Juhan Viiding - Mina olin Jüri Üdi (1978)

järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik


***

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma Tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (seekord oli valikut äraütlemata raske teha). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Juhan Viiding, Mina olin Jüri Üdi, Eesti Raamat, 1978, lk 156

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.

Andmed:

Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis

Kaja Kann - Tänavatüdruk (2020)

Tartu üliõpilaselu on kujutatud meie kirjanduses juba aastakümneid ning ilmselt on sel teemal isegi mõni Tartu tudeng oma diplomitöö kirjutanud (meta!). Kahjuks Tallinna ülikoolide auditooriumid ja ühikad ei ole nõnda ohtralt ilukirjanduses figureerida saanud (TTÜ küll erinevates mälestusteostes sagedamini), kuigi ka siinsete ülikoolide koridorides liigub ringi legendaarseid õppejõude ja püüeldakse aina uute teadmiste poole.

Seda senist puudujääki leevendab just poelettidele jõudnud Kaja Kannu autobiograafiline romaan "Tänavatüdruk", mis räägib filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis. Tegemist on (enese)irooniat täis tagasivaatega ühe loovinimese hüppest tudengiellu, mis sai alguse juhuslikust silma jäänud kuulutusest. Romaan toob lugejani rea kummalisi ja muigama panevaid seiku TLÜ siniste toolidega koridoridest ning erinevatest loengutest ja seminaridest. Lõpuks ma ei oskagi öelda, mis mind rohkem naerma ajas - üliõpilaste pidevad vabandused ja täielik saamatus või õppejõudude pidev ohkamine stiilis "Kuidas te ikka veel aru ei saanud?!?". Tegelikult hakkas mõlemast osapoolest kahju - (teaduslikult mõttetuid) esseid vorpivatest tudengitest ja neid lugema pidavatest õppejõududest. Tundus, et palju targemaks ei saanud keegi. :)

Kõrvalliinina jookseb raamatust läbi ka vabakutselise etenduskunstniku/kriitiku tööd ja tegemised, kuid see osa teosest jääb natuke hõredaks ja oleks tegelikult täiesti eraldi romaani väärt tegevusliin. Eriti kui Kaja Kann kirjutaks selle loo lahti sarnase teravalt otsekohese tooniga, nagu ta "Tänavatüdruku"  puhul tegi (näiteks õppejõudude nimed on jäänud muutmata). Igatahes jään autori järgmist raamatut ootama, kuid seni otsin omale lugemiseks välja tema debüütteose "Eratee", kus peaks natuke parema pildi saama Kaja eneseotsingutest Pardimäel.

Andmed:

Kaja Kann, Tänavatüdruk, Varrak, 2020, lk 256

Linke netiilmast:

Inna Grünfeldti intervjuu autoriga Virumaa Teatajas

Johanna Rossi arvustus Sirbis

Sandra Müüri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Maarja Kangro - Minu auhinnad (2018)

Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest. 

Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina). 

Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.

Andmed:

Maarja Kangro, Minu auhinnad, Nähtamatu Ahv, 2018, lk 336

Linke netiilmast:

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus Eesti Päevalehes

Leena Kurvet-Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Peeter Sauteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

Kersti Kivirüüt - Deemonitaltsutajad (2019)

Nähes kaanel autori nime ja pealkirja "Deemonitaltsutajad" ootasin ikka hoopis teistsugust romaani. Kersti Kivirüüdi looming on ju alati olnud ikka rohkem või vähem ulme poole kaldu (olgu see noortele mõeldud "Okultismiklubi" lood või paar aastat tagasi ilmunud "Värav"), kuid ta on kätt proovinud ka põnevusromaanide vallas ("Tuulte linn" või "Mäng mõisa peale").

Kuigi "Deemonitaltsutajaid" võib rahuliku südamega just kahe viimasega ühte ritta panna ja seda natuke naiivse põnevusromaanina lugeda, siis tegelikult on (vist) tegemist hoopis ühe üpris sarkastilise satiiriga ühe kohaliku omavalitsuse (Kambja ja Ülenurme valdade sundliitmise järel tekkinud ühendvalla) ning laiemalt meie koduse poliitmaastiku kohta.

Kohati tundub raamat lihtsalt mingi isikliku arveteõiendamisena ja isegi mitte eriti varjatud viisil. Eeldan, et kohalikud elanikud leiavad romaani tegelastele mitmeid prototüüpe enda valla elanike seast. Kohati tundus lugu ikka päris absurdseks minevat (kõik seoses ususekti ja kriminaalse jõuguga), kuid samas usun, et romaanis vägagi värvikalt kirjeldatud minister Mäggeri (Janek Mäggi) külaskäiku Kambjasse ja rahvakoosoleku vaimset "taset" ei ole autor (kahjuks) ise pidanud välja mõtlema.

