Eduard Vilde - Kui tuli tähendus... (1891-1932/1964)

„Kui tuli tähendus...“ hõlmab endas paremikku Eduard Vilde lühiproosast ja kokku hõlmab see tervelt 40 aasta pikkust perioodi. Kahjuks ei õnnestunud mul kogumikku raamatu kujul lugeda (kodus peaks kusagil vanaisale mingiks juubeliks kingitud eksemplar olemas olema), kuid enamus tekstidest olid digiarhiivis e-raamatutena olemas (mõni üksik tuli küll teisega asendada).

Vilde lühiproosat kronoloogiliselt lugedes saab väga hea ülevaate ka kirjaniku enda erinevatest eluetappidest. Muidugi on olemas üleminekuperioodid, kuid selged piirjooned on siiski võimalik loomeetappide vahele tõmmata.

Laias laastus jaguneb Vilde loomingu- ja elutee neljaks: 

1. Noor ehk Nalja-Vilde – Keskkonnaks talupoeglik küla või saksik-kodanlik linn, kus kirjanik leiab lugematul arvul pilamist ja naeruvääristamist vajavaid väärnähtusi ning isikuid. Vilde on 19. sajandi Kivirähk või Kivirähk on 21. sajandi Vilde. Oleneb kummast otsast vaadata. (tekstinäited: „Uus toaneitsi“; „Suguvend Johannes“).

2. Võitlev ehk Revolutsiooniline-Vilde – Lugude tonaalsuses toimub tugev pööre tumedamate toonide poole. Esile kerkib töölistemaatika ning sotsiaalne ebavõrdsus/ebaõiglus. Naljatoon ja talupoeglik pealehakkamise lust on jäädavalt kadunud. Asemele on tulnud surma külvavad tiisikus ja karistussalgad (tekstinäiteid: „Nimekiri“, „Seadusemees“)

3. Rändav ehk Pagulane-Vilde – Tegevuspaik nihkub Eestist Euroopasse ja Atlandi taha (Taani, Soome, Itaalia, USA). Mida reisiva kirjaniku silmad näevad, seda sulg paberile ka paneb. Kohati on tegemist pigem reisikirjade, kui ilukirjandusega (tekstinäited: „Jack Brown“, „Punane viir“).

4. EW-kriitiline ehk Elutark-Vilde – Kodumaale tagasi pöördunud kirjanik hakkab koheselt ka wabariikliku riigikorra konnasilmadel trampima (mõisade võõrandamine, baltisakslaste alaväärtustamine). Kriitilist suhtumist aitab samas mahendada nalja ja satiiri naasmine kirjaniku loomingusse (tekstinäited: „Asunik Woltershausen“, „Casanova jätab jumalaga“).

Eduard Vilde 1933. aastal (EKM arhiiv)

Nautisin ise kõige enam Noore- ja Elutarga-Vilde tekstide lugemist. Oskus nalja vahendusel tuua lugejani kirjanikku ümbritsenud maailma võlu ja valu, lolluse ja nutikuse teebki Vildest klassiku. Vilde kasuks räägib ka see, et tegemist oli tõesti Rahvakirjanikuga, kes tundis end mugavalt nii pasteldes talupoja, soniga revolutsionääri, torukübarat kandva supelsaksa kui ka smokingus Wall Streeti ärihai kõrval. Ta nägi nende kõigi päikselist ja varjulist poolt ning ei kartnud neid ausas alastuses ka paberile panna. Vilde on meil ju ikkagi „realistliku kirjanduse käilakuju“. 

PS: Lõpetuseks üks väljavõte jutust „Casanova jätab jumalaga“, mis ilmus esmakordselt 1932 aastal, kui Vilde oli juba hilises loomeeas: „ /.../ See vanameister seal ülal, meie aju ja südame autor, on sallinud ja sallib veelgi inimlikku armu- ja abielu nii kummatul suurel mitmekesisusel – polügüüniast, polüandriast, konkubinaadist peale kuni homoseksuaalsuse ja lesbismini -, et tema loodud olend inimene ei tohiks ses suhtes olla sallimatum. Ainult sodoomia sigadust ei salli Looja, seda teame piiblist. /.../“. Nagu näha oli meie kirjandusklassik juba terveid põlvkondi tagasi inim- ja perekonnasuhete koha pealt palju kaasaegsema ning vabama mõtlemisega, kui üks osa meie praegustest rahvasaadikutest. Ehk tuleks neile seal Toompeal kasuks natuke kirjandusklassikat lugeda ja 19. sajandist tänapäeva ümber kolida.


Andmed:
Eduard Vilde, Kui tuli tähendus..., Eesti Raamat, 1964, lk 516

Linke netiilmast:
Eduard Vilde teosed ELLU-s