Edgar Valter Saks - The Estonian Vikings/Eesti viikingid (1981/2003)

Edgar Valter Saksa näol oli tegemist pagulaseestlaste oma Lennart Merega. Neile mõlemale pakkus huvi muistne Põhjala ehk Hüperborea, nagu Vahemeremaade kirjamehed seda kanti kutsusid. Muidugi enim pakkus kummalegi mehele huvi eestlaste ja soome-ugri rahvaste (unustatud) roll tollases maailmapildis. Kindlasti olid mõlemad ajaloorändurid üksteise teooriate ja hüpoteesidega tuttavad, kuid kahjuks ei andnud valitsenud maailmakord neile võimalust üksteisega näost näkku mõtteid vahetada. Ilmselt oleks selle diskusiooni tulemuseks olnud mõni "fantastiline" teooria meie esivanemate kohta, mida nad oleksid koheselt ka vanade käsikirja katkete abil tõestama asunud.

"Eesti viikingite" üheks suuremaks probleemiks on Saksa kinnisidee ära tõestada eesti viikingite "SUUR AJALUGU" ning seda tihtipeale vägagi ebateaduslikke viise kasutades. Saksale vastukkaaluks kirjutas Lennart Meri oma "Hõbevalge" alguses, et "Seal, kus lõpeb ajalugu, algab luule". Meri mõistis, et lõpliku tõe väljaselgitamine on uurimismaterjali vähesuse ja mitmeti tõlgendamise tõttu küll lootusetu, aga ääretult põnev ettevõtmine. Saks seevastu esitab enamikke oma teooriad, kui tõestatud fakte, mida pole enam mõtet kahtluse alla seada.

Edgar Valter Saks

Näiteks on üks Saksa valitud tõestusviisidest muuta osad rahvad lihtsalt soomeugrilasteks ja nõndaviisi saavadki nendest kaude ka eesti viikingid, sest tollal olid ju kõik soomeugrilased "üks suur ja õnnelik pere". Sedasi muudab Saks meie sugulasrahvasteks preislased, kuralased (tegemata vahet kuršidel ja Kuramaa liivlastel) ning Gotlandi algselt asustanud tundmatu rahvakillu. Samuti vihjab Saks sellele, et eestlastel oli oma roll Ameerika avastamisel, sest Leif Eriksson isa Eirik Punane/Raudi liignimeks oli vana soome-ugri algupäraga sõna "raud" ehk "punakas rauamaak". Tegelikult on "raud" skandinaavia päritolu ja tähendab "punapead", nagu märgib 2005. aasta trüki juurde lisatud Arvo Alase kommentaar. Härra Saks ega nüüd nii lihtsalt Ameerika avastamise au oma esivanemate nimele kirjutada ka ei saa!

Oleks "Eesti viikingite" näol tegemist mõne ülikoolis kaitsmisele pürgiva väitekirjaga, siis lastaks see kaitsmiskomisjoni ja retsensendi poolt koheselt sõelapõhjaks. Siiski tuleb Saksale au anda julguse ja oskuse eest mõelda väljas pool meie ajalooteaduse traditsioonilisi piire ning kohati ka tõesti kivistunud arusaamu. Ehk kunagi leitakse meie oma munk Nestori või Snorri Sturlusoni sajandeid kadunud olnud käsikirjad kuskilt Vatikani arhiividest ja kõik "ulmelised" teooriad saavad lõpuks kinnitatud või ümber lükatud. Seni olgem tänulikud, et meil on vähemalt oma Henrik, keda tuleb küll hea naabrimehe poolest ka lätlastega jagada.

Andmed:

Edgar Valter Saks, The Estonian Vikings, Boreas Publishing House, 1981, lk 238

Linke netiilmast:

"Eesti viikingid" pdf-failina

Maniakkide Tänav, Reidar Andreson, J.J. Metsavana, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin - Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Mõne aasta eest kolme kirjaniku ühistööna valminud ja autoritele ka Stalkeri auhinna toonud kogumik "Saladuslik tsaar" jagunes laias laastus kaheks: jutud hiidasteroid Tooni saabumise "ootusärevusest" Maal vs. Maa sajandeid peale "kauge külalise" saabumist. Värske järg "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" lubab lugejatel pilgu heita Ippoliti-Tooni ühismaailma sündmustele, mis leidsid aset ajalises naabruses Tooni saabumisega meie koduplaneedi orbiidile. Tuleb välja, et Toonikene ei unustanud viisaka auvõõrana pererahvale kingiks tuua hulgi külakosti.

Uus kogumik võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Seni avaldamata memuaare Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni leitnandi Jaan Kallose sulest". Kallos on seda kogumikku ja laiemalt kogu ühismaailma koos hoidev tegelaskuju. Hiidasteroid Tooni ja orbitaalkompleks Ippolit on küll sündmustiku käivitajad ning olulised faktorid, kuid juhtohjad on kahtlematult Kallose käes. Leitnant Kallose tegelaskujule on antud ka piisavalt kaalukas motiiv (Mis saatus tabas ta perekonda?), mis paneb teda ette võtma kõiki neid pööraseid avantüüre ning hoiab lugejat tema seiklustele kaasa elamas. Koos leitnandiga viibime Kuul, avastame Tooni tegeliku saladuse, eksleme Virumaa Katastroofikeskuse lõputuis tunneleis ja muundume müütiliseks sortsiks. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et Kallos on kangelasena pidevas muutumises, seda nii keeleliselt (anglitsismide ilmumine kõnepruuki), emotsionaalselt (vihapursked) kui ka füüsiliselt (kehaline regress). Tegemist ei ole stereotüüpse alfaisasest sõjardiga, kelle ainsateks liikuma panevateks jõududeks on kuiv püssirohi ja rinnakad näitsikud. Kallose näol on tegemist kõige kaasakiskuvama tegelasega meie märuliulme žanris pärast Willard Vallutajat.

Kui esimene kogumik ilmus kolme mehe koostöö viljana, siis vastse kogumiku autorite ring on tunduvalt laienenud ning ka võrdõiguslikkuse volinikul pole põhjust nina kirtsutada. Esimene kogumik oli küll tunduvalt mitmekülgsem nii stiililt kui ka tonaalsuselt, kuid samas oli ka lugude keskmine tase kõikuvam. "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" on ennekõike Maniakkide Tänava nägu (kaheksast loost seitsme puhul on ta ainu- või kaasautor) ning see pale on morn, lootusetu ja jõhker. Esile on kerkinud rida uusi fundamentaalseid küsimusi: "Kas tegu on veel inimkonnaga või ainult ühe liigiga?", "Missuguseid vahendid on lubatud liigi päästmise nimel kasutada?" või "Kas rahvusel on enam kohta katastroofi järgses maailmas?".  Kadunud on J.J. Metsavana poolt esimesse kogumikku sisse pikitud mängulisus ja huumor (Õnnepäeva jutud) ning asemele on tulnud sapine eneseiroonia ja enesehävituslik maailmapilt. Arvestades, et uue kogumiku jutud räägivad üleüldiselt kõige tumedamast ja lootusetumast perioodist Ippoliti-Tooni maailmas, siis on tonaalsuse muutus täiesti mõistatav.

Lõpetuseks tuleb siiski küsida: "Ippolit, quo vadis?". Kas lugejad peaksid ootama kolmandat jutukogu katastroofi järgsest uuest ja helgemast maailmakorrast  ("Saladuslik tsaar 3: Õnnepäeva uued seiklused")? Või on mõnel senistest autoritest plaanis hoopis iseseisev romaan tegevuspaigaga ühismaailmas? Romaani näol oleks tegemist kvalitatiivse hüppega, mis annaks võimaluse tunduvalt põhjalikumalt lahti mõtestada ka ühismaailma ajaloo või tuleviku. Kindlasti ei ole Ippoliti-Tooni maailma võimalused end ammendanud ning ulmefännid soovivad vähemalt raamatute triloogiat oma riiulil näha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Reidar Andreson, Mairi Laurik & Leila Tael-Mikešin, Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood, Fantaasia, 2015, lk 330

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" ELLU-s


Minu arvustus Reaktoris

Heli Reichardt - Walpurgi öö (2014)

"Walpurgi öö" sattus mu huviorbiiti, kuna Heli Reichardti romaani on mainitud selle aasta Stalkeri hääletuse kategoorias "Parim eesti autori romaan". Alustuseks jääb pilk peatuma kaanepildil ja raamatu pealkirjal ning lugesin enne ka lühikest sisututvustust kirjastuse kodulehelt. 

"Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab." 

Nõnda on esialgne ootuste horisont teose kohta paika loksunud. Loodan leida teravat kriitikat tänapäeva poliitilise ja sotsiaalse olukorra kohta, rahvusvahelist mõõdet, kindlasti seiklusromaani motiive ning lõpetuseks vastust küsimusele "Miks sisututvustuses loetud sündmused aset leidsid? Mida tegime valesti järgmise viie aasta jooksul". Kahjuks ei leidnud ma nendele küsimustele selle raamatu lehekülgedelt vastuseid.

Samas leidsin raamatust väga hästi lahti kirjutatud meeleolud aina kinnisemaks ja skisofreenilisemaks muutuvas ühiskonnas ühe perekonna silmade läbi. Reichardti tulevikuühiskond on hirmutavalt sarnane nii Teise maailmasõja ajal okupeeritud Eestiga (nii saksa kui vene valituse all) kui ka hilisemat nõukaajaga (pealekaebamised, saladuslikud vahistamised/kadumised, mustades mantlites mehed, defitsiit). Autor suudab romaani vältel oskuslikult üles kruvida pinget ja hirmutunde kasvu, mis kulmineerub katsega peategelase Helde perekonda küüditada, sedapuhku Egiptimaale. 

Eesti ühiskond on jõudnud tagasi olukorda, kus säärane mõistetamatu vägivald nende suunas tekitab esiteks lihtsalt hämmingut ja peata olekut. Eestlastest on saanud 1944-45 aasta rootslased, kes küsisid tollal naiivselt "Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?”. Just selle mõttelaadi muutuse eest tahabki Reichardt meid hoiatada oma romaaniga. Kahjuks tuleb mõistmine, et teie ei kontrolli enam olukorda üldjuhul lootusetult hilja. Reeglina kui keegi võõras koputab pimedal ööl teie kodu uksele ja annab teile 20 minutit asjade pakkimiseks, sest te võitsite just "puhkusereisi". Oma minevikku mäletades on meil vähemalt lootust, et sellised "loteriivõidud" lähevad meist tulevikus mööda.

PS: Tundub, et selle romaani puhul oli tegemist taaskord klassikalise juhtumiga, kus suure kirjastuse kujundajad ja turundajad ei olnud romaani tegeliku sisuga üldse kursis. 

Stenogramm koosolekust kirjastuses Varrak:

"Kodumaine ulmeromaan? "Walpurgi öö"? Nagunii mingi nõidadest ja maailmalõpust. Selge, esikaanele paneme müstilise neiukese pildi kuuga ja tagakaanele läheb standardne põnevusromaani kokkuvõte. Kõik nõus, jah? Järgmine päevakorrapunkt: "Lihtne kokaraamat poissmeestele"".

Pole ju ime, kui sellisel puhul osad lugejad "pettuvad", kuna ootasid raamatust hoopis midagi muud. Samas jäävad osad potentsiaalsed lugejad kõrvale, kuna sõna ulmekirjandus neid lugema ei kutsu. Minu puhul läks õnneks, sest kuulusin mõlemasse kategooriasse - kellele kirjastus tahtis romaani müüa ja kellele mõeldes autor romaani kirjutas.

Andmed:

Heli Reichardt, Walpurgi öö, Varrak, 2014, lk 312

Linke netiilmast:

"Walpurgi öö" ELLU-s

Silver Sära arvustus Reaktoris

Reet Saare artikkel Märjamaa Nädalalehes

Jaak Valge - Punased I (2014)

Jaak Valge raamat "Punased I" on üks esimesi laiema lugejaskonnani jõudnud põhjalikke ning igasugu ideoloogiate taagast vabasid uurimusi marksismi levikust Eesti Wabariigis enne Teist maailmasõda. Temaatika, mida uurisid nõukaajal peamiselt ainult karjeristid ning peale Eesti taasiseseisvumist kaotas täielikult oma "seksikuse". Valge on vahepeal kaotatud jälje üles võtnud ning otsib punaseid nii põrada alt kui ka elevandiluust tornist.

Teos käsitleb kolme marksismi sünnitatud "õekese" (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid/esseerid, kommunistid/bolševikud/enamlased) võidukäike, hääbumisi, omavahelisi ja sisemisi vastuolusid laiemalt Eesti Wabariigis. 1920ndatel aastatel oli ju enamus eesti rahvast selgelt poliitilisel skaalal vasakpoolse orientatsiooniga. Vasakerakondade alatised vastuolud ja suutmatus leppida kokku paaris põhilises seisukohas (Kuidas jõuda sotsialismini? Revolutsioon või evolutsioon?) nõrgestasid neid terve kümnendi vältel. Näiteks sotsiaaldemokraadid võitsid Riigikogu valimised korduvalt, kuid nende suureesmärk, sotsialistlik ühiskonnakord, sellest veel palju ligemale ei tulnud. Eks põhjusteks olid ka noore ideoloogia, erakonna, vabariigi ja demokraatia erinevad kasvuraskused (lühikese eaga koalitsioonivalitsused, liiga killustunud Riigikogu jne.).

Eesti Wabariigis Tuhkatriinu rolli sattunud kommunistid ei sallinud ega usaldanud üldse kedagi teist. Nende jaoks olid kõik teised ning eelkõige just nende "õekesed" roosad, sotsiaalreeturid  ja sotsiaalfašistid. Fašismil ei olnud kommunistide jaoks mingit teoreetilist põhjendust ja lahtiselgitust. Fašistid olid kommunistide mõistes lihtsalt kõik teised, kes nende maailmavaadetega 100% ei nõustunud. Tore on näha, et mõned asjad Peipsi taga ei muutu vast kunagi.

Semper ja Vares-Barbarus abikaasadega 1928. aastal Pärnus

Lisaks üldistele vasakpoolsete ideede levikule eesti ühiskonnas võtab Valge teos vaatluse alla ka üksikisikud. Raamat heidab valgust kolme juhtiva juunikommunisti (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen) ideoloogilisele kujunemisloole nende noorusest kuni 1930ndate aastateni. Nende kolme tehtud valik 1940. aastal, mis nad igaveseks meie ajaloo juudasteks muutis, ei ole üldsegi niivõrd üllatav, kui tutvuda lähemalt nende kirjutatud luule, proosa, artiklite ja erakirjadega "kodanliku wabariigi" perioodist. Küll sarjati seda vereimejate ja kartulikasvatajate vabariiki ning igakordsel saabumisel mõnelt välisreisilt ei suudetud siinset "võimu ja vaimu" ära kiruda. Ohates vaadati veriselt punava idataeva poole, kust loodeti naiivselt saabuvat lahendus kõigile maailma muredele. Nende suguseid intellektuaale oli maailmasõdade vahelisel ajal Euroopas ohtralt.

Eks kõige selgem ja loogilisem oli Andreseni valik 1940. aastal. Ta oli pikalt tegev sotsiaaldemokraatide noorteühingus (Eesti Noorsotsialistlik Liit) ning sattus alatihti vastuollu partei juhtkonnaga oma liiga äärmusmarksistlike vaadete poolest. Semper ja Vares-Barbarus olid samas väliselt proletariaadi kannatustest ja muredest ikka valgusaastate kaugusel. Tegemist oli puhastverd kodanlastega, kes pidasid teenijaid, rändasid väljamaal, peesitasid plaažil ja pläkutasid salongides. Vares-Barbaruse palk arstina Pärnus ületas ka Riigikogu lihtliikme igakuist sissetulekut. Eks proletariaadi diktatuuri eest ongi palju mugavam võidelda diivanil lösutades oma kaheksatoalises korteris, kui mõnes töölisuberiku sahvris.

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.

Seal sahvris pidi külmetama aastaid Viktor Kingissepp ehk "Eesti töörahva ustav poeg". Kingissepp oli võitlev kommunist, mitte mõni Pärnu või Tartu salongikommunist. Tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tõemeeli uskus ja tegutses oma uue "usutunnistuse" järgi. Kingissepp ei hoolinud ei enesest ega ka oma kaasvõitlejatest siin või Moskvas. Vajadusel mindi ka üle laipade ja seda mitte ainult üksikutel juhtudel. Töörahva helge tuleviku nimel pole tõelisele kommunistile ükski vahend keelatud. Kingissepp ei saanud kunagi teadma, et ta oli üks vähestest "õnneliku saatusega" kommunistidest. Surm oma vihatumate vaenlaste kuulide läbi on palju suurema märterlikku oreooliga, kui hukkamine omade poolt (saatus, mis tabas enamusi tema kaasvõitlejaid 1930ndate aastate teisel poolel).

Kindlasti paelub Jaak Valge raamat erinevate teadusalade esindajaid. Ole sa eesti kirjanduse, ajaloo või politoloogia huviline, midagi põnevat leiad sa oma ainevaldkonna kohta kindlasti. Olles ise kõige kolme eelpool nimetatuga oma elus kokku puutunud, siis leidsin igast raamatu peatükist midagi uut kõrva taha panna või abi vana meelde tuletamisel. Jään huviga raamatu teist osa ootama. Loodan, et seal võetakse teemaks ka kuidas Ümera mehed Pikal tänaval vahel teed joomas käisid.

Andmed:

Jaak Valge, Punased I,  Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut: Rahvusarhiiv, 2014, lk 435

Linke netiilmast:

"Punased I" e-raamatuna (TASUTA!)

Tiit Hennoste arvustus Sirbis

Jaak Valge vastulause Sirbis

Joel Sanga arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alo Lõhmuse intervjuu autoriga Maalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes

Pekka Erelti arvustus Eesti Ekspressis

Albert Kivikas - Nimed marmortahvlil (1936)

Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.

Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.

Albert Kivikas õpilasena 1916. aastal

Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.

Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.

Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").

Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).

Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").

Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.

