Eduard Vilde romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" surumine kirjaniku nn. ajaloolisse triloogiasse näib olevat küll üks kirjandusteadlaste soovunelm. Romaani tegevusaeg ja -ruum on küll "Mahtra sõja" ning "Prohvet Maltsvetiga" ühine, kui romaani rõhuasetused on hoopis mujal. Tegemist ei ole ajalooromaaniga, vaid üksikisiku kujunemisromaaniga (Anija meeste peksmise lugu Tallinnas võtab enda alla ainult kaks peatükki teose kogumahust). Tegemist ei ole talupoegade rasket elu ja ebaõiglast kohtlemist kujutava romaaniga, vaid Tallinna väikekodanluse suhteliselt muretut elu kujutava romaaniga (lõbusad väljasõidud grüünesse, piduõhtud ohtra kesvamärjukesega gildisaalis). Tegemist on romaaniga eestlaste vägagi edukast linnastumisest ning saksastumisest. Tegemist on romaaniga Mait Lutsu muundumisest Mathias Lutzuks.
Teose üheks huvitavamaks kõrvalliiniks on seksuaalse vägivalla kasutamine mõisnike pool talunaiste vastu. Käitumismuster, mis kandub mõisnike seas edasi põlvest põlve, kui geneetiline haigus. Kahjuks jõudis vaktsiin selle sinivereliste seas levinud pandeemia vastu Eestimaale alles 20. sajandi hakul. Vildet saab pidada selle maha vaikitud probleemi ühe järjepidevamaks esiletoojaks. Tema jaoks olid talutüdrukud isegi suuremad vägivalla ohvrid, kui mõisatallis ihunuhtlust saanud mehed. Kõige pealt kasutas neiu kallal füüsilist vägivalda mõisnik ning hiljem sattusid nad veel naerualusteks ja tagakiusatavateks ka külakogukonnas. Häbistatud tüdruk ei sobinud enam pruudiks või miniaks. "Õnnelikud tüdrukud" pandi mõisniku soovitusel mõnele saunikule mehele ning anti veel tükike soode ja rabade vahelist põllumaad ka "pulmakingiks". "Õnnetud tüdrukud" otsustasid ise omale sinna soode ja rabade vahele paar ruutmeetrit maad "rentida". Ilusama näolapiga tüdruk kuulus tollal koheselt riskigruppi ning rõugearmid võisid olla tõeliseks õnnistuseks.
"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näol on tegemist kindlasti minu lemmikteosega Vilde "ajalooliste romaanide" tsüklist. Romaan on tunduvalt kompaktsem ning psühholoogiliselt läbikomponeeritum. Liigliha erinevate ajaleheartiklite ja ajalooliste dokumentide näol on viidud miinimumini. Probleemiks võib muidugi taas pidada Vilde või ajalehe toimetuse soovi romaani otsad liiga kiiresti kokku tõmmata. Kuid seda saab pidada joonealuste romaanide paratamatuks kaasnähtuseks. Lõpetuseks võib öelda, et "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" on teenimatult jäänud "Mahtra sõja" ja "Prohvet Maltsveti" varju ning vajaks värsket lähenemisnurka meie kirjandusteadlaste poolt.
Andmed:
Eduard Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid, G. Pihlaka kirjastus, 1903, lk 368
Linke netiilmast:
"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" DigiArhiivis
Tiina Kirsi artikkel "Keeles ja Kirjanduses"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar