Eduard Vilde jutustus „Astla vastu“ lubab meil pilgu heita 19. sajandi teise poole Balti kubermangu „kõrgema kihi“ kinnisesse ning kitsarinnalisse maailma. Maailma, mille oleme soovinud oma mälust kustutada. Oleme need vundamendikivid oma kirjandus- ja ajaloo ülesehitamisel kõrvale heitnud ja ainult paasi/Paasi kasutusele võtnud. Mõistmine, et meie kultuurikoda on väheke vildakas saanud on meieni kahjuks alles viimasel kümnendil jõudnud.
Peaaegu sajandiks kõrvale heidetud maailm koosneb onklitest ja tantadest, pastoritest ja paruniprouadest, korporantidest ja väikelinna kodanlusest. Ehk kokkuvõtvalt baltistunud saklastest ja saksastunud eestlastest. Inimesed, kes soovivad sajandite vältel välja kujunenud ühiskondliku hierarhiat iga hinna eest säilitada ja on nõus oma siseringi vastu võtma ainult väga harda palumise peale. Von’ide jagamine oli 19. sajandil muidugi kiiresti kasvav nähtus, sest vastasel korral poleks 20. sajandi alguseks parunite võsukestel olnud kedagi „väärilist“ enam kosida. Nõnda tuligi mõnd pudukaupmeest rüütliseisusesse tõsta ja seeläbi ka tema tütar vääriliseks kaasaks muuta.
 |
| Vilde lapsepõlve mängumaa ehk Muuga mõisa peahoone |
Tihti unustame, et meie kirjanduse üks käilakuju ja tugisammas, Eduard Vilde, on just sellest kitsast ning saksakeelsest maailmast pärit. Täpsemalt Oleme harjunud Vildet pidama kirjanikuks, kes jutustab meile talupoegade kannatustest, haritlastest või linnas krunte kokku ostvatest eestlastest. Kirjaniku loomingu varasem osa on kahjuks märkamatult unustusehõlma vajumas.
Selline unustatud teos ongi jutustus „Astla vastu“, mis räägib meile loo noorest pastoris Ludvig Langest. Ludvig peab valima seltskondliku positsiooni säilitamise/hea karjääri või armastatu Hedvig Lintropi vahel. Probleemiks on Hedvigi "staatus" kohaliku kõrgkihi silmis. Nimelt on Hedvig esiteks valest seisusest (linna tohtri assistent), kuid sellest saaks ehk veel kuidagi mööda vaadata. Hedvigi pärispatuks on see, et ta on vallaslaps. See staatus on Hedvigit jälitanud kogu elu ning pannud ta tagakiusatud ja häbimärgistatud isiku rolli. Jutustuse üheks läbivaks motiiviks on küsimus „Kas vanemate patud on ikka laste kanda?“. Sellele küsimusele vastust otsides paljastub kõrgkihi kahepalgelisus. Nimelt osutub Hedvigi isaks Ludvigi pastorist onu Johannes (see, et kaks armastajat nõbudeks osutuvad ei häiri kedagi, isegi asjaosalisi endid mitte). Hedvigi ema on muidugi igaveseks ajaks „langenud naine“. "Kaassüüdlane" Johannes on kõigest süüdi ülikooli aegses vallatuses, mida meestele ei saa ju ette heita. Isegi pastoritele mitte!
Ludvigi esialgu kindel plaan Hedvig naiseks võtta jääb toppama seltskonna tugeva vastuseisu taha. Ludvig ja tema perekond muudetakse paari nädalaga väikelinna ühest enim austatud perekonnast paariateks. Nendega ei käida seltskondlikult läbi, ei teretata tänaval, öeldakse kihlused ja lubatud ametikohad üles. Ludvig seisab küsimuse ees, kas enda õnn või ülejäänud perekonna õnnetus? Otsus langeb perekonna kasuks. Seltskonna diktaat ja kivistunud arusaamad jäävad muutmata. Toimuma pidanud "riigipööre" kukub läbi ja revolutsioon sööb omad lapsed (Hedvig lahkub koos oma ülemusest tohtriga pikemale Euroopa reisile).
Vilde stiil on segu sentimentalismist-romantismist ning realismist. Ühiskondlikud kriitikanooled küll välguvad, kuid see on alles kauge kuma võrreldes tema hilisemate teostega. Kõige tugevama säraka saavad muidugi sotsialistist (Sotsialist alates aastast 1865!!!) autori käest meie tollane preesterkond ja väikekodanlus. Meie mõttemallid ja arusaamad on teinud nüüdseks 180 kraadise pöörde ja usun, et Vildele meelepärases suunas. Vahel on siiski põnev lugeda, kust me kord alustasime ning kui pika tee oleme maha käinud. Loodan, et tagasi me oma samme kunagi ei sea.
Andmed:
Eduard Vilde, Astla vastu, A. Grenzstein kirjastus, 1898, lk 73
Linke netiilmast:
"Astla vastu" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar