Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57 (2018)

Tartlastel ja Taru lastel on ikka uskumatult vedanud! Teist nõnda kirjanduslikku linna Eestimaa peal lihtsalt ei ole. Terve sinu kodulinn on üks kirjanduslik labürint, kus sa võid õhtul Toomemäel jalutades kohtuda natuke kentsaka härra Pauliga või jookseb sinust Supilinnas mööda üks kavalate nägudega lastekamp, kellega proovib sammu pidada üks pisike Prantsuse buldog. 

Aga nüüd leia selles labürindis tee Kastani tänavale ja maja number 57 ette. See võib väljast paista räämas ja ajahamba näritud, isegi üks aken on hiljaaegu sisse visatud, kuid tegemist on kõige soojema ning suurema südamega majaga terves linnas. Levivad kuuldused, et selles majas avati hiljaaegu ka üks natuke teistmoodi kauplus. Või on see seal juba aastaid avatud? Kes see seda enam täpselt mäleta!

Aramilda natuke väsinud Pirut kirsimoosiga turgutamas

Igatahes seda kauplust peab vanaproua Aramilda Tengelpung, kes esmapilgul just aasta teenindaja tiitlile ei pretendeeri, kuid tegelikult on ta üks äraütlemata abivalmis ning heasüdamlik inimene. Kuid ära imesta ja kohe tarbijakaitseametisse helistama tõtta, kui proua Aramilda kauplusest ostetud supitirin või mõni muu iidamast-aadamast pärit ese sul kodus natuke kummaliselt käituma hakkab. Mida sa võluasjadest siis õigupoolest ootad?!?

Kui sa tahad poes natuke paremat hinda saada, siis soovitan soojalt üks moosipurk endaga ühes võtta (eelistatult kirsimoos!), sest proua Aramilda koer Piru lihtsalt jumaldab moosi. Ta ütleks seda sulle ise, kuid kahjuks meie maailmas koerad ju ei räägi ning nõnda peab Piru kahjuks seekord suu kinni hoidma ja sinu tähelepanu oma saba liputamisega võitma. Kui sa suudad proua Aramilda natuke tolmu sees rullitud lihapirukat meenutava koera usalduse võita, siis võin sulle garanteerida, et sulle jääb peale ostu rahakotti nii mõnigi sädelev elder (või mis iganes raha teie maailmas ka kasutatakse).

Soovitan siiski oma ostunimekirjad kiiremas korras paberile panna ning jalad Teistmoodi Mööblipoe poole seada, sest kes neid võlupoode teab. Täna asub see pood veel Kastani tänavas, kuid homme äkki Kuperjanovi tänavas ja ülehomme hoopis Elvas. Ilmas on paiku, mis tuleb lihtsalt oma silmaga ära kaeda ja Teistmoodi Mööblipood on üks sellistest.

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57, Varrak, 2018, lk 288

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Tõde (2018)

Lõpuks on see läbi! TEGU on tehtud ja TÕDE on selgunud! Tõde on see, et Kristi Piiperi noortele (neidudele) mõeldud romaanitriloogia "Tõde ja tegu" on kokkuvõttes ikka äraütlemata nõrguke.

Esimene osa oli veel täitsa paljulubav ja isegi hoogne tekst, kuid teine osa tõmbas tekkinud potentsiaalile lihtsalt vee peale ning verivärske kolmas osa üritab lihtsalt kiiresti tekkinud segaduse ära koristada ja vaikselt ruumist välja hiilida.

Parimaks näiteks sellest teise osa tekitatud jamade korrastamisest on kolmandas osas Kärdi armuafääri kiire väljaheitmine esimestes peatükkides ning tüdruku suunamine hoopis biseksuaalsuse avastamata radadele. Selgelt oli tunda, et ka kirjanik ise mõistis kogu Kärdi liini sobimatust ja segavat mõju esimeses osas paika pandud suunale.

Kahjuks on jääb ka pealiini lõppakord ehk kaua oodatud vastasseis Stella ja tema sõgeda isa vahel ootamatult lahjaks. Ainus asi, mis viimastel lehekülgedel tekitas pinget oli küsimus, kas nüüd tõmmatakse ikka otsad kokku või jätkub see lugu veel ka järgmises raamatus. Õnneks said pahad võidetud ja meie võime oma eludega rahulikult edasi minna.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Tõde, Varrak, 2018, lk 208

Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:

Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)

Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.

Andmed:

Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:

Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160

Andrus Kivirähk - Tilda ja tolmuingel (2018)

Mälestused on ühed kummalised asjad. Ühtäkki võivad ammu unustuse hõlma vajunud mälupildid nõnda eredatena meie meeled vallutada ning sa tunned, et aastakümneid tagasi aset leidnud hetk oleks otsekui tänasest hommikust. See on lihtsalt nõnda selge ja kirgas.

Minule meenus näiteks eelmine pühapäev üks aastate tagune hommikusöök. Me istume ema ja vennaga kollases köögis valge söögilaua taga. Mina ja vend oleme vast sellised 5–6-aastased pätakad. Järsku hakkab mööda kollast seina ringi hüppama üks hele päikeselaik. Meie vennaga ristisime selle nähtuse koheselt Päikesejänkuks ning olime uskumatult elevil meie külalise tõttu. 

Praegu tagasi mõeldes sellele kaugele hommikule hakkan paratamatult analüüsima, kas see mälupilt on tõesti ühe kindla hommiku oma või mitmete hommikute summa? Päike võis ju vastasmaja akendest meie kööki peegelduda nõnda ka teistel hommikutel? Või oli see kindla aasta- ja kellaaja ning ilmastiku ideaalne klapp? Äkki järgmine aasta sama kuupäeva hommikul oli ilm pilves ja ülejärgmise aasta hommikul istusime sel kellaajal juba koolipingis. Või me lihtsalt ei märganud enam Päikesejänku külaskäike? Pean vennalt ja emalt uurima, kas ka nemad mäletavad seda üht hommikut ja meie erakordset külalist.

Kuid vähemalt ma sain see nädal teada põhjuse, miks mulle see kunagine kuldne hommik järsku meelde oli tulnud. Nimelt oli eelmine pühapäev meie poolt läbi hüpanud üks väike tolmuingel. Nemad mäletavad kõike ning aitavad lahkelt ka meil mäletamist väärivaid hetki meelde tuletada. Kui sa vahel äkki aevastad ja sul tuleb seejuures midagi ka meelde, siis tea, et su juurest vuhises mööda just üks tolmuingel. Ilmselt avastad sa peagi, et ühelt sinu kampsunilt või mantlilt on üks nööp kuhugi rändama läinud. Suure tõenäosusega võttis tolmuingel selle endaga kaasa, sest neil on täiesti lootusetu nõrkus nööpide vastu. Kuid selline väike tasu ühe helge mälestuse eest pole vast liiast.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Tilda ja tolmuingel, FD Distribution, 2018, lk 144

Linke netiilmast:

Andrus Kiviräha saates "Hommik Anuga"

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.

Andmed:

J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kohalikest rullnokkadest bussipeatuses kuni Loomingu peatoimetajateni saunalaval. Kivirähk tunneb end mugavalt ning leiab jutuotsa kõigi karvaste ja sulelistega, kes mööda Maarjamaad ringi kondavad.

Kirjanikuhärra seab rahulikult end nende kõrvale istuma, muheleb natuke omaette ja jääb vaikselt kuulama. Midagi usalduslikku on tema olekus. Miks muidu kõik talle südame pealt ausalt ära räägitakse? Oma rõõmud ja mured. Oma patud ja patukesed.

Kivirähk on nagu paavst, kes kuulab iga eksinu loo ära, noogutab vaikselt, paneb käe õlale ning sosistab talle midagi kõrva. Teisel löövad silmad kohe särama, kummardab kiiresti paar korda maani ja juba ta jooksebki õnnis naeratus näol jälle laia maailma. Õnne otsima!

Kivirähk vaatab natuke nukker naeratus näol lippajale järele ja seab ka end varsti minekule. Õhtuks on tarvis Tartu jõuda, kus üks pagan teab kust lahti pääsenud põis korralikke linnakodanikke kimbutab. Enne läheb issanda päike looja, kui kõik need lood kokku saab kogutud. Kuid kellele on palju antud, eks sellelt ka palju nõutakse!

Andmed:

Andrus Kivirähk, Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel, EKSA, 2018, lk 232

Linke netiilmast:

Margus Haava arvustus Sakalas
Raamatuesitlus portaalis ERR
Andrus Kivirähk saates "OP+"
Andrus Kivirähk "Kultuuriuudistes"

Rauno Võsaste - Hea ment (2018)

Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.

Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.

Andmed:

Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264

Linke netiilmast:

Jaan Lukase artikkel Vooremaas

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?

Andmed:

Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:

Põim Kama arvustus Postimehes

Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis

Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes

Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis

Karl Ristikivi "Päevaraamat 1957-1968" (2008) & "Kröits ehk Ristikivi" (2018)

See suur punane telliskivi seisis minu raamaturiiuli täpselt kümme aastat. Mulle kinnitati korduvalt, et ma pean seda KINDLASTI lugema. Vahel ma võtsin ta riiulist alla, hüpitasin natuke käes ning asetasin natuke nukramana riiulisse tagasi. Kunagi ma hakkan seda lugema! Ma luban!!! Kui on rahu ja aega!

Nõnda möödus terve kümnend. Kümneid tuhandeid lehekülgi sai loetud ja ilmselt tuhandeid lehekülgi oleks võinud lugemata jätta. Kummalisel kombel oli selleks vaja uut raamatut Ristikivist, et ma lõpuks asuksin lugema seda poolteist kilo kaaluvat tellist.

Päästikuks osutus Janika Kronbergi ja Brita Meltsi poolt kokku pandud "Kröits ehk Ristikivi", mille võtsin endaga kaasa puhkusereisile Portugali. Lennukis ning õhtuti hotellides lugedes meenus mulle üks kauge suvi. See oli suvevaheaeg enne gümnaasiumi esimest aastat. Lugesin tollel suvel läbi kogu meie väikeses raamatukogus olnud Ristikivi loomingu. Jalutasin neil suveõhtutel mööda kadunud Tallinna rohtaedu ja Vana Maailma metsaradu, mis olid mattunud sinisesse uttu. Eriti selgelt mäletan üht õhtut, kui astusin ühe kõrvaltänaval asunud maja lahtisest uksest sisse ning hommikul leidsin end selle maja katuselt. Unise, kuid kordades rikkamana. Portugalist koju jõudes teadsin kohe, mida ma hakkan järgmiseks lugema. Aastaid tagasi antud lubadus tuli teoks teha.

Nüüd võin ehk öelda, et olen näinud Ristikivi näo kaht poolt. Esiteks valguse poole suunatud näopool, mida lasi kirjanik näha oma sõpradel, kaasteelistel ning ka ajakirjandusel. See Ristikivi oli tagasihoidlik, natuke salapärase muigega suunurgas ja tema pilgust võib välja lugeda avalikkuse tähelepanust kergelt meelitatud rahulolu.

Näo teine pool jäi varju meie kõigi eest ning alles kolmkümmend aastat hiljem ilmunud päevaraamat laseb sellele pilgu heita. Meie ees avaneb ühe hirmul ja närvilise üksiklase pale. Katkine inimhing, kelle põhiliseks lohutuseks on tõdemus, et midagi halba ju täna ei juhtunudki. Aga samas kattub ta koheselt hirmuhigiga, sest see tähendab ju, et homme juhtub midagi kaks korda hullemat. Selles pilgus näed sa korraga appikarjet kui ka hirmu abipakkujate ees. Kui ennekõike vaatab sulle vastu inimene, kes on sellest maailmast ning talle saatuse poolt ette määratud elust lihtsalt väsinud. Ta soovis elult ainult ühte asja - RAHU. Võimalust istuda kivise Vahemere kaldal ning kuulata apelsinipuu varjus lainete vaikset loksumist. Kahjuks anti neid õnnehetki, enne suure rahu saabumist, Ristikivile armutult vähe.

Usun, et tänu neile kahele raamatule tunnen nüüd kirjanik Ristikivi ja kodanik Ristikivi palju rohkem. Nüüd olekski õige aeg mõni tema romaan üle lugeda. Peamiseks pretendendiks on muidugi "Rohtaed", mis sobiks oma temaatikaga kooliaasta algusesse suurepäraselt. Loodan, et sel korral ei võta selle lubaduse täitmine enam tervet kümnendit aega.

Andmed:

Karl Ristikivi, Päevaraamat 1957-1968, Varrak, 2008, lk 1112

Janika Kronberg (koostaja) & Brita Melts (koostaja), Kröits ehk Ristikivi: Mälestusi ja vestlusi, Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 456

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Postimehes

Mari Peegli intervjuu Janika Kronbergiga Eesti Päevalehes

Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Rutt Hinrikuse arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tõnu Õnnepalu arvustus Vikerkaares

Tiit Pruuli arvustus Sirbis

Janika Kronbergi tutvustus Eesti Ekspressis
Jaanika Läänemetsa arvustus portaalis ERR
Vallo Kepi arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Pagari piparkook (1999/2010)

Kiviräha jutte lugedes võid olla kindel ainult ühes - sind ei oota ees rahulikult kulgev ja korralikult sillutatud rada. Ei, asudes mõnda tema lugu lugema oled sa just ostnud pileti sõiduks Ameerika mägedel. Ees ootavad kahekordsed surmasõlmed, järsud pöörded ning kaalutust tekitavad laskumised. Sinu asi on korralikult turvavöö kinnitada ning igasugused eeldused ja eelarvamused koju jätta. Usu mind, need lood ei kujune sellisteks nagu sa arvasid.

Kivirähk põhjendab juba kogumiku avaloos "Pagar" ka oma seisukohta, miks tema tekstid selles kogumikus ja ka üldisemalt on sellised, nagu nad on. Kirjanik küsib lugejalt, kas pidada valgesse riietatud väikest mehikest, kes mängib lastega liivakastis, võlumaalt saabunud printsiks või on ta lihtsalt lähedal asuvast hullumajast välja pääsenud kretiin? Milleks uskuda viimast ja proovida kõigele meie ümber ratsionaalset seletust leida? 

"Hoopis toredam on uskuda vastupidist. Kord me veel näeme neid marssimas - neljakümmend vägimeest, Tšernemor käib kõige ees.

Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast."

Miks sa ei võiks restoranis kohata jäneste poolt üles kasvatatud meest või naabertänaval elada homunkulusi meisterdav Jaagup? Kui me välistame sellised nähtused juba eos sajaprotsendilise kindlusega, siis ei juhtugi maailmas kunagi imesid. Õnneks Kivirähk usub siiski veel imedesse ning tema lugusid lugedes hakkan ka mina aina enam uskuma.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Pagari piparkook. Kivirähk XX sajandil, Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 240

Linke netiilmast:

Arno Oja arvustus Sirbis

Mall Jõe arvustus Eesti Päevalehes

Indrek Hargla - Kolmevaimukivi (2018)

Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.

Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.

Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.

Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.

Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.

Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.

Andmed:

Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426

Linke netiilmast:

Raul Sulbi arvustus Reaktoris