Anton Hansen Tammsaare - Sõjamõtteid (1919) & Sic transit... (1924)

Ega Tammsaare nüüd ainult maaharimisest, kraavikaevamisest ja saksa preilide ahistamisest ei kirjutanud. Tammsaare näol oli tegemist ühe viljakama eesti esseistiga enne Teist maailmasõda. Tema käsitletud teemadering oli tõesti väga lai ning teravat kriitikasulge said tunda kõiksugu ühiskondlikud väärnähtused. 

Kogumikud "Sõjamõtted" ja "Sic transit..." koondavad põhiliselt Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil ajakirjanduses ilmunud artikleid. Raskuspunkt on muidugi asetatud sõjameeleolude ja Euroopa tsivilisatsiooni enesehävitusliku käitumisviisi analüüsimisele. Tammsaare ei süüdista sõja puhkemisel Läänemaailma suuri ja vägevaid ega ka sõja jätkumisest aina enam rikastuvaid kapitaliste. Nende jaoks ongi sõda äri ning ärimeestena tegutsevad nad ju eesmärgipäraselt. Sõja tegelikud süüdlased on tavakodaniku ja töölised, kelle käte all valmivad tehastes pommid ning tankid. Süüdi on iga inimene, kes võtab kätte relva ja läheb oma naabrit tapma. Nad ei küsi endalt, miks nad seda teevad ja miks nende valitsused seda tagant õhutavad. Sõja süüdlaseks on iseseisvalt mõtlevate indiviidide defitsiit, mille all on Euroopa juba sajandeid kannatanud.

Lisaks masendava ilmasõja tagamaade lahti mõtestamisele, kirjutab Tammsaare ka kultuuri teemadel. Näiteks on väga põnev lugeda artikleid "Kirjanikud, kirjandus, abirahad", "Eesti kirjanikust" ja "Instinktide pillerkaar", mis võiks ilmuda vabalt ka praegu ajakirjanduses ning poleks oma päevakajalisust kaotanud. Samuti arutleb kirjanik siurulaste esiletõusu põhjuste ja "Kalevipoja" problemaatika üle (kas parandada eepost keeleliselt ja sisuliselt?).

Tammsaare juurdleb samuti laiemate murekohtade üle meie kirjandusmaastikul:

1) Kui oled loetud kirjanik, pole sa väärtkirjanik ja kui sind ei loeta, siis on see kindlasti mõistmatu pööbli süü.

2) Probleemid tõlkekirjandusega, kus esirinnas tollased Cartlandid. "Mida loetakse? Mustade kaptenite, Lendavate hollandlaste, Genovevade, Siioni kandlete ja "lori"-laulikutega on nii mõnelgi mehel hõbe veninud."

3) Riiklike toetuste jagamine kirjanikele vajaduse või edukuse põhiselt? Tammsaare arvates võiks toetusrahade maksmised üldse ära lõpetada, kuna need muudavad kirjanikud riigi "sülekoerteks" ja võtavad noortelt loomingulise vabaduse (hakkavad tahtmatult "edukaid" teoseid jäljendama). 

Muidugi võtab Tammsaare teravalt sõna ka usu- ja kirikuküsimustes (artiklid "Kool ja usuõpetus", "Sic transit gloria mundi" ja "Usust ja tema õpetusest"). Tema jaoks seisab kõige suurem oht, et koolide usuõpetuse tundides hakatakse panema suuremat rõhku luterliku kiriku "tõdedele". Kui juba peab rääkima usunditest, siis kõigist ja võrdsetel alustel. Zeusist peab rääkima samasuguse lugupidamisega, kui Jehoovast või Buddhast. "Ärge õpetage, et üks muinaslugu on püham ja õndsakstegevam kui teine. Ei - ükski usk pole iseenesest õnnis või nad on kõik ühesuguselt õndsad. Vaevalt võib küll üleüldse usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hingemuusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli." Samuti rõhutab Tammsaare, et lastele tuleb rääkida nii luterliku kui ka katoliku kiriku oskustest sajandeid kestnud massimõrvade organiseerimisel. 

Mõlemad kogumikud oleksid Tammsaarele suure tõenäosusega Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal tähendanud üheotsapiletit Siberisse või kohest surmaotsust. Tammsaare üheks suurimaks kriitika ja naeruvääristamise märklauaks on neis kogumikes kommunism ja selle rakendamine Venemaal. Kommunistlikus ideoloogias näeb kirjanik ainult laiskade soovi teiste tööga teenitud elatist väevõimuga omale saada. Nende seisukohtade parimaks näiteks on tekst "Meeletu mälestused". Taluperemees läheb enamlastelt seletust nõudma tema vastu toime pandud kuritegude kohta. Enamlased hakkavad taluperemeest ennast süüdistama kontrarevolutsioonilistes ideedes. Muidugi vägistatakse sinu tütar ära, kui ta on nõnda noor ja ilus. Muidugi võetakse sinu kimmel ära, kui ta on nõnda kiire ja tugev. Muidugi lüüakse sul pea lõhki, kui sa kaitsed oma kodu ja vara. Selline on tõelise kommunisti loogika!

Tammsaare esseistikat tasub ikka uuesti üle lugeda, sest mõtlema ja ka vaidlema panevaid seisukohti leidub neis küllaga. Tuleb ainult meeles pidada, et Tammsaare üheks lemmikvõtteks oli kõik ohtra irooniaga üle soolata. Tihti tuleb ette, et tekstidest leidub üksteisele risti vastukäivaid seisukohti. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kus on tegemist siira ja kus sapise sõnavõtuga. Tavaliselt on siiski tegemist sapiga, sest selle varud näisid Tammsaarel aastatepikkused olevat.

Andmed:

Anton Hansen Tammsaare, Sõjamõtted, Noor-Eesti, 1919, lk 246

Anton Hansen Tammsaare, Sic transit..., Noor-Eesti, 1924, lk 136

Linke netiilmast:

"Sõjamõtted" DIGIAR-is

"Sic transit..." DIGIAR-is

Jaak Urmeti arvustus Eesti Päevalehes