Andmed:

Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, lk 540

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Eesti Päevalehes

Artikkel perekond Ahastest ajakirjas "Kultuur ja Elu"

Kristiina Ehin - Paleontoloogi päevaraamat (2013)

"Aja lugude" sarja positiivsem külg on see, et lugejale antakse võimalus heita tõeliselt siiras pilk erinevast ajast ja ruumist pärit inimeste ellu. Saame lugeda nii väikese Andrei mängudest Sillamäe paneelmajade vahel, väikese Nasta elust Petserimaa külas kui ka jalutada väikese Kati seltsis suveõhtul Pärnu rannapromenaadil. Paar aastat tagasi ilmus ka raamat väikese Kristiina elust Rapla alevis, mis end suurushullustuses küll linnaks peab.

Ehini päevaraamatust leiame (tütre)tütreks, (abielu)naiseks, (võõras)emaks ja (eesti) poetessiks olemise võlud ning valud. Lugeja saab koos Ehiniga nii lapselikult naerda kui ka tõsist südamevalu tunda. Näiteks hakkab kõigist "Aja loo" sarja kuuluvatest raamatutest aina selgemini läbi kumama nõukogude perioodi koolisüsteemi tõeline kaledus ja kõledus. Koolikiusamine, õpetajate ükskõiksus ja räämas koolimajad. Täielikult puudub inimlik soojus, sest kooliõpilased on ju ainult värske produkt ühele suurele süsteemile. Pole ka ime, et enamus sarja raamatu autoritest eelistasid alatihti haiget teeselda ja kodus teki all raamatute võlumaailma põgeneda.

Väikese Kristiina suurimaks sooviks ja kutsumuseks oli suureks kasvades paleontoloogiks saada. Ta oli surmkindel, et ta leidis oma porgandipeenras väljakaevamisi teostades karvase ninasarviku (Coelodonta antiquitatis) lõualuu. Vanaisa küll kinnitas, et tegemist on kodusea fossiiliga, aga Kristiina ei tahtnud seda hüpoteesi kuidagi uskuda. Tõeliselt kahju, et väike Kristiina ei kohtunud kunagi teise Eestimaa suurima hobipaleontoloogi ja dinosauruste eksperdiga - minu väikevennaga. Arvan, et need kaks oleks võinud pidada päevade kaupa seminare, kollokviume ja konverentse suvises tagaaias erinevate ürgsete elajate teemadel. Kahjuks jäi toona esimene kodumaine silmapaistvate paleontoloogide koolkond sündimata.

"Paleontoloogi päevaraamat" on samuti suurepärane teejuht Ehini luulega tutvumiseks, sest paljusid sündmusi ja meeleolusid annavad raamatus edasi tekstile juurde lisatud luuletused. Kirjanik seletab lahti ka osade luuletuste kirjutamise tagamaad ja motiivid (igati väärt materjal tulevastele kirjandusteadlastele!). Ehini luule väärib kindlasti lugemist, sest tema näol on vastuvaidlematult tegemist meie kirjandusmaastiku uue Printsessiga. Underi pärandatud krooni kannab Ehin tõeliselt naiseliku väärikusega.

Andmed:

Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat, Petrone Print, 2013, lk 270

Linke netiilmast:

"Paleontoloogi päevaraamat" ELLU-s

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Kaur Riismaa arvustus Eesti Ekspressis 

Kätlin Kaldmaa arvustus Postimehes

Imbi Paju arvustus Sirbis

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Aleksander Lipp - Suurupi aare (1988)

Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.

"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.

Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".

Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.

Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!

Andmed:

Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240

Linke netiilmast:

Aarne Rubeni arvustus Keskuses

Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis

Piret Mäeniit - Aleksei Turovski ja teised loomad (2013), Alekseid Turovski - Loomult loom (2004) & Loomadest, armastusega (2012)

Kas te teadsite, et talveunes siil hingab ainult korra ööpäevas või miks veini eelistavad rotid ei salli viina kulistavaid rotte? Aleksei Turovski oskab vastata neile ja ilmselt tuhandetele teistele küsimustele, mis puudutavad pisimutukaid või kuue tonnist Londistet. Juhul kui ta ei teaks paugupealt vastust, siis ütleks ta ilmselt: "Lähme ja küsime uurimisobjektilt endalt, mis tal on selle asja kohta öelda!". Uskuge mind, te saate oma vastuse, sest ma olen päris kindel, et Turovski mõistab loomade ja lindude keelt.

Lausa imetlusväärne on see viis, kuidas Turovski räägib kõigist loomadest. Tegemist on tõelise armastusese ja austusega "tagaräägitavate" suhtes. Turovski jaoks ei eksisteeri lolle, hirmutavaid või põlgust tekitavaid loomi. Osasid loomi kardetakse või jälestatakse lihtsalt teadmatusest ning "traditsioonilistest" hirmudest. Samuti oskab Turovski ääretult osavalt loomade maailma siduda, võrrelda või eeskujuks tuua meie maailmale (olgu selleks poliitika, majandus või armusuhted). Inimene on ju oma käitumise poolest kõige mõistatuslikum uurimisobjekt kõigile etoloogidele.

Turovski on ilmselt üks neid väheseid õnnelikke inimesi, kelle elu armastus, töö ja hobi saavad kõik ühes kohas kokku. Ma olen alati arvanud, et see ongi õnneliku elu üks nurgakividest. Samuti on Turovski õnnelik selle poolest, et ta avastas oma elu suurima kutsumuse juba väga noorelt ja teadis koheselt missuguse raja valida. Kõige enam kadestan ma Turovskit siiski selle tõttu, et tema maailm on uskumatult avaram ja mitmekesisem. Kuid külalislahke inimesena kutsub ta pidevalt meid oma maailma imedest osa saama. Meie kohus on kutse lihtsalt vastu võtta.

Andmed:

Aleksei Turovski, Loomult loom, Varrak, 2004, lk 204

Aleksei Turovski, Loomadest, armastusega, Varrak, 2012, lk 149

Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik, Tänapäev, 2013, lk 213 

Linke netiilmast:

"Loomult loom" ELLU-s

"Loomadest, armastusega" ELLU-s

"Aleksei Turovski ja teised loomad" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Arno Oja arvustus Sirbis

Tiit Kändleri arvustus Eesti Päevalehes

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra - Saladuslik tsaar (2012)

Ühismaailmad ehk shared worlds on olnud eesti ulmemaastikul üpriski harvad külalised. Tuntum kodumaistest ühismaailmadest on kindlasti Hargla, Belialsi ja Bergi poolt loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabula" maailm. Seetõttu on vägagi tervitatav, et Tartu ulmekirjutajate ring poolt on lugejateni toodud uus ulmeline ilm ja seda kogumiku "Saladuslik tsaar" vahendusel.

Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühistööna sepistatud maailm jätab esmapilgul vägagi trööstitu ning lootusetu paiga mulje. Tegemist on preapokalüptilise maailmaga (Maaga on kohe kokku põrkamas hiidasteroid Tooni), kus on saanud valitsevaks motoks: "Eat or be eaten!". Ainsateks pääseteedeks on siirdumine tähtede poole (näiteks Kuul paiknevad kolooniad) või varjendid kilomeetrite sügavusel maapõues. Muidugi on need lahendused "vaprate ja ilusate" pärusmaa ning ülejäänud vaadaku ise millisesse prakku nad pugeda suudavad. Valikust välja jäänute vahel algab verine olelusvõitlus, kus paari taktikalise tuumalõhkepea või mürkgaaside kasutamine on iseenesestmõistetav. Saabuv asteroid keerab ju nagunii kõik pahupidi, mis siis paar tuumaplahvatust ära ei ole!

Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).

Kokkuvõtvalt peab tõdema, et "Saladuslik tsaar" on kindlasti mõeldud lugemiseks ühtse tervikuna, sest nõnda jõuab uue ühismaailma kiirgus kõige paremini lugejani. Eraldi võetuna jäävad enamus kogumiku tekste keskpärasteks ja tunduvad kontekstist väljarebitutena. Soovin meie ulmekirjanduse uuele ühismaailmale pikka eluiga ning ohtralt kaasautoreid. Paar kuud tagasi raamatupoodidesse jõudnud "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" kinnitab, et ühekordse aktsiooniga ei olnud kindlasti tegemist. 

Andmed:

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra, Saladuslik tsaar, Fantaasia, 2012, lk 208

Linke netiilmast:

Martin Kirotari arvustus "Reaktoris"

Tarmo Vahter - Vaba riigi tulek (2011)

Ameeriklaste seas on käibel küsimus: "Kus olid sina, kui mõrvati president Kennedy?". Meie versioon sellest küsimusest võiks olla: "Kus olid sina, kui Ülo Nugis 20. augustil kell 23.03 haamrikesega koputas?". Mina, kes ma olin tol hetkel nelja aastane poisipõnn, magasin ilmselt oma voodis õndsat und ja ei osanud aimatagi, et hommikul ärkan juba vabas Eestis. 

1991. aasta sündmustega seoses on mul mälus tallel ainult kaks situatsiooni. Esimene mälupilt on televiisori vaatamine pereringis, kus uudiste peateemaks oli tankil seisev Jeltsin ja vägivald Moskvas. Mäletan, et nõudsin nähtud sündmuste kohta selgitust. Ema või Papa vastas, et venelastel on kodusõda käimas. Muidugi pidid nad mulle selgitama ka kodusõja mõiste. Saadud tulemusega olin väga rahul, sest nelja aastane mina arvas toona: "Siis saab ju kõigist venelastest lahti!". 

Teine mälupilt on seotud Pihkva dessantväelaste liikumisega Tallinna suunas. Mäletan, et ema pidi millegi tõttu kesklinna minema ning mina jäin koos venna ja Mammaga koju. Mul oli suur mure ema pärast, sest tankid olid ju tänaval ja väljendasin oma muret ka Mammale. Tema rahustas mind öeldes, et küll ema teab kuidas ohutult koju jõuda. See sündmus võis muidugi aset leida kuid hiljem, kuna hirm tänaval veerevate tankikolonnide ees võis väikse poisi peas tükk aega kummitada.

Sellega mu mälupildid seoses 1991. aasta sündmustega lõppevadki, sest järgmised "poliitilised" mälestused on seotud juba Lennart Meri võiduga presidendivalimistel, Mart Laar peaministri ametis ning kuidas me emaga juunikuu õhtupäikeses kohalikust majavalitsusest tulime värsked eesti kroonid kaasas. Kuid mälulünki aitab kenasti ära lappida Tarmo Vahteri raamat "Vaba riigi tulek", mis võtab detailselt ja kaasahaaravalt vaatluse alla sündmused märtsist septembrini 1991. aastal.

Vale on eeldada, et Ülemnõukogu saadikud kuulsid 20. augusti hommikul, et Moskvas on segased lood ja tulid õhtul lihtsalt kokku ning kuulutasid Eesti iseseisvuse taastatuks. Tegelikult oli tegemist ühe ütlemata valulise ja vastasseisudest tiine protsessiga, mis mõne juhusliku kõrvalekalde tõttu oleks võinud hoopis teistsuguse lõpplahenduse pakkuda. Näiteks oleks võinud meil olla 1,6 miljoni kodanikuga riik või hoopis suurte autonoomsete õigustega ja vabakaubandustsoonina toimiv Ida-Virumaa. Samuti oleks võinud Eestist saada tugeva presidentaalse korraga riik. Muidugi kõige halvema stsenaariumi korral oleksime võinud lõpetada nagu Moldova, Valgevene või Tšetšeenia.

Me armastame kõigile kinnitada, et me laulsime end vabaks ja ei voolanud tilkagi verd. Samas me unustame, kui ligidal olime vägivalla puhkemisele Eestis. Potentsiaalsed konfliktid lausa ootasid ühte sädet, mis annaks põhjuse hüüda: "Meie omasid pekstakse!". Rahvarinne vs. Interrinne, piirikaitsjad vs. OMON ja muidugi ka eestlased omavahel (eelkõige Kaitseliidu ja Eesti Komitee radikaalsem tiib). Peame üdini rahul olema, et kõigil meie juhtidel jätkus piisavalt külma närvi, et muinasjutt "Laulvast revolutsioonist" kestma jäi.

Ülo Nugis kuulutab Eesti iseseisvuse taastatuks

Raamatu kaks säravamat kangelast on kindlasti Lennart ja Edgar. Lennarti lugematud teravmeelsused ja sisemine sära on muidugi leidnud juba erinevate raamatukaante vahel küllaldaselt kajastamist (Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees" on muidugi parim näide). Edgar pendeldas kogu Vahteri raamatu vältel antikangelase ja rahvuskangelase rollide vahet, nagu ta seda tänaseni teeb. Üks lõbusamaid seiku Edgariga seoses on ühelt valitsuse koosolekult, kui arutati võimaluse üle piirikaitsjatele ja politseinikele anda rohkem õigusi kahtlaste sõidukite kinni pidamisel. Edgar käis välja võimaluse, et las politseinik vibutab lihtsalt revolvriga. "Nagu tehakse sarjas "Miami Vice"!", rõhutas Edgar. Selle peale kostis keegi, et see ei ole päris elu ning USA politseinikud on tegelikult abivalmid ja viisakad. Edgarile tuli see suure üllatusena, sest oli sarjas nähtut puhta tõena võtnud.

Tarmo Vahteri raamatut soovitan kõigile mälu värskendamiseks lugeda, sest järgmine aasta saab ju veerand sajandit neist ajaloolistest sündmustest. Kindlasti on tegemist kohustusliku kirjandusega kogu "laulva revolutsiooni põlvkonnale", kes need sündmused emaüsas või hällis kaasa tegid. Teie peale mõeldes tehti ju tegelikult kõik need otsused.