Ajaviiteromaanina isegi soovitan "Deemonitaltsutajad" paariks õhtuks kätte võtta. Lugu läheb kiiresti ja lõpuks hakkad isegi mõtlema, kui tõenäolised on mõned romaanis välja pakutud arengud meie riigis. Kas tõesti piisab mõnest üksikust korrumpeerunud ametnikust, et terve piirkonna elu põrguks muuta? Eks demokraatia vitsad peksavad iseend kõige valusamini.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Deemonitaltsutajad, Tänapäev, 2019, lk 222

Tõnu Õnnepalu - Paradiis (2009)

Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.

Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).

Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Paradiis, Varrak, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Paradiis" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tanel Veerne arvustus Eesti Päevalehes

Vilja Kiisleri arvustus Sirbis

Joonas Hellerma arvustus Keeles ja Kirjanduses

Heili Sibritsa intervjuu autoriga Postimehes

Maarja Kangro - Heureka (2008)

KEELEPUHASTUSE DEKLARATSIOON

eesti keel

nagu nuga

nagu mõõk

nagu kirves

nagu giljotiin

nagu žilett

nagu klaasikild

nagu metallist link talvel

kisub lõhki teised

lodevad keeled ja kehad

kargab kõrri

valesti käänajale

kargab kanda

koma ärajätjale

lõikab randmesse

võõraga nakatajale

tegelikult oli mõõk

ju kalevipojal

ja milline mõõk

me oma jalad ei lidu

piisavalt kiiresti

ent puhtusekujutlusest

purju jäänult

nõuame vihinat

tats-tats

etteütlus

kalevipoja mõõk

PUNASED LIILIAD

Tulge edasi, tulge aeda.

Siin on uus rotangmööbel

ja valge lina on laual

ja veiniklaasid ka.

Äärelinnas on üsna vaikne

ja viimaks tuleb teil pähe

küsida, miks aiaservas

liiliad nii punased on.

Võib-olla seal lamab keegi,

kes jäi teadmata kadunuks,

kelle ma tapsin kirest,

raevust või ahnusest.

Eks hävitatuist ju tõuse

lõpuks ikka verine leek.

Lõpuks tõuseb kuskilt käsi,

mälu lahvatab nagu lill -

See on tõesti huvitav sort,

mis tekitab vaatajas lootust,

õitseb kaua ja eredalt,

sibulad pole odavad.

No nii, kallakem veini juurde

ja rääkigem totrat juttu:

meie taastulek pole kindel,

ükskõik kui totter on jutt.

SIGA

Raadiost kuulsin:

siga käinud muiste maja ümber

ja söönud inimese sitta.

Kosunud sellest, saanud lapsed.

Inimene löönud sea maha ja söönud ära.

Pärast sööki läinud jälle

kuhugi tare lähistele võssa.

Sea lapsed tundnud lõhna, 

läinud võssa sööma.

Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.

Juurte juurde naastes

võtnud siga kaasa

hulga peenemaid riistu

ja artikuleeritumaid hoiakuid.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Maarja Kangro, Heureka, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 80

Linke netiilmast:

Berk Vaheri arvustus Sirbis

Katrin Väli arvustus Eesti Ekspressis

Jürgen Rooste arvustus Postimehes

Mari Peegli arvustus Eesti Päevalehes

Mika Keränen - Supilinna salaseltsi kümme juhtumit (2008-2019)

Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!

Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!

Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts  ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!

Andmed:

Mika Keränen, Varastatud oranž jalgratas: Salaselts Rampsu esimene juhtum, Jutulind, 2008, lk 88

Mika Keränen, Peidetud hõbedane aarelaegas: Salaselts Rampsu teine juhtum, Jutulind, 2009, lk 116

Mika Keränen, Vana roosa maja: Salaselts Rampsu kolmas juhtum, Jutulind, 2010, lk 90

Mika Keränen, Salapärane lillenäppaja: Salaselts Rampsu neljas juhtum, Keropää, 2011, lk 144

Mika Keränen, Professor Must: Salaselts Rampsu viies juhtum, Keropää, 2013, lk 142

Mika Keränen, Kuldne Lurich: Salaselts Rampsu kuues juhtum, Keropää, 2014, lk 144

Mika Keränen, Küttepuuvargad: Salaselts Rampsu seitsmes juhtum, Keropää, 2015, lk 116

Mika Keränen, Jõmmu: Salaselts Rampsu kaheksas juhtum, Keropää, 2016, lk 158

Mika Keränen, Fantoomrattur: Salaselts Rampsu üheksas juhtum, Keropää, 2017, lk 160

Mika Keränen, Soome pitsa: Salaselts Rampsu kümnes juhtum, Keropää, 2019, lk 150

Linke netiilmast:

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Hasso Krull - Kui kivid olid veel pehmed (2014)

NABA

Kui kivid olid veel pehmed, siis vanaisa vaatas

oma naba.

Naba oli must ja mudane. Naba

oli vaba.

Vanaisa vaatas oma naba, see oli vaba

nagu lind,

vaatas naba, imelik, et ta ei näinud seal

mind.

Must ja mudane tühjus, kõik mis seal haigutas

naba sees,

miski, mis pold mitte miski, aga veel oli seal 

üks mees.

Tema just olingi mina, mina ise vaatasin vastu

sest nabast,

nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja 

mulksuvast rabast.

Mina ise olengi ise. Mina ise olengi 

see.

Vaata mind, vanaisa, heida põgus pilk

üle vee,

sinna, kus laiub su naba, kas tõesti ei näegi

sa mind,

mina olen su kaheksajalg, sinu sukelduv

lind.


PUUD JA LINNUD

Kui kivid olid veel pehmed,
oli maa ilmatu suur,
puud rändasid maa peal ringi,
tüvi õlal ja juustes juur.

Puud rändasid nagu jutud,
mis sina rääkisid mulle,
jutu oksad viitasid vette,
jutu juured puutusid tulle.

Puud rändasid nagu kivid,
nad veeresid üle maa
ja kandsid laiali sõnu,
kes ise käia ei saa,

nad kandsid laiali hääli,
linnulaulu ja linnupesi,
ülal toetas neid madal taevas
ja all toitis allikavesi.

Linnud tundsid väikesi tähti.
Linnud oskasid liikuda.
Linnud mõistsid põimunud okstel
nagu päevake kiikuda,

linnud hõiskasid õisi õhku
ja puistasid märke maha,
mõned märgid jäid õhku rippu,
mõned langesid ääre taha.

Linnud külvasid kirju ja seemneid,
igasuguseid imesid.
Aga inimestele andsid
nad nii palju nimesid.


RADA

Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

rada voolab
selge nagu allikas
kõik rajad voolavad metsa sisse
metsa sees on kõikide radade pesa

iga puu taga on tunda
mõne metsapagana lõhna
sipelgapesas sagitakse
aga see ei tule rahutusest
rahu on vaevumärgatav liikumine
vaikus on õrnade häälte kosk

lohus on vesi
ja mätaste vahel tüma maa
edasi ei saagi minna
tagasi ei saagi minna
ainult ringiga ainult ümberkaudu
võib kohale jõuda sinna
kus kohta ei ole

siin pole kohta siin pole ühtegi kohta
siin pole kohta kus olla
ometi nii palju
paiku kuhu panna pea
viibida jääda

panna pea metsa padjale
ja magada
magada magusalt metsasügavalt
magada sambla peal
magada mätta peal
magada kivi peal
nii nagu magati siis
kui kivid olid veel pehmed

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja asu lugema. :)

Andmed:

Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed, Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 130

Linke netiilmast:

Aare Pilve arvustus Loomingus

Joosep Susi arvustus Sirbis

Ene Mihkelson - Torn (2010)

***

Eesti on väiksuse tõttu saar mitme
maailma vahel Siin ei ole võimalik rahu
kui just ei taotleta reservaati
Seda omaenese Mudilat mis on kord
juba olnud Rahulolijate hulgast jääb
lihtsalt puudu Rahvaarv ei võimalda
Me oleme radikaalid kes peavad
alatasa taltsutama enesehävituskirge
Me elame Maarjamaal kust jumal on
põgenenud Me külvame seemneid kaljule
võõrastel maadel


***

Aade on vaade millest ei saa enese-
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti


***

Kas sa oled valgusaastate kaugusel
osa kosmusetolmust või jälgid mind
just praegusel hetkel
Võibolla leiad sa rahu just nüüd
kui sinule mõtlen
Surm on elu vari Raske on mõista
vastupidist Me oleme ikka veel
algajad


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)


Andmed:
Ene Mihkelson, Torn, Varrak, 2010, lk 102

Linke netiilmast:
"Torn" ELLU-s

Hannes Varblase arvustus Eesti Ekspressis
Arne Merilaia arvustus Sirbis

Reet Hiiemäe - Usundid ja vaimsed õpetused Eestis (2019)

Juba täielikuks mantraks on saanud "fakt", et Eesti on üks maailma vähem usklikke riike. Olen kuulnud, kuidas seda mainitakse vestlustes isegi härda uhkusega. Eriti välismaalastele Eestit tutvustades! Kuid tegelik pilt on ikkagi natuke teistsugune.

Jah, eestlased pole pühapäeval kirikusse ronijad (kui just jõuluaeg kätte pole jõudnud), aga see ei tähenda, et neil poleks huvi vaimsuse ning millegi meist kõrgema ja igavikulisema järele. Tegelikult on eestlased uskumatult uudishimulikud ja otsivad seda "õiget teed" ikka pidevalt ja igalt poolt. Olgu selleks maagilised numbrid, inglid, hingeloomad, Vigala Sass, taoism, müstiline Anastasia, voodoo nukud, meid külastavad olendid teistelt planeetidelt, pendlid või Jeesus Kristus isiklikult. Selle juures on kõige toredam see, et meil on vabadus neid kõiki uskuda ja rahulikult oma valitud rada mööda minna.

Kõigist nendest rohkem või vähem sissetallatud radadest ning neil jalutajatest räägibki Reet Hiiemäe väga asjalik ülevaateteos "Usundid ja vaimsed õpetused Eestis". Soovitan selle raamatu tõesti ette võtta ja natuke oma maailmapilti avardada. Maailmapilti meie endi keskel elavate inimeste kohta, kellest näiteks 54% arvab, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede/planeetide seis tema sünnihetkel. Tule veel ütlema, et me oleme usukauge rahvas siin kaugel põhjalas.

Andmed:

Reet Hiiemäe, Usundid ja vaimsed õpetused Eestis, Varrak, 2019, lk 304

Linke netiilmast:

Autori ettekanne Tartu Linnamuuseumis

Andres Laiapea arvustus Telegrammis

Autor saates "Hommik Anuga"

Janar Ala - Ekraanirituaalid (2014)

Seoses nüüdiskirjanduse seminari, eriolukorra ja Eesti uue rahvusspordialaga (vetsurullitamine) üks väike tagasivaatav pastišš selle kummalise nädala lõppu.


Maxima stories nr 69
"Kolmekihilist!" ütleb kergelt kiilanev keskealine mees oma pojale, kes just astus sületäie vetsurullidega isa kõrvale kassajärjekorda. "Kes see kahekihilisega pühib?!?! Ega me mingid maakad pole! Siis võiks juba ajalehte kasutada! Mine too õigeid!" käratab isa. Poeg kaob nohisedes pooltühjade riiulite vahele. Mõtlesin, et ütleks midagi ja avardaks nende maailmapilti. Aga milleks mulle uued juhututtavad. Eriti veel sellised närvilised. Pakkisime oma neljakihilise XXL rullipaki ostukotti ning hakkasime Keitiga Luua poole sõitma.

Andmed:

Janar Ala, Ekraanirituaalid, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 116

Linke netiilmast:

Peeter Helme arvustus ERRi Kultuuriportaalis

Ott Kiluski arvustus Loomingus

Maja Tammjärve arvustus Müürilehes

Taavi Jakobson - Õnnelik prints (2019)

Üks maailma kulunumaid lauseid on "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud". Seda kasutatakse alatihti eneseõigustusena ja vabandusena, kui keegi teeb suhte või armastatu nimel midagi tavanormidega vastuollu minevat. Aga kuhu maani me võime oma tegudega minna, et kaitsta omale kallist inimest pahelise maailma eest?

Selle lubatu ja lubamatu piiri kompimisega tegeleb ka Taavi Jakobson oma psühholoogilises (õudus)romaanis "Õnnelik prints". Seda raamatut lugedes leiad end korduvalt koos peategelastega erinevatest argistest situatsioonidest (näiteks kiusamine koolis ) ning sul on võimalus endalt küsida: "Kuidas käituksin mina, kui...?". Aga lisaks siia veel põnevuse loomiseks ühe väikese klausli! Keegi ei saa teada, et see sina olid ja karistust ei järgne, kui sa otsustad natuke "karmimaid meetmeid" kasutusele võtta.

Kui sinu valikud jääksid ikka sarnasteks raamatus tehtutega, siis usun, et sul oleks aeg pöörduda abi saamiseks mõne teatud kinnisema iseloomuga institutsiooni poole. Nii et võtame seda Jakobsoni romaani võimalusena teha väike kodune psühhopaadiks olemise kiirkontroll.

Andmed:

Taavi Jakobson, Õnnelik prints, Kirjastus Postimees, 2019, lk 160  

Mihkel Mutt - Töö ja armastus (2019)

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, millele on lisatud juurde kommentaarid. Kohe teevad tuju toredaks need väikesed numbrid mõne lõigu lõpus või sõna juures. Lappan alati kohe raamatu lõppu, et midagi tarka juurde lugeda.

Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.

Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.

Andmed:

Mihkel Mutt, Töö ja armastus: Tammsaaret tuulates, Fabian, 2019, lk 208

Linke netiilmast:

Raamatuesitlus Rahva Raamatus

Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRis

Jaanus Kulli ülevaade Õhtulehes

Juku-Kalle Raidi intervjuu autoriga ajalehes KesKus