid finaalturniirile pääsemiste vahele. Kes ja millal tegi midagi valesti? Arike esitab selle küsimuse nii Tiit Sokule, Üllar Kerdele kui ka Jaak Salumetsale. Ühest ja selget vastust ei saada. Küll visatakse kivi alaliidu ja poliitikute kapsaaeda, küll räägitakse tegemata noortetööst ja valedest otsustest noorsoospordis (spordikoolide süsteemi lõhkumine) ja lõpetuseks ka korvpallikoondises vahepeal väga hapuks kiskunud sisekliimast (Heino Endeni beibede-kriitika). Äkki lasub kogu süü meie spordi allakäigul hoopis Steve Jobs'i ja Bill Gates'i õlul?

See kõik on minevik ja kahjuks värskeid ideid välja just ei pakuta. Mis saab peale Kanguri ja Taltsi koondisekarjääri lõppu meie korvialusest? Kas seekordne finaalturniirile jõudmine oli ainult puhas õnn, ühekordne sähvatus või uuest võistlussüsteemist tulenev eelis? Miks on Läti ja Soome meist korvpallis selgelt ette läinud, Leedust muidugi rääkimata? Kus on meie kaua taga otsitud "pikk"? Kas peaksime tõemeeli mõtlema mõne välismängija "kodustamisele"? Miks ei ole eesti koondises või klubides ühtegi vene nimega mängijat??? Terve rida küsimusi ja valupunkte, millele oleks võinud käesolev raamat ka natuke leheruumi eraldada ning sellega aidata hädavajalikku diskusiooni elavdada. Üks ajastu on tõesti lõppemas, aga uus ja ilmselt palju problemaatilisem juba esimesi samme tegemas. Kui me nendele küsimustele kohe vastust otsima ei hakka, siis uutest tipphetkedest ei saa me niipea raamatut kirjutada.

Andmed:

Ville Arike, Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014, Ajakirjade Kirjastus, 2014, lk 197

Linke netiilmast:

"Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014" ELLU-s

Meelis Friedenthal - Kuldne aeg (2005)

Romaan "Kuldne aeg" viib lugeja süngesse tulevikumaailma, kus inimkonna riismed üritavad tehisintellekti kaasabil üles ehitada "uut ja paremat" maailma. Dotsentideks kutsutud robotid on pärast suurt katastroofi loonud inkubaatorites uue inimpõlve ja neile ka linna valmis ehitanud. Samas on dotsentide kinnisideeks saanud taastada "Vana Maa" võimalikult autentsel kujul, mõistmata sellise ettevõtmise lootusetust. Nimelt on säilinud ainult väike ja fragmentaarne osa materjalist (käsikirjad, fotod, mikrofilmid), mis kirjeldab kunagist maailma ja inimkonna saavutusi. Enamus andmekandjatest on hävinud ning uuel inimeste põlvkonnal puudub terviklik pilt oma minevikust.

Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.

"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.

Meelis Friedenthali romaani näol on tegemist ühe säravama teosega meie ulmekirjanduse renessanssi perioodist. Romaan on näiteks leidnud ka koha Tartu Ülikooli ulmekirjanduse loengusarja kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus mina temaga paar aastat tagasi esmatutvust sobitasin. Tuleb nentida, et düstoopiline tulevikumaailm ja usulis-filosoofiline rõhuasetus tunduvad ka kümnend peale raamatu ilmumist värskete ning ajakohastena.

Andmed:

Meelis Friedenthal, Kuldne aeg, Tuum, 2005, lk 190

Linke netiilmast:
"Kuldne aeg" DigiArhiivis 
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)

Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes

Veiko Märka arvustus Sirbis

Edgar Valter Saks - The Estonian Vikings/Eesti viikingid (1981/2003)

Edgar Valter Saksa näol oli tegemist pagulaseestlaste oma Lennart Merega. Neile mõlemale pakkus huvi muistne Põhjala ehk Hüperborea, nagu Vahemeremaade kirjamehed seda kanti kutsusid. Muidugi enim pakkus kummalegi mehele huvi eestlaste ja soome-ugri rahvaste (unustatud) roll tollases maailmapildis. Kindlasti olid mõlemad ajaloorändurid üksteise teooriate ja hüpoteesidega tuttavad, kuid kahjuks ei andnud valitsenud maailmakord neile võimalust üksteisega näost näkku mõtteid vahetada. Ilmselt oleks selle diskusiooni tulemuseks olnud mõni "fantastiline" teooria meie esivanemate kohta, mida nad oleksid koheselt ka vanade käsikirja katkete abil tõestama asunud.

"Eesti viikingite" üheks suuremaks probleemiks on Saksa kinnisidee ära tõestada eesti viikingite "SUUR AJALUGU" ning seda tihtipeale vägagi ebateaduslikke viise kasutades. Saksale vastukkaaluks kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalge" alguses, et "Seal, kus lõpeb ajalugu, algab luule". Meri mõistis, et lõpliku tõe väljaselgitamine on uurimismaterjali vähesuse ja mitmeti tõlgendamise tõttu küll lootusetu, aga ääretult põnev ettevõtmine. Saks seevastu esitab enamikke oma teooriad, kui tõestatud fakte, mida pole enam mõtet kahtluse alla seada.

Edgar Valter Saks

Näiteks on üks Saksa valitud tõestusviisidest muuta osad rahvad lihtsalt soomeugrilasteks ja nõndaviisi saavadki nendest kaude ka eesti viikingid, sest tollal olid ju kõik soomeugrilased "üks suur ja õnnelik pere". Sedasi muudab Saks meie sugulasrahvasteks preislased, kuralased (tegemata vahet kuršidel ja Kuramaa liivlastel) ning Gotlandi algselt asustanud tundmatu rahvakillu. Samuti vihjab Saks sellele, et eestlastel oli oma roll Ameerika avastamisel, sest Leif Eriksson isa Eirik Punane/Raudi liignimeks oli vana soome-ugri algupäraga sõna "raud" ehk "punakas rauamaak". Tegelikult on "raud" skandinaavia päritolu ja tähendab "punapead", nagu märgib 2005. aasta trüki juurde lisatud Arvo Alase kommentaar. Härra Saks ega nüüd nii lihtsalt Ameerika avastamise au oma esivanemate nimele kirjutada ka ei saa!

Oleks "Eesti viikingite" näol tegemist mõne ülikoolis kaitsmisele pürgiva väitekirjaga, siis lastaks see kaitsmiskomisjoni ja retsensendi poolt koheselt sõelapõhjaks. Siiski tuleb Saksale au anda julguse ja oskuse eest mõelda väljas pool meie ajalooteaduse traditsioonilisi piire ning kohati ka tõesti kivistunud arusaamu. Ehk kunagi leitakse meie oma munk Nestori või Snorri Sturlusoni sajandeid kadunud olnud käsikirjad kuskilt Vatikani arhiividest ja kõik "ulmelised" teooriad saavad lõpuks kinnitatud või ümber lükatud. Seni olgem tänulikud, et meil on vähemalt oma Henrik, keda tuleb küll hea naabrimehe poolest ka lätlastega jagada.

Andmed:

Edgar Valter Saks, The Estonian Vikings, Boreas Publishing House, 1981, lk 238

Linke netiilmast:

"Eesti viikingid" pdf-failina

Maniakkide Tänav, Reidar Andreson, J.J. Metsavana, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin - Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Mõne aasta eest kolme kirjaniku ühistööna valminud ja autoritele ka Stalkeri auhinna toonud kogumik "Saladuslik tsaar" jagunes laias laastus kaheks: jutud hiidasteroid Tooni saabumise "ootusärevusest" Maal vs. Maa sajandeid peale "kauge külalise" saabumist. Värske järg "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" lubab lugejatel pilgu heita Ippoliti-Tooni ühismaailma sündmustele, mis leidsid aset ajalises naabruses Tooni saabumisega meie koduplaneedi orbiidile. Tuleb välja, et Toonikene ei unustanud viisaka auvõõrana pererahvale kingiks tuua hulgi külakosti.

Uus kogumik võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Seni avaldamata memuaare Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni leitnandi Jaan Kallose sulest". Kallos on seda kogumikku ja laiemalt kogu ühismaailma koos hoidev tegelaskuju. Hiidasteroid Tooni ja orbitaalkompleks Ippolit on küll sündmustiku käivitajad ning olulised faktorid, kuid juhtohjad on kahtlematult Kallose käes. Leitnant Kallose tegelaskujule on antud ka piisavalt kaalukas motiiv (Mis saatus tabas ta perekonda?), mis paneb teda ette võtma kõiki neid pööraseid avantüüre ning hoiab lugejat tema seiklustele kaasa elamas. Koos leitnandiga viibime Kuul, avastame Tooni tegeliku saladuse, eksleme Virumaa Katastroofikeskuse lõputuis tunneleis ja muundume müütiliseks sortsiks. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et Kallos on kangelasena pidevas muutumises, seda nii keeleliselt (anglitsismide ilmumine kõnepruuki), emotsionaalselt (vihapursked) kui ka füüsiliselt (kehaline regress). Tegemist ei ole stereotüüpse alfaisasest sõjardiga, kelle ainsateks liikuma panevateks jõududeks on kuiv püssirohi ja rinnakad näitsikud. Kallose näol on tegemist kõige kaasakiskuvama tegelasega meie märuliulme žanris pärast Willard Vallutajat.

Kui esimene kogumik ilmus kolme mehe koostöö viljana, siis vastse kogumiku autorite ring on tunduvalt laienenud ning ka võrdõiguslikkuse volinikul pole põhjust nina kirtsutada. Esimene kogumik oli küll tunduvalt mitmekülgsem nii stiililt kui ka tonaalsuselt, kuid samas oli ka lugude keskmine tase kõikuvam. "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" on ennekõike Maniakkide Tänava nägu (kaheksast loost seitsme puhul on ta ainu- või kaasautor) ning see pale on morn, lootusetu ja jõhker. Esile on kerkinud rida uusi fundamentaalseid küsimusi: "Kas tegu on veel inimkonnaga või ainult ühe liigiga?", "Missuguseid vahendid on lubatud liigi päästmise nimel kasutada?" või "Kas rahvusel on enam kohta katastroofi järgses maailmas?".  Kadunud on J.J. Metsavana poolt esimesse kogumikku sisse pikitud mängulisus ja huumor (Õnnepäeva jutud) ning asemele on tulnud sapine eneseiroonia ja enesehävituslik maailmapilt. Arvestades, et uue kogumiku jutud räägivad üleüldiselt kõige tumedamast ja lootusetumast perioodist Ippoliti-Tooni maailmas, siis on tonaalsuse muutus täiesti mõistatav.

Lõpetuseks tuleb siiski küsida: "Ippolit, quo vadis?". Kas lugejad peaksid ootama kolmandat jutukogu katastroofi järgsest uuest ja helgemast maailmakorrast  ("Saladuslik tsaar 3: Õnnepäeva uued seiklused")? Või on mõnel senistest autoritest plaanis hoopis iseseisev romaan tegevuspaigaga ühismaailmas? Romaani näol oleks tegemist kvalitatiivse hüppega, mis annaks võimaluse tunduvalt põhjalikumalt lahti mõtestada ka ühismaailma ajaloo või tuleviku. Kindlasti ei ole Ippoliti-Tooni maailma võimalused end ammendanud ning ulmefännid soovivad vähemalt raamatute triloogiat oma riiulil näha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Reidar Andreson, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin, Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood, Fantaasia, 2015, lk 330

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" ELLU-s


Minu arvustus Reaktoris

Heli Reichardt - Walpurgi öö (2014)

"Walpurgi öö" sattus mu huviorbiiti, kuna Heli Reichardti romaani on mainitud selle aasta Stalkeri hääletuse kategoorias "Parim eesti autori romaan". Alustuseks jääb pilk peatuma kaanepildil ja raamatu pealkirjal ning lugesin enne ka lühikest sisututvustust kirjastuse kodulehelt. 

"Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab." 

Nõnda on esialgne ootuste horisont teose kohta paika loksunud. Loodan leida teravat kriitikat tänapäeva poliitilise ja sotsiaalse olukorra kohta, rahvusvahelist mõõdet, kindlasti seiklusromaani motiive ning lõpetuseks vastust küsimusele "Miks sisututvustuses loetud sündmused aset leidsid? Mida tegime valesti järgmise viie aasta jooksul". Kahjuks ei leidnud ma nendele küsimustele selle raamatu lehekülgedelt vastuseid.

Samas leidsin raamatust väga hästi lahti kirjutatud meeleolud aina kinnisemaks ja skisofreenilisemaks muutuvas ühiskonnas ühe perekonna silmade läbi. Reichardti tulevikuühiskond on hirmutavalt sarnane nii Teise maailmasõja ajal okupeeritud Eestiga (nii saksa kui vene valituse all) kui ka hilisemat nõukaajaga (pealekaebamised, saladuslikud vahistamised/kadumised, mustades mantlites mehed, defitsiit). Autor suudab romaani vältel oskuslikult üles kruvida pinget ja hirmutunde kasvu, mis kulmineerub katsega peategelase Helde perekonda küüditada, sedapuhku Egiptimaale. 

Eesti ühiskond on jõudnud tagasi olukorda, kus säärane mõistetamatu vägivald nende suunas tekitab esiteks lihtsalt hämmingut ja peata olekut. Eestlastest on saanud 1944-45 aasta rootslased, kes küsisid tollal naiivselt "Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?”. Just selle mõttelaadi muutuse eest tahabki Reichardt meid hoiatada oma romaaniga. Kahjuks tuleb mõistmine, et teie ei kontrolli enam olukorda üldjuhul lootusetult hilja. Reeglina kui keegi võõras koputab pimedal ööl teie kodu uksele ja annab teile 20 minutit asjade pakkimiseks, sest te võitsite just "puhkusereisi". Oma minevikku mäletades on meil vähemalt lootust, et sellised "loteriivõidud" lähevad meist tulevikus mööda.

PS: Tundub, et selle romaani puhul oli tegemist taaskord klassikalise juhtumiga, kus suure kirjastuse kujundajad ja turundajad ei olnud romaani tegeliku sisuga üldse kursis. 

Stenogramm koosolekust kirjastuses Varrak:

"Kodumaine ulmeromaan? "Walpurgi öö"? Nagunii mingi nõidadest ja maailmalõpust. Selge, esikaanele paneme müstilise neiukese pildi kuuga ja tagakaanele läheb standardne põnevusromaani kokkuvõte. Kõik nõus, jah? Järgmine päevakorrapunkt: "Lihtne kokaraamat poissmeestele"".

Pole ju ime, kui sellisel puhul osad lugejad "pettuvad", kuna ootasid raamatust hoopis midagi muud. Samas jäävad osad potentsiaalsed lugejad kõrvale, kuna sõna ulmekirjandus neid lugema ei kutsu. Minu puhul läks õnneks, sest kuulusin mõlemasse kategooriasse - kellele kirjastus tahtis romaani müüa ja kellele mõeldes autor romaani kirjutas.

Andmed:

Heli Reichardt, Walpurgi öö, Varrak, 2014, lk 312

Linke netiilmast:

"Walpurgi öö" ELLU-s

Silver Sära arvustus Reaktoris

Reet Saare artikkel Märjamaa Nädalalehes

Jaak Valge - Punased I (2014)

Jaak Valge raamat "Punased I" on üks esimesi laiema lugejaskonnani jõudnud põhjalikke ning igasugu ideoloogiate taagast vabasid uurimusi marksismi levikust Eesti Wabariigis enne Teist maailmasõda. Temaatika, mida uurisid nõukaajal peamiselt ainult karjeristid ning peale Eesti taasiseseisvumist kaotas täielikult oma "seksikuse". Valge on vahepeal kaotatud jälje üles võtnud ning otsib punaseid nii põrada alt kui ka elevandiluust tornist.

Teos käsitleb kolme marksismi sünnitatud "õekese" (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid/esseerid, kommunistid/bolševikud/enamlased) võidukäike, hääbumisi, omavahelisi ja sisemisi vastuolusid laiemalt Eesti Wabariigis. 1920ndatel aastatel oli ju enamus eesti rahvast selgelt poliitilisel skaalal vasakpoolse orientatsiooniga. Vasakerakondade alatised vastuolud ja suutmatus leppida kokku paaris põhilises seisukohas (Kuidas jõuda sotsialismini? Revolutsioon või evolutsioon?) nõrgestasid neid terve kümnendi vältel. Näiteks sotsiaaldemokraadid võitsid Riigikogu valimised korduvalt, kuid nende suureesmärk, sotsialistlik ühiskonnakord, sellest veel palju ligemale ei tulnud. Eks põhjusteks olid ka noore ideoloogia, erakonna, vabariigi ja demokraatia erinevad kasvuraskused (lühikese eaga koalitsioonivalitsused, liiga killustunud Riigikogu jne.).

Eesti Wabariigis Tuhkatriinu rolli sattunud kommunistid ei sallinud ega usaldanud üldse kedagi teist. Nende jaoks olid kõik teised ning eelkõige just nende "õekesed" roosad, sotsiaalreeturid  ja sotsiaalfašistid. Fašismil ei olnud kommunistide jaoks mingit teoreetilist põhjendust ja lahtiselgitust. Fašistid olid kommunistide mõistes lihtsalt kõik teised, kes nende maailmavaadetega 100% ei nõustunud. Tore on näha, et mõned asjad Peipsi taga ei muutu vast kunagi.

Semper ja Vares-Barbarus abikaasadega 1928. aastal Pärnus

Lisaks üldistele vasakpoolsete ideede levikule eesti ühiskonnas võtab Valge teos vaatluse alla ka üksikisikud. Raamat heidab valgust kolme juhtiva juunikommunisti (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen) ideoloogilisele kujunemisloole nende noorusest kuni 1930ndate aastateni. Nende kolme tehtud valik 1940. aastal, mis nad igaveseks meie ajaloo juudasteks muutis, ei ole üldsegi niivõrd üllatav, kui tutvuda lähemalt nende kirjutatud luule, proosa, artiklite ja erakirjadega "kodanliku wabariigi" perioodist. Küll sarjati seda vereimejate ja kartulikasvatajate vabariiki ning igakordsel saabumisel mõnelt välisreisilt ei suudetud siinset "võimu ja vaimu" ära kiruda. Ohates vaadati veriselt punava idataeva poole, kust loodeti naiivselt saabuvat lahendus kõigile maailma muredele. Nende suguseid intellektuaale oli maailmasõdade vahelisel ajal Euroopas ohtralt.

Eks kõige selgem ja loogilisem oli Andreseni valik 1940. aastal. Ta oli pikalt tegev sotsiaaldemokraatide noorteühingus (Eesti Noorsotsialistlik Liit) ning sattus alatihti vastuollu partei juhtkonnaga oma liiga äärmusmarksistlike vaadete poolest. Semper ja Vares-Barbarus olid samas väliselt proletariaadi kannatustest ja muredest ikka valgusaastate kaugusel. Tegemist oli puhastverd kodanlastega, kes pidasid teenijaid, rändasid väljamaal, peesitasid plaažil ja pläkutasid salongides. Vares-Barbaruse palk arstina Pärnus ületas ka Riigikogu lihtliikme igakuist sissetulekut. Eks proletariaadi diktatuuri eest ongi palju mugavam võidelda diivanil lösutades oma kaheksatoalises korteris, kui mõnes töölisuberiku sahvris.

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.

Seal sahvris pidi külmetama aastaid Viktor Kingissepp ehk "Eesti töörahva ustav poeg". Kingissepp oli võitlev kommunist, mitte mõni Pärnu või Tartu salongikommunist. Tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tõemeeli uskus ja tegutses oma uue "usutunnistuse" järgi. Kingissepp ei hoolinud ei enesest ega ka oma kaasvõitlejatest siin või Moskvas. Vajadusel mindi ka üle laipade ja seda mitte ainult üksikutel juhtudel. Töörahva helge tuleviku nimel pole tõelisele kommunistile ükski vahend keelatud. Kingissepp ei saanud kunagi teadma, et ta oli üks vähestest "õnneliku saatusega" kommunistidest. Surm oma vihatumate vaenlaste kuulide läbi on palju suurema märterlikku oreooliga, kui hukkamine omade poolt (saatus, mis tabas enamusi tema kaasvõitlejaid 1930ndate aastate teisel poolel).

Kindlasti paelub Jaak Valge raamat erinevate teadusalade esindajaid. Ole sa eesti kirjanduse, ajaloo või politoloogia huviline, midagi põnevat leiad sa oma ainevaldkonna kohta kindlasti. Olles ise kõige kolme eelpool nimetatuga oma elus kokku puutunud, siis leidsin igast raamatu peatükist midagi uut kõrva taha panna või abi vana meelde tuletamisel. Jään huviga raamatu teist osa ootama. Loodan, et seal võetakse teemaks ka kuidas Ümera mehed Pikal tänaval vahel teed joomas käisid.

Andmed:

Jaak Valge, Punased I,  Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut: Rahvusarhiiv, 2014, lk 435

Linke netiilmast:

"Punased I" e-raamatuna (TASUTA!)

Tiit Hennoste arvustus Sirbis

Jaak Valge vastulause Sirbis

Joel Sanga arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alo Lõhmuse intervjuu autoriga Maalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes

Pekka Erelti arvustus Eesti Ekspressis

Albert Kivikas - Nimed marmortahvlil (1936)

Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.

Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.

Albert Kivikas õpilasena 1916. aastal

Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.

Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.

Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").

Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).

Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").

Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.

Andmed:

Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, lk 540

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Eesti Päevalehes

Artikkel perekond Ahastest ajakirjas "Kultuur ja Elu"

Kristiina Ehin - Paleontoloogi päevaraamat (2013)

"Aja lugude" sarja positiivsem külg on see, et lugejale antakse võimalus heita tõeliselt siiras pilk erinevast ajast ja ruumist pärit inimeste ellu. Saame lugeda nii väikese Andrei mängudest Sillamäe paneelmajade vahel, väikese Nasta elust Petserimaa külas kui ka jalutada väikese Kati seltsis suveõhtul Pärnu rannapromenaadil. Paar aastat tagasi ilmus ka raamat väikese Kristiina elust Rapla alevis, mis end suurushullustuses küll linnaks peab.

Ehini päevaraamatust leiame (tütre)tütreks, (abielu)naiseks, (võõras)emaks ja (eesti) poetessiks olemise võlud ning valud. Lugeja saab koos Ehiniga nii lapselikult naerda kui ka tõsist südamevalu tunda. Näiteks hakkab kõigist "Aja loo" sarja kuuluvatest raamatutest aina selgemini läbi kumama nõukogude perioodi koolisüsteemi tõeline kaledus ja kõledus. Koolikiusamine, õpetajate ükskõiksus ja räämas koolimajad. Täielikult puudub inimlik soojus, sest kooliõpilased on ju ainult värske produkt ühele suurele süsteemile. Pole ka ime, et enamus sarja raamatu autoritest eelistasid alatihti haiget teeselda ja kodus teki all raamatute võlumaailma põgeneda.

Väikese Kristiina suurimaks sooviks ja kutsumuseks oli suureks kasvades paleontoloogiks saada. Ta oli surmkindel, et ta leidis oma porgandipeenras väljakaevamisi teostades karvase ninasarviku (Coelodonta antiquitatis) lõualuu. Vanaisa küll kinnitas, et tegemist on kodusea fossiiliga, aga Kristiina ei tahtnud seda hüpoteesi kuidagi uskuda. Tõeliselt kahju, et väike Kristiina ei kohtunud kunagi teise Eestimaa suurima hobipaleontoloogi ja dinosauruste eksperdiga - minu väikevennaga. Arvan, et need kaks oleks võinud pidada päevade kaupa seminare, kollokviume ja konverentse suvises tagaaias erinevate ürgsete elajate teemadel. Kahjuks jäi toona esimene kodumaine silmapaistvate paleontoloogide koolkond sündimata.

"Paleontoloogi päevaraamat" on samuti suurepärane teejuht Ehini luulega tutvumiseks, sest paljusid sündmusi ja meeleolusid annavad raamatus edasi tekstile juurde lisatud luuletused. Kirjanik seletab lahti ka osade luuletuste kirjutamise tagamaad ja motiivid (igati väärt materjal tulevastele kirjandusteadlastele!). Ehini luule väärib kindlasti lugemist, sest tema näol on vastuvaidlematult tegemist meie kirjandusmaastiku uue Printsessiga. Underi pärandatud krooni kannab Ehin tõeliselt naiseliku väärikusega.

Andmed:

Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat, Petrone Print, 2013, lk 270

Linke netiilmast:

"Paleontoloogi päevaraamat" ELLU-s

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Kaur Riismaa arvustus Eesti Ekspressis 

Kätlin Kaldmaa arvustus Postimehes

Imbi Paju arvustus Sirbis

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Aleksander Lipp - Suurupi aare (1988)

Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.

"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.

Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".

Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.

Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!

Andmed:

Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240

Linke netiilmast:

Aarne Rubeni arvustus Keskuses

Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis

Piret Mäeniit - Aleksei Turovski ja teised loomad (2013), Alekseid Turovski - Loomult loom (2004) & Loomadest, armastusega (2012)

Kas te teadsite, et talveunes siil hingab ainult korra ööpäevas või miks veini eelistavad rotid ei salli viina kulistavaid rotte? Aleksei Turovski oskab vastata neile ja ilmselt tuhandetele teistele küsimustele, mis puudutavad pisimutukaid või kuue tonnist Londistet. Juhul kui ta ei teaks paugupealt vastust, siis ütleks ta ilmselt: "Lähme ja küsime uurimisobjektilt endalt, mis tal on selle asja kohta öelda!". Uskuge mind, te saate oma vastuse, sest ma olen päris kindel, et Turovski mõistab loomade ja lindude keelt.

Lausa imetlusväärne on see viis, kuidas Turovski räägib kõigist loomadest. Tegemist on tõelise armastusese ja austusega "tagaräägitavate" suhtes. Turovski jaoks ei eksisteeri lolle, hirmutavaid või põlgust tekitavaid loomi. Osasid loomi kardetakse või jälestatakse lihtsalt teadmatusest ning "traditsioonilistest" hirmudest. Samuti oskab Turovski ääretult osavalt loomade maailma siduda, võrrelda või eeskujuks tuua meie maailmale (olgu selleks poliitika, majandus või armusuhted). Inimene on ju oma käitumise poolest kõige mõistatuslikum uurimisobjekt kõigile etoloogidele.

Turovski on ilmselt üks neid väheseid õnnelikke inimesi, kelle elu armastus, töö ja hobi saavad kõik ühes kohas kokku. Ma olen alati arvanud, et see ongi õnneliku elu üks nurgakividest. Samuti on Turovski õnnelik selle poolest, et ta avastas oma elu suurima kutsumuse juba väga noorelt ja teadis koheselt missuguse raja valida. Kõige enam kadestan ma Turovskit siiski selle tõttu, et tema maailm on uskumatult avaram ja mitmekesisem. Kuid külalislahke inimesena kutsub ta pidevalt meid oma maailma imedest osa saama. Meie kohus on kutse lihtsalt vastu võtta.

Andmed:

Aleksei Turovski, Loomult loom, Varrak, 2004, lk 204

Aleksei Turovski, Loomadest, armastusega, Varrak, 2012, lk 149

Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik, Tänapäev, 2013, lk 213 

Linke netiilmast:

"Loomult loom" ELLU-s

"Loomadest, armastusega" ELLU-s

"Aleksei Turovski ja teised loomad" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Arno Oja arvustus Sirbis

Tiit Kändleri arvustus Eesti Päevalehes