Eno Raud "Kalevipoeg" (1961), Juss Piho "Kalevi kange poeg" (1995) & Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2 .0" (2010)

"Kalevipoeg" - meie rahva, kultuuri ja kirjandusloo kõige tammisem tüvitekst. Too tüvi on kohe niivõrd hirmutava diameetriga, et ainult väga vähesed pärismaalased on kunagi suutnud selle koorest kooreni läbi närida. Samas me kõik teame killukesi sellest loost ning need on aastatega ladestunud meie kultuurikihi igasse meetrisse. Siili igihaljad tarkuseterad, kolm neiukest kiva loopimas, "kalevipojad" Soomemaal möllamas või maailmameredel purjetav "Lennuk". Rääkimata viimastel kuudel taas tähelepanu keskpunkti kerkinud Tauno Kangro soovist püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelskulptuur.  Tuleb lihtsalt tõdeda, et mõni tekst ongi nii "kõikvõimas", et isegi raamaturiiulis tolmu kogudes mõjutab ta igapäevaselt meie elusid.

Saabuva kooliaasta puhul uuendasin ka mina oma tutvust Kalevi kange pojaga. Seekord läbi kolme väga eriilmelise ning eri ajastutest pärineva ümberjutustuse abil. Juba varasemast ajast tuttavatele Raua akadeemilisemale ning Kenkmaa/Piho lustilikule käsitlusele vastandas seekord end Kirsfeldti rämedakoelisem "Kalevipoeg 2.0". 

Kirsfeldti heeros on nagu mees muiste - egotsentriline alfaisane kuubis. Jorss, kelle ainsaks liikuma panevaks jõuks on peas või vändas kohisema löönud veri. Päev on tema jaoks ainult siis korda läinud, kui jõuab näitsikutega pisut mürada, naabrimehega nattipidi kokku minna või end kesvamärjukest pildituks lakkuda. Ideaalsel päeval jõuab kangelane muidugi kõiki neid tegevusi harrastada.

Oma ürgsuses ning täielikus matslikkuses ongi Kirsfeldti loodud Kalevipoeg ehk kõige lähedasem Kreutzwaldi algkujule. Raua ümberjutustuse ja algselt Tähekeses ilmunud koomiksi Kalevipoeg on ikkagi muudetud sangariks ning oma rahva juhiks. Ütleme otse välja, tegemist on küll väga halva juhiga, aga vähemalt ta üritab. Eks lapsed peavadki õppima, et reaalses elus on täiesti normaalne, kui kõik ei tule kohe välja ja vahel peksavad just omad vitsad kõige valusamini. 

Ehk tulekski koolis rahvuseepost tutvustama hakata hoopis põneva juhtimisõpiku või elulooraamatuna, mis kannab pealkirja "Kalevipoeg - 20 lugu, mida juhipositsioonil olles kindlasti MITTE teha!". Ei tohi ära unustada, et vahel on halb eeskuju parim eeskuju.

Andmed:

Eno Raud, Kalevipoeg: Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud Eno Raud, Tallinna Riiklik Kirjastus, 1961, lk 88

Juss Piho, Kalevi kange poeg: F.R. Kreutzwaldi "Kalevipoja" ainetel, RE Stuudio, 1995, lk 79

Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0: Eesti rahva moodne eepos / Kristian Kirsfeldt Fr. R. Kreutzwaldi ainetel, Eesti Ajalehed, 2010, lk 476

Linke netiilmast:
"Kalevipoeg 2.0" ELLU's

Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis
Rein Raua arvustus Eesti Ekspressis

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Jan Kaus - Hetk (2009)

Elatud päevad ja aastad kaovad kibekiiresti ning meie mälu segab kõik möödunu lõpuks kokku üheks tummiseks kisselliks. Kõik lapsepõlve suved, mis sai veedetud suvilas või linna betoontornide vahel moodustavad ühe mälupildi. Selles veatus mälupildis oled sa eatu poisipõnn, kes jookseb igal hommikul toauksest välja sõpradega jalgpalli või ukakat mängima. Alati sirab helesinises taevas päike ning sina oled see, kes annab naaberõue poiste üle võidu toonud väravale tsenderduse.

Teised hetked, mida mälu pingsalt säilitada püüab ja laseb aeg-ajalt otsekui kiusuks esile kerkida on "elu pöördelised hetked". Hetk, mil sa TEDA esimest korda nägid. Hetk, mil TEIE näpuotsad aralt ja pooljuhuslikult esimest korda kokku puutusid. Hetk, mil sa mõistsid, et TEILE pole määratud enam ühiseid hetki. Kuid ka need hetked võivad ajas koltuda ning muutuda ainult helgeteks tunneteks või aistinguteks, mis sinust vahel tahtmatult üle voolavad ja panevad küsima küsimuste küsimust "Aga, kui...?". 

Need magusmõrkjad mälupildid jälitavad ka Jan Kausi loodud tegelasi, kes põhiliselt uitavad ringi mööda 1980.–1990. aastate Tallinna tänavaid. Ma olen alati tänapäeva Tallinnat pidanud kirjandusliku tegevuspaigana igavaks ja ilmetuks linnaks (eelkõige võrreldes Tartuga). Kirjanduslik Tallinn on alati olnud tuhmides toonides lavadekoratsioon, mis on lihtsalt tekstile taustaks topitud. Kuskil peab tegevus ju toimuma! 

Ent Kaus muudab Tallinna üheks romaani peategelaseks, kelle elukäigule ja muutumistele ajas hakkad lugejana tõsihingeliselt kaasa elama. Minu jaoks oli Kausi loodud Tallinn otsekui vana sõber, kellega üle aastate taas kohtusime ja kadunud aegu meenutasime. Kollased kaljatünnid, Tallinna Kaubamaja katusel vilkuvad rohelised tähed, magala kortermajades undavad liftid ning igasugust inimkontakti vältivad pealinlased. Ohh, olid ajad! Suured tänud härra Kausile selle taaskohtumise korraldamise ning minu mälusalves peidus olnud minevikupiltide ilmutamise eest.

Andmed:

Jan Kaus, Hetk, Tuum, 2009, lk 208

Linke netiilmast:

Heili Sibritsi intervjuu autoriga Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Margot Tõnsoni arvustus Eesti Ekspressis

Andrus Kivirähk - Inimväärne elu (2015)

Andrus Kivirähk tunneb ikka eestlase hingeelu ja salajasemaid ihasid. Olgu selleks teatriloo suurim lavastaja Voldemar või külajorss nimega Vana Säga. Eriti hästi tunneb Kivirähk eestlase hinge helli kohti ning teemasid, mis meile tegelikult haiget teevad ja korda lähevad. Kuid olles need teemad üle võõbanud rahvaliku huumori ning krõbeda keelekasutusega, võib lugude kvintessents osadele lugejatele hoopis kaduma minna. Naeruhoos pole midagi lihtsamat, kui naerutaja lihtlabaseks tolaks kuulutada. Kivirähka on see oht juba aastaid saatnud, kuid ta on suutnud hoiduda pajatsi rolli täielikult omaks võtmast. 

Esmapilgul tundub, et kogumikus "Inimväärne elu" läheb Kivirähk lõpuks ainult labase nalja ja roppuste peale välja, kuid paksu värvikihi all on tegelikult peidus "depressiivsetes väikelinnades" elavate inimeste traagika. Miks sõidab ainumas buss iga päev meie peatusest mööda? Miks keegi ei tule enam maale suvitama? Ainult nädalavahetusekski! Sama valus on küsimus, miks mitte homme ise selle bussi peale minna ja igaveseks siit ära sõita? Soome ehitajaks, Rootsi koristajaks või Norra strippariks. Seal on ikka parem elu kui siinses kolkas. Ainult poolearuline võib ju seda maad siin armastada ja elamisväärseks pidada. See on pime õnne, et meil veel nõnda palju lolle jagub ning nende seas leidub ka üks kirjanik, kes nendest nende keeles neile kirjutab. Kivirähk tõestab taas, et on ainult narriks muutumisest veel valgusaastate kaugusel!

Andmed:

Andrus Kivirähk, Inimväärne elu, Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 80

Linke netiilmast:

Made Luiga arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Aarne Ruben - Nõiaprotsessid Eestis (2016)

Meil kõigil veab vahel elus viltu ja asjad ei lähe üldse paika pandud plaanide kohaselt. Sellisel juhul hakkame loomulikult ka nurjumise põhjusi otsima. Keda siis ennekõike süüdistame? Iseennast? Jumalaid? Valitsejaid? Naabreid? Õige mees vaatab ikka kõigepealt peeglisse ja tõreleb endaga. Vahel vannub ka natuke kurja ja sarjab pilve peal istuvat vanatoid. Aga eestlane süüdistab oma ebaõnnes kõigepealt naabreid, siis natuke jumalat ning seejärel kindluse mõttes veel teisi üleaedseid ka. Juba Andres teadis, et kõigis maailma hädades on süüdi Pearu, aga mitte ta enda lollid otsused ja jäärapäisus.

Aarne Rubeni aastatepikkuse töö tulemusena valminud "Nõiaprotsessid Eestis" võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Kuidas eestlased oma naabritele (viisakalt öeldes) käkki keerasid". 16-17 sajandil ei kleebitud sulle nõia silti külge mitte selle tõttu, et sa metsas ravitaimi käisid korjamas või üht pirakat luuda omasid. Nõiaks muutusid sa juhul, kui su naabri lambatall mingil "seletamatul" kombel ära kõnges või tema laps äkki haigeks jäi. Nende sündmuste põhjustajaks olid kindlasti SINA, aga mitte asjaolu, et naabri laps poolpaljalt sügisilmadega õue peal ringi siblis. 

Nõnda oledki endalegi üllatusena järsku kohtupingis, kus üks parajalt paks saksahärra hakkab sul igasugu kummalisi küsimusi küsima. "Millises metsatukas sa esimest korda Saatanaga kohtusid ja mis kujul ta sinu ette ilmus?" "Mitu korda sa Saatanaga ühte heitsid ja kui väga sa seda nautisid?" "Palju kordi sa libahundiks käisid ja kes sind seda tegema õpetas?" "Palju sa lapsi oled ära õginud ja kellega sa oma suutäisi jagasid?" Sina istud seal kohtupingis ja mõtled, et see härra vist küll täie mõistuse juures pole, kui nõnda jaburaid küsimusi küsib. Hakkadki end kaitsma ja otseloomulikult kõiki süüdistusi eitama. 

Kuid siis astub tuppa kohtusaksa parim sõber - timukas. Tal on igasugu põnevad kaadervärgid kaasas, mis üldse sulle tuttavaid põllutööriistu ei meenuta. Järsku on su pöidlad lükatud mingitesse piludesse ja timukas hakkab suur naeratus näol kruvisid keerama. Valu muutub aina väljakannatamatumaks, kui sa tunned kuidas kruvid läbi sinu liha lõikavad ja vaikselt luudeni jõuavad. Silme eest hakkab juba mustaks minema, aga süü omaks võtmine tähendaks õhtust jalutuskäiku tuleriidale. Sa pead veel meeleheitlikult valule vastu, mis sest et kruvid on end juba su sõrmeluudest läbi murdnud. Järsku saabub kauaoodatud minestus ja õnnistatud pimedus. 

Venituspink

Ärgates leiad end lamamas lavatsil ning sa oled kätest-jalust köidetud. Märkad, et jalutsis seisev timukas hakkab jälle mingeid väntasid keerama. Sa tunned järsku oma liikmetes põrgulikku valu. Sa venid ja venid. Käed on juba õlaliigestest väljumas, kui sa teed viimasel hetkel otsuse: "Persse!!! Parem suren juba tuleriidal ning ma võtab pooled oma küla odratolgustest endaga kaasa!". Valu lõppeb vähemalt hetkeks ning järsku seisab su ees taas ei tea kust ilmunud kohtuhärra oma opakate küsimustega.

Nüüd tuleb sulle eneselegi üllatusena, et sa oled aastakümneid juba libahunti jooksnud, põrguvürsti parim sõber ja vahel isegi sea seljas Lapimaale teistele nõidadele külla lennanud. Aga kõige olulisem on see, et sa loetled ette kõik teised naabruskonna nõiad, kes täiesti juhuslikult pole sinuga just parimates suhetes. Kaika Jaan olla libahunt ja Essu Epp olla Saatana endaga lapse saanud ja Varudi Villem olla musta soku kujul kirikus kepselnud. Neile kõigile tuleks samuti tuli otsa panna!!! Kohtuhärra paneb kribinal-krabinal nimed kirja ja saadab su jumalaõnnistuse saatel välja, kus sind ootab juba kena kuhi kuivi puid. Korraks jõuad veel mõelda, et sügisese ilma kohta on täna kole palav ning järsku ongi kõik läbi.

Rubeni "Nõiaprotsessid Eestis" on üks ütlemata tänuväärt teos. Raamat, mis paneb lugeja tõdema: "Küll on hea, et ma ikka praegusesse aega sündisin! Lolluse ja mõistuse tasakaal maailmas pole ehk enam niivõrd kreenis." Samas tuleb tõdeda, et ühiskonnale "vajalik" patuoina roll pole senini kadunud. Oled sa natukenegi "normaalsuse" normidest väljas valitseb reaalne oht, et sa oled "süüdi" seakatkus, rahvastiku vähenemises ning jalkakoondise allajäämises Fääri saartele. Meie ühiskond ei julge senini peeglisse pilku heita, kuid vähemalt ei otsi me enam taskust tikke. Progress on sajandite jooksul olnud ikka tõeliselt märkimisväärne!

Andmed:

Aarne Ruben, Nõiaprotsessid Eestis, Varrak, 2016, lk 352

I.R. Tagarian/Inga Raitar - Atlantise väravad (2016)

Kõmu on linna peal lahti pääsenud! Raamatupoodidesse olevat jõudnud meie oma "Da Vinci kood"! Sama kaasahaarav, sama närvekõditav. Eesti ulmekirjanduse uut tähtteost "Atlantise väravad" tutvustati isegi rahvusringhäälingu ühes populaarsemas telesaates. Sellise au osaliseks ikka iga uus ulmeromaan ei saa.

Mulle kingiti I.R. Tagariani "Atlantise väravad" sünnipäevaks sõnadega: "Kuulsin, et pidi olema hea raamat! Ja sulle meeldib ju ulmet lugeda.". Kui ma järgmine nädal teost loengute vahel ajaviiteks lugesin tuli üks mu lennukaaslastest kohe küsima: "Kuidas on? Ma kuulsin, et pidi hea olema.". Mina ei osanud kippu ega kõppu kosta, sest olin alles lõpetamas kolmandat peatükki ja lõplikku otsust teose kvaliteedi osas polnud ma veel jõudnud teha. Kahjuks ei tulnud mul kohe pähe küsida, kus ta sellist kiitust kuulis. Ühtegi arvustust polnud ju selleks hetkeks teose kohta veel ilmunud. Mõtlesin, et võsaraadio üürgab ikka vist eriti valjusti üle Eesti. Hakkasin kohe suurema huviga edasi lugema. Las ikka tekst ise tõestab oma headust!

Nüüdseks on kõik peatükid loetud ja tekst on oma põhiseadusest tuleneva sõnaõiguse saanud. Ütlen alustuseks, et minu seekordset lugemiselamust mõjutas väga Elara "Hingede mäng", mille olin lõpetanud just enne "Atlantise väravaid". Nimelt näitas kontrastiefekt taas oma võimu. Peale "Hingede mängu" tundub vist iga raamat maailmakirjanduse tippteosena. Samasse kategooriasse tahtsin ka "Atlantise väravad" alguses liigitada, kuid peagi kaotas illusoorsus oma mõju ning mu tajumeeled said taas parlanksi. 

Minu peamine etteheide "Atlantise väravatele" on see, et teos pole piisavalt filmilik. "Atlantise väravates" jooksid kõik kaadrid otsekui aegluubis. Kordagi ei tekkinud tunnet, et peategelaste või nende "püha ettevõttega" võiks midagi halvasti minna. Natuke nende suunas tulistati ja paar pommi plahvatas, aga ma teadsin juba enne päästikule vajutamist, et tegemist on paukpadrunitega. Tegelikult ei tekkinud mul kordagi tunnet, et see seiklus isegi peategelastele eriti korda läheb. Valdavaks jäi siiski suhtumine: "Kui keegi teine maailma päästma ei söösta, siis eks me tee selle ise ära.".

Autor on kõvasti šnitti võtnud Dan Browni stiilist: lühikesed peatükid, pidev keskkonna vaheldumine, magnetiliselt üksteise poole tõmbuv uurijatepaar, salaorganisatsioonid, vandenõuteooriad ja muidugi on maailmalõpuni jäänud loetud päevad. Aga romaan võtab end kõige selle keskel liiga tõsisena ja püüab mulle kogu seda lugu alternatiivajaloolise tõena pähe määrida. Romaan on paksult täis (alternatiiv)ajaloo- ja arheoloogiaalaseid hüpoteese ja "tõestatud fakte". Tegevuse kulgedes muutuvad need aina enam ballastiks ja pidurdavad pidevalt faabula kulgu. Keegi ei vaidle neile ju nagunii vastu, mis sa neist nii tulihingeliselt tõestad. Selleks on teised raamatud!

Lõpetuseks küsiksin palju meil neid "valguse neitsisid" eesti kirjanduses nüüd juba on? Kas iga maailma päästev isik peab ikka olema eesti sugu? Huvitav, kas lätlastel on oma romaanides alati maailma saatust enda käes hoidev isik lätlane või äkki hoopis serblanna. Kõik rahvad ei saa ju nõnda enesekesksed olla?! Aga eestlased ongi ju üks äravalitud rahvas ja kogu maailma saatus sõltub ainult meie viitsimisest. Vähemalt meie raamatud on sellist soovmõtlemist täis.

PS: Vigu nagu sigu! Keeletoimetaja teenigu oma palknumber ikka ausalt välja!

Andmed:

I.R. Tagarian/Inga Raitar, Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat, Legend, 2016, lk 416

Marko Kaldur - Salapärane Eesti (2016)

Kuidagi ei taha praegused põlvkonnad vanarahvale alla jääda! Temaatikad on viimaste aastakümnetega küll muutunud, kuid pärimussalv aina paisub ja paisub. Ufode baasid, haldjarajad, Nõukogude armee salaoperatsioonid, energiasambad ja salapärased metsamajad. Terve Eesti on täis kummalisi paiku, mille kohta räägitakse veelgi kummalisemaid lugusid. 

Nälg vandenõuteooriate ja alternatiivsete tõdede järgi on ju aina kasvanud. Mis ikkagi juhtus parvlaevaga Estonia? Kas FSB omab Eestis vaikunes olevat "viiendat kolonni"? Kelle heaks töötab tegelikult Eerik-Niiles Kross? Marko Kaldur on rännanud mööda Eestimaad ning kuulanud ja kirja pannud lihtsate inimeste lugusid/teooriaid. Vahel võib külapoe esisel pingil palju targemaks saada, kui ülikoolis auditooriumis tagumikku nühkides. 

Panen kirja ka ühe omapoolse loo, mis minu arvates sobiks suurepäraselt sellesse kogumikku:

Kõik tallinlased teavad, et kui tahad veel tänase templiga kirja teele panna, siis tuleb kiri viia peapostkontori ees olevasse postkasti. See tühjendatakse viimasena kogu vabariigis. Üksvahe oli minu igaõhtuseks kohustuseks seda postkasti tühjendada ja viimastele kirjadele tempel peale lüüa. 

Ühel külmal ja vaiksel talveõhtul lippasin ma postimaja trepist alla, et maja eest olevast postkastist kirjad kiiresti ära tuua. Hakkasin just postkasti võtmega avama, kui äkki kõnetas mind inglise keeles(!!!) ei tea kust ilmunud mees.

"Sorry! Do you see that strange light in the sky? The one that's moving?!"

Ma olin täiesti kohkunud ja ei osanud muud öelda kui: "It's probably an airplane. The airport is quite near you know."

Tema vastu: "No! See, it's not moving on a straight line!"

Mina omakorda: "Then it's probably a helicopter."

Tema jälle: "It can't be a helicopter. It's too high and moving to fast."

Mina, hakates vestlusest tüdinema, kummardan postkastist kirju võtma ja vastasin juba naerdes: "Then it must be a UFO!"

Olles taas pilgu tõstnud, olin kesköisel tänaval ihuüksi. Tundmatust mehest ei kippu ega kõppu. Järsku tajusin, et olen juba jupp aega väljas -15 kraadise külma käes olnud ja ruttasin sisse tagasi.

Kes oli too inglise keelt kõnelenud mees ja mida tegi ta südaööl Lasnamäe tühjal tänaval, jäigi mulle selgusetuks. Hiljem ei suutnud ma isegi tema välimust meenutada. Ainult, mida ta küsis ja mis keeles.

Andmed:

Marko Kaldur, Salapärane Eesti, Tammerraamat, 2016, lk 215

Linke netiilmast:

Tiia Linnardi arvustus "Põhjarannikus"

Merca/Merle Jääger - Jututulbad/Storypillars (2015)

Endine punkar on hakanud luuletuste asemel etnopunki kirjutama!?!? Sehr gut! Nõnda positiivselt olin ma häälestunud võttes kätte Merca uut kogumikku "Jututulbad". Aga lugedes selgus, et mitte ainult etnopunki. Merca on rammu katsunud ka teiste ulme alamžanritega. Natuke kosmilist, tibake unenäolist ning sõrmeotsas on puistatud ka sutsu muinasjutulist lähenemist. Ühesõnaga ühekülgsuses kindlasti kogumikku süüdistada ei saa, aga kahjuks tuli tõdeda, et suures taseme kõikumises küll.

Selgelt on kogumiku tugevamad tekstid mahult pikemad lood ("Kelle uni see on?" ja "Manadus"), kus süžeel ja tegelastel on lubatud kasvada. Punki ja mängulisust oli samuti neis lugudes kõige rohkem. Lugejana tunnen kohe ära, et nende lugude juures oli kirjanikul kindel soov ja sisemine tõuge neid kirja panna. Lustiga kirja pandud lugu on ka lust lugeda! Kogumiku lühemad lood jätsid pigem külmaks ning unusid pea kohe. Tahtmatult tekkis mõte, et tegemist on lihtsalt täitelugudega, mille abil kogumiku maht trükikõlbulikuks kasvatati. Raamatu vahele on lisatud ka juttude tõlked inglise keelde, mis jätavad sarnase mulje.

Kokkuvõttes võibki öelda, et korraliku autorikogumiku mõõtu "Jututulbad" välja ei anna. Oleks tulnud lasta tekstil sahtlis veel natuke laagerduda ja hiljem paar tüsedamat juttu juurde pookida. Hetkel on tegemist siiski jutupilbaste, mitte jututulpadega.

Andmed:

Merca, Jututulbad/Storypillars, Fantaasia, 2015, lk 262

Linke netiilmast:

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

(:)kivisildnik - Olovernes (2015)

(:)kivisildniku iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ingliskeelne väljend: "He always delivers!". Kui küsite, mida ta täpsemalt deliverdab, siis lühike vastus oleks - mõistusevastast mõttelendu. Vahet ei ole, kas väljundiks on luuletus, poeem, haiku, arvamusartikkel või näidend. Nagunii ütleb ontlike kaaskodanike arvates (:)kivisildnik midagi täiesti ebakohast ja sünnitut. Kindlasti kirtsutavad sajandivanused preilnad ka "Olovernese" peale ninasid ja karjuvad: "Fuiii! Kuidas ta seda endale lubab!".

Tegelikult on selles kogumikus lihtsalt (:)kivisildniku tulevikuvisioonid. Üks näidendi ja teine filmistsenaariumi vormi valatult. Kas tegemist on utoopiate või düstoopiatega jäägu juba iga lugeja otsustada. Mina kirjaniku loodud feministlikus maailmakäsituses just elada ei tahaks.

Muidugi keerab (:)kivisildnik kõigile oma mõttekäikudele viis vinti peale ning valab need ka vere ja seemnevedelikuga üle. Nii kindluse mõttes! Äkki muidu pööbel ei loegi. Aga skandaalset teksti loetakse kohe kindlasti. Olgu see tekst kui tahes halb. Juba Marie Under kasutas seda surematute kirjanike tarkusetera.

Kehvakesed on "Olovernese" mõlemad tekstid kohe kindlasti ning asja ei paranda sugugi ka voolavad vereojad ja karatekadest nunnad. Mõne vaimukuse üle saab küll naerda ja paar teravat torget tabavad märki, kuid kokkuvõttes jääb neist siiski väheseks ning ma jään ootama järgmisi (:)kivisildniku mõistusevastaseid mõttelende.

Andmed:

(:)kivisildnik, Olovernes: Kaks vaadet elule, Jumalikud Ilmutused, 2015, lk 160

Elara/Ülle Pihlak - Hingede mäng (2015)

Vahel, kui külastan kesklinna suurt raamatukogu, lappan ma kiiresti laenutatava teose kõik riiulis olevad eksemplarid läbi. Nimelt ma otsin raamatut, kuhu eelnev lugeja on märkmeid teinud. Küsimärgid, hüüumärgid, alla joonitud laused või lõikude kõrvale kirjutatud salapärased mõttevälgatused. Oli eelmine laenutaja armunud üliõpilane, kaugsõidukapten või turul kurke müüv tädike? Kes on see inimene, kellega sul on suure tõenäosusega raamatute osas sarnane maitse? Vahel on täitsa põnev lisaks raamatu lugemisele ka sellist äraarvamismängu teha.

Ehk mõtlete nüüd, miks seekord minu poolt selline kummaline algus? Põhjuseks on romaan nimega "Hingede mäng". Nimelt oli raamatusse kritseldatud küsimärkide ja hüüumärkide uurimine kõige põnevam osa minu seekordsest lugemiskogemusest. Mida ta selle küsimärgiga mõtles? Mis oli selles lauses tema jaoks nõnda olulist, et see tuli alla joonida? Ja lõpuks küsimuste küsimus: "Kas ta suutis selle raamatu tõesti läbi lugeda?". Jah, ta suutis!!! Veel viimastel lehekülgedel oli hariliku pliiatsiga tehtud salapäraseid märkmeid. Ma kummardan maani selle masohhistist kurgimüüja ees!

"Hingede mäng" on suurepärane näide sellest, miks maailm vajab kirjastajaid ja toimetajaid. Kui kõik kirjastused on sinu romaani tagasi lükanud, siis ei ole asi enam neis, vaid sinu kirjutatud "šedöövris". Tõenäosus on ikka väga väike, et su sahtlis seisab uus Oskar Lutsu "Kevade" või  J.K. Rowlingu "Harry Potteri" esimene köide. Tammsaare ütles tõesti, et iga haritud inimene võiks vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest. Kuid kusagil ei ütle ta, et see romaan peaks kohe kindlasti ka avalikkuse ette jõudma. Jätke ometi meelde, et kõik kirjutatud raamatud ei pea ilmavalgust nägema!!! Neile tegelikult meeldib sahtlipõhjas vanaduspõlve veeta ja vaikselt tolmu koguda. Nemad teavad, kus on nende koht. Kahjuks nende loojad ei tea seda.

Andmed:

Elara/Ülle Pihlak, Hingede mäng, Business Prana Consulting Group, 2015, lk 283

Meelis Friedenthal - Inglite keel (2016)

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele. 

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Andmed:

Meelis Friedenthal, Inglite keel, Varrak, 2016, lk 208

Linke netiilmast:

Toomas Raudami arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Tiit Tarlap - Äraneetute pärijad (2015)

Kui võtta praeguse põlvkonna helgemad pead, saata nad ajas tagasi umbes 5000-6000 aastat ning teha nende missiooniks esimese humanistliku kõrgtsivilisatsiooni loomine, kas me saaksime omale parema inimkonna ajaloo? Sõdade, tapatalgute ja massimõrvade vaba ajaloo? Või on konfliktiihalus meisse lihtsalt sisse kodeeritud? Kas me olemegi juba loomult vennatapjad? Need küsimused paeluvad nii Tiit Tarlapit kui ka tema romaani "Äraneetute pärijad" peategelasi. 

Tarlapi romaanis ei tulda küll inimkonda juhtima ja "aretustööd tegema" mitte kaugest tulevikust, vaid tähtede tagant. Planeedi Urr asukad urfüüdid saadavad biomehhidest ja robotitest koosneva uurimisrühma Maale siinset arengut juhtima ja tarkuseterasid jagama. "Isetuks" eesmärgiks on proovida panna inimkonda vältima urfüüdide poolt tehtud vigu, mis on viinud nende planeedi ja kultuuri vaikse hääbumiseni. Ei mingit himu teie loodusvarade järele!!! Ainult hea tahe!

Aga, va lollakad inimesed, ei taha kuidagi hääd nõu kuulda võtta! Nemad aina mürgitaks ja pussitaks üksteist. Vallutaks naaberalasid ja kuhjaks mammonat kokku. Ei taha nad akvedukte ehitada ega näljahädas naabreid aidata. Nende pärast las kärvaku maha, saabki omale uued karjamaad. Sellise mentaliteediga asuvadki võitlusesse taevased ehk Põhja-Euroopast kokku kogutud lapsed, kes biomehhide abil ja õpetusel kasvatati inimkonna uuteks juhtideks. Kuid peagi selgub, et huntide seas peab õppima kiiresti ka nende moodi ulguma. Hea tahte missioon on juba eos läbikukkumisele määratud.

Tarlap on sarnast kriitikat inimtsivilisatsiooni suhtes väljendanud nüüd mitu romaani jutti. Ma ei ütle, et tema mõttekäigud ja kriitika vale või tüütav oleks, kuid seekord oli see lihtsalt tõeliselt igava faabula sisse pakitud. "Põnevaks" läks tekst alles viimasel sajal leheküljel, kui kogu planeeti tabas hiiglaslike mõõtmetega looduskatastroof ja tegelased pidid jutustamise asemel ka reaalselt tegutsema hakkama. Lugeja, kelle jaoks on "Äraneetud pärijad" esmaseks kokkupuuteks Tarlapi või üldse eesti ulmega võib see päris traumeeriv kogemus olla. Tavaliselt soovitan ma kodumaist kirjandust eelistada, aga seekord võtke pigem kätte mõni Graham Hancocki teostest ja saate palju parema lugemiselamuse osaliseks. Eesti ulmele seekord kahjuks siit nulliring.

Andmed:

Tiit Tarlap, Äraneetute pärijad, Varrak, 2015, lk 327

Linke netiilmast:

J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

Edgar Valter - Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist (1995)

Mälu on ikka üks uskumatu asi! Mööda oli läinud juba üle kahekümne aasta, kui ma möödunud laupäeva hommikul avasin taas raamatu lahkest lohest Justusest ja punapäisest printsess Miniminnist. Iga lausejupp ja iga pilt raamatus tundusid uskumatult tuttavad ja kodused. Justkui oleks ma seitsmeaastane poisipõnn, kes suure õhinaga loeb oma uusimat raamatut juba viiendat korda jutti. Korraks tundus tõsimeeli, et miski ega keski pole nende aastatega muutunud.

Sellist elamust võibki pidada hea lasteraamatu kvaliteedimärgiks. Raamat, mis jätab lapse hinge nõnda sügava jälje, et isegi aastakümned ja sajad teised raamatud ei suuda seda tuhmistada. Ma usun, et meil kõigil on vähemalt üks selline tähtteos raamaturiiuli kaugemasse nurka ära peidetud. Siinkohal ma kutsungi teid üles ühel ilusal suvehommikul, kui on tunnike aega ainult enda jaoks, see raamat üles otsida ja läbi lugeda. Uskuge mind, koheselt on teie näol naeratus ning kõik maailma mured ja kohustused tunduvad järsku täiesti tühistena. Kas me kõik ei taha olla korrakski veel lapsed? Raamatud lubavad meil seda!

Andmed: 

Edgar Valter, Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist, Sinisukk, 1995, lk 57

Herta Laipaik - Kurjasadu (2006)

Ma laenutasin Herta Laipaiga "Kurjasadu" raamatukogust lihtsalt seetõttu, et tegeleda natuke oma mälu värskendamisega. Hiljaaegu lugesin ma läbi kogumiku "Pikad varjud", mis pühendati Laipaigale ja tema loomingule. Kuigi ma kogumikust üldjoonest suurt ei arvanud, siis kodumaise etnohorrori grand old lady teoseid kutsus see taasavastama küll ning selle eest saab "Pikad varjud" minu poolt kohe kindlasti soojad tänusõnad.

Laipaiga tekste lugedes mõtlesin ma korduvalt, kui rikkad on ikka meie rahvaluule ja -usundi varasalved. Võta ainult ja pane paberile! Või mine oma vanavanaema juurde ja palu tal midagi jutustada. Küll tal juba on millest rääkida, sina lihtsalt kuula ja jäta meelde.

Herta Laipaik

Omal ajal kuulas väike Herta vana Roiu Minni lõputuid lugusid ning proovis neist midagi meelde jätta, kuigi tagantjärele tundus kirjanikuprouale, et kahjuks läks enamus lihtsalt kõrvust mööda. Roiu Minn ei pajatanud õnneliku lõpuga lugusid Lumivalgukesest, Punamütsikesest ja Okasroosikesest. Ei, tema lugude peategelasteks on Arm ja Surm. Kaks käsikäes loost loosse rändavat tegelast, kellega kõik tegelased paratamatult mingi hetk tutvust teevad. Nende kahe ümber ongi Laipaik oma tekstid loonud, kuid muidugi on jutud täis ka kratte ja raharätte, lättepiigasid ja rahapadasid. Tegemist on rahvausundi erinevate motiivide tõelise tulevärgiga!

Lõpuks tahaksin ma peatud ka teoses kasutatud keelel. "Kurjasadu" lõppu on lisatud tervelt viis lehekülge sõnaseletusi, kus seletatakse meile meie oma keele sõnu. Seda lugedes tuleb taas tõdeda, kui lihtsalt oleme unustamas oma keele rikkusi ning rahuldume kõigest keskpärasuse ja peavooluga. Vanemavihm, ehmaslind, pihaline, vahing või sitikavalgus - miks me neid sõnu ei kasuta? Kivi meie kõigi ühisesse kapsaaeda! Mina tunnen end igatahes peale Laipaiga juttude lugemist palju rikkamana ning proovin tulevikus vahel ikka sealiha asemel ka vibuninavägi öelda.

Andmed:

Herta Laipaik, Kurjasadu, Varrak, 2006, lk 272

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Mann Loper - Kellest luuakse laule (2016)

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.

Andmed:

Mann Loper, Kellest luuakse laule, Fantaasia, 2016, lk 336

Linke netiilmast:
Sama arvustus ulmeajakirjas Reaktor 
Peeter Helme mõtteid Vikerraadios

Ilmar Taska - Pobeda 1946 (2016)

1946. aasta kevad Londonis ja Tallinnas. Esimene rahukevad terves Euroopas. Enam ei pillu tiivulised sortsid pilvede vahelt surma ja hävingut. Saabunud rahu on siiski kõigest näiline, sest juba on sortsidele jagatud uued ülesanded ja Pobedade võtmed kätte. Uus tuliselt külm sõda on alanud!

Sõja ajal loodud sõprus- ja liitlassuhted ning fotod üksteisele naeratavate riigipeadega on nüüd ainult ajaloolaste pärusmaa. Reaalses maailmas on mõlemal pool raudset eesriiet kahte liiki inimesi: uskmatud ja usklikud. Uskmatud ei suuda uskuda, et neid hetkel ümbritsev maailm võiks püsima jääda ning ootavad naiivselt sõjaeelse olukorra taastamist. Usklikud usuvad (vahel küll pimesi) saabunud maailmakorra vääramatust ning paratamatust.

Muutunud maailm on paljudele üllatusena täis rahvavaenlasi, spioone, informaatoreid, kulakuid ja imperialistide käsilasi. Kõige "toredam" on asja juures see, et sa ei või absoluutselt kindel olla, millist aunimetust sa ise homme kannad. Täna töötad rõõmsalt raamatukogus, aga homme sõidad prii piletiga Siberi suunas. Aga miks? Sest sa ei paigutanud ajaloo suurima mõtleja ehk seltsimees Lenini kogutud teoseid lugemissaali avariiulile. Nõukogude võimule nõnda suurt ohtu kujutavad isikud tuleb ju kiiremas korras likvideerida!

Ilmar Taska

Ilmar Taska romaani "Pobeda 1946" tegevustik leiabki aset selles täiesti mõistusevastases ning ettearvamatus maailmas. Romaanis ei vaja kesksed tegelased enam nimesidki, sest nad on kõigest suure hakklihamasina väikesed mutrikesed. Mees/tšekist/Pobeda-Onu, naine/rahvavaenlane/ema ja poiss/informaator/poeg. Milleks neile nimed? Taska poolt raamatukaante vahele pandud lugu oleks võinud aset leida ka meie vanavanematega ning äkki mingis variatsioonis juhtuski. Sobilike nimede lisamine tegelastele jääb lugeja ülesandeks. Meie kõigi lugu on see nii või teisiti.

Lõpetuseks tahaksin ka kiita Taska valitud neutraalset stiili. Tšekist ei ole automaatselt retsidivist ega iga eestlane elukutseline metsavend. Hirmu tunnevad SÜSTEEMI ees kõik. Lihtsalt nende reageering stiimulile on erinev. Üks peidab end kartulikeldrisse ja teine hakkab teda sealt otsima. Taska on eelkõige suutnud kujutada inimesi ja neid ümbritsevat painajalikku atmosfääri ning Ida ja Lääne paratamatu konflikti on kõigest taustamuusika. Mulle tuletati muuseas see nädalavahetus meelde, et ajalugu koosneb ju ennekõike inimestest ja nende lugudest, mitte aastaarvudest ja sõdadest. Selle tõdemuse näitlikustamiseks sobibki "Pobeda 1946" suurepäraselt, sest see on üks ääretult inimlik lugu meie ajaloost.

Andmed:

Ilmar Taska, Pobeda 1946, Varrak, 2016, lk 308

Linke netiilmast:

Rolf Liivi arvustus Eesti Päevalehes
Verni Leivaku artikkel Postimehes