Andmed:

Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud, Eesti Ajalehed, 2011, lk 336

Linke netiilmast:

"Vaba riigi tulek" ELLU-s

Heiki Suurkase arvustus Eesti Päevalehes

Argo Ideoni arvustus Postimehes

Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

Jaak Alliku arvustus Sirbis

Paavo Kanguri arvustus Eesti Ekspressis

Rein Sikk - Minu Ugrimugri (2010) & Olev Remsu - Minu Neenetsimaa (2010)

Me peaksime ikka tihedamini endale meelde tuletama, kui õnnelik on olnud meie rahva saatus. Koos soomlaste ning ungarlastega oleme ainsad soome-ugri rahvad, kellel on õnnestunud oma riik luua ja see ka säilitada. Teisi meie sugulasrahvaid pole saatus kahjuks hellitanud. Eriti kurvad on lood liivlaste, vadjalaste ja isuritega, kes on rahvusena kohe kohe hääbumas. Varsti pole nende keel ja kultuur muud, kui eksponaadid muuseumis ning unustatud sõnad vanades sõnaraamatutes. Kuid ugrimugri maailm ei ole veel alla andnud!

Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".

Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.

Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid. Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!

Andmed:

Rein Sikk, Minu Ugrimugri: Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas, Petrone Print, 2010, lk 208

Olev Remsu, Minu Neenetsimaa: Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata, Petrone Print, 2010, lk 232

Linke netiilmast:

"Minu Ugrimugri" ELLU-s

"Minu Neenetsimaa" ELLU-s

Eero Lattu - Kaitstud Eesti (2014)

Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!". 

Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt  korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida? 

Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).

Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.

Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.

PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.

Andmed:

Eero Lattu, Kaitstud Eesti: Ajalooline ulmeromaan, Tänapäev, 2014, lk 264

Linke netiilmast:

"Kaitstud Eesti" ELLU-s

Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome (2009) & Mika Keränen - Minu Supilinn (2012)

Eestlased Soomes ja soomlased Eestis. Kummal pool lahte võetakse vennasrahva võsuke kiiremini omaks? Esmaseks "kodustamise" eelduseks on muidugi sugulaskeel ära õppimine. Keel on ju see, mis meid mõlemaid defineerib. Isegi, kui sa räägid ohtrate vigadega ja ei mõista imelooma nimega kolmas välde, siis näitab see siiski austust teise kultuuri ja eripära vastu. Ilma selle omapoolse pingutuseta jääd sa igavesest ajast igaveseks ainult Poroks või Kalevipojaks. Olles täitnud esimese eelduse oleneb edasine juba ainult sinust, et Soome lahe põhja- või lõunakaldal end koduselt tunda. Edasine teekond pole siiski lihtsate killast, sest meie ühiskondade ja kultuuride vahel laiutab 82 kilomeetrine kuristik.


Kuulsat Soome silda üle selle kuristiku ehitavad oma raamatutega nii Mika Keränen kui ka Kaja Saksakulm Tampere. Mõlema autori elud on tihedalt seotud oma uute kodulinnade ülikoolidega (Tartu ja Jyväskylä), sest need on olnud naaberriiki kolimise põhjuseks. Stiililt on autorid siiski väga erinevad. Keräneni boheemlik elutunnetus vastandub tugevasti Tampere akadeemilisele reserveeritusele. Raamatud on kirjutatud otsekui üliõpilase ja õppejõu positsioonidelt. Keränen lubab endale alatasa väikseid vimpkasid ja krutskeid eestlaste aadressil. Tampere seevastu vaatleb kahe ühiskonna vahelisi erinevusi põhjamaiselt jaheda, kuid terava pilguga. Keräneniga jooksin ma ilmselt juba esimesel õhtul sinasõprust, kuid Tamperet jääksin aastateks austavalt teietama.

Mõlemad teosed on äärmiselt ausad, seda nii peresuhteid kui ka kohanemisest tulenevaid raskusi kirjeldades. Keränen raamat jätab siiski soojema mulje. Sa tajud vaistlikult, kui väga autor oma uut kodulinna ja selle elanikke armastab. Keräneni perekonnaks ongi tartlased ja koduaadressiks Supilinn (raamatu ilmumise hetkeks polnud ta seal kunagi ise elanud!). Tampere teos meenutab kahjuks kohati liialt lõunapausi aegset keelepeksu asutuse kohvinurgas. Liialt palju on koodnimetustega tegelasi (Professor, Hollandlane). Samas tuleb tõdeda, et Tampere ütleb juba raamatu alguses, et asutusesisene klatš on üks soomlaste lemmiktegevusi naabrite peale kaebamise kõrval.


Huvitaval kombel toovad mõlemad autori välja ühe sarnase joone võrreldes Eesti ja Soome ühiskondi. Rääkides inimeste esmastest prioriteetidest elus, siis mainivad mõlemad, et soomlastele on see turvalisus ja eestlastele raha. Puhtalt selle tõdemuse pