Ants Juske - Kirglikud aastad (2006)

Möödunud nädalal lugesin paralleelselt Mihkel Raua megahitiga ka Ants Juske mälestusteraamatut "Kirglikud aastad", mis kriitikute poolt üksmeelselt maha vaikiti. Kui Raud kisub oma teosega kardinad eest meie levimuusika telgitagustelt, siis Juske teeb sama eesti kujutava kunsti sfääris. Juske mälestused algavad õpingutega Tartu Ülikoolis (1970ndate aastate lõpp) ja lõppevad tema "vabatahtliku" lahkumisega Tartu Kõrgema Kunstikooli rektori kohalt 2004. aastal. 

Nendesse aastatesse jääb elukestvate sõprussidemete loomine ülikoolis (Priimägi, Laar, Kangilaski), lõputud "täditsemised" kunstiringkondades (töö Tartu Kunstimuuseumis ja Eesti Kunstnike Liidus), iseseisvuse taastamine ja segane üleminekuperiood (Baltimaade kunsti avastamine läänemaailmas ja sealsete "uute" suundade/voolude eksportimine meie kunstiellu), lõputud reisid biennaalide ja triennaalide vahet (esimesed välisreisid kõigi imede maale ehk Soome), töö end aina uuesti "defineerida" püüdvates ajalehtedes ning lugematul hulgal "kriipsu peale tõmbamist" oma karjäärile. Kui Mihkel Raua raamatus viina viskamise kõrvalt otseselt muusika tegemiseni ei jõutudki, siis Juske on kirevate mälestuspiltide vahele suutnud tänuväärselt paigutada ka omi mõtteid kunsti olemuse ja eksponeerimise üle.

Ilmar Kruusamäe portree Ants Juskest

Kindlasti on Juske kogu oma elu jooksul olnud konfliktne ning põhimõttekindel isiksus. Tema printsipiaalsus on olnud paljudele "segavaks teguriks", seda nii nõukogude ajal kui ka peale 1991. aastat. Peavooluga kaasa minemist ja muutumist üheks Süsteemi õlitatud mutrikestest on Juske terve elu proovinud vältida. Oma mälestustes väljendab ta kõige enam vastikustunnet just igasuguste koputajate-konjunkturistide-karjeristide aadressil, kes ehitasid uhkeid suvilaid toona ning teevad seda ka praegu. Juske ei jää oma teoses ainult kaude vihjamise juurde, vaid "süüdistab" ridamisi tänapäevalt tuntud ja tunnustatud isikuid. Kohati jätavad need "ausad väljaütlemised" lihtsalt mulje soovist vanad arved ära õiendamisest ja teisele poolele koht kätte näidata (Ants Juske vs. Toomas Vint; Ants Juske vs. Krista Roosi toetajad Tartu kunstikoolis).

Muidugi praegu lähevad kõik endised K-K-K'd püha viha täis, kui keegi nende Punamütsikese perioodi meelde tuletab ja algab lõputu eneseõigustamine (à la "Läksin süsteemi seestpoolt õõnestama!"). Siinkohal tuleb vast taas klassikuid tsiteerida: "Ja ühte ma sulle ütlen - ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees." Juske ongi oma raamatus kokkuvõttes natuke Lible moodi. Mees, keda küll talutakse ja vajatakse, aga kellest esimesel võimalusel ka lahti proovitakse saada. Berliini müüri langemisest võib küll olla juba üle 25 aasta möödas, aga avalikult ja avameelselt nõukogude perioodist rääkimist me veel ei kannata välja. Ehk järgmise 25 aasta pärast?

PS: Kureerides näitust "Eesti kui märk", kus osalesid erinevate põlvkondade kunstnikud (Raul Meelest kuni Mare Trallani) huvitus Juske ka viipekeelest:

"Toomas Sarapuu õpetas mulle sõrmendeid ja enam-vähem kujutavaid märke. Näiteks küsisin, kuidas on viipekeeles sõna "Eesti". Toomas tegi ülestõstetud pöidlaga lõua kohal üles-alla liigutusi. Miks just selline märk? Selgus, et see tuleneb pärimusest, mille järgi Kalevipojal olevat olnud lõua otsas vagu või lohk ja üldse arvatakse, et vanadel eestlastel oli tugev lõug. Küsisin edasi, kuidas on viipekeeles "venelane". Toomas tegi žesti, tõmmates nimetissõrmega laialt nina alt läbi, mis viitab ajaloolisele stereotüübile, et venelastel olid suured vuntsid, žesti ulatus märgib aga Venemaa suurust. Sufiksit "-lane" märgitakse pärast viibet pöidla ja nimetissõrme poolringikujulisse kujundisse asetamisega. Edasi viipekeeles "lätlane". Järgnes liigutus, mis tõmbab labakäega risti vasakust õlast parema puusani. Märk on Toomase seletuse kohaselt seotud läti naiste rahvarõivastega, kus riie langeb just niimoodi. Sõna "soomlane" on märgiliselt sama, mis sõna "kivi" (viipekeeles kõverdatud sõrmedega lahtine peopesa, mis nagu kaaluks kivi raskust), kuna Soome on väga kivine maa. Et eristada "soomlast" "kivist", lisatakse koputus sõrmega lõuale."

Andmed:

Ants Juske, Kirglikud aastad, Eesti Päevalehe Kirjastus, 2006, lk 320

Linke netiilmast:

"Kirglikud aastad" ELLU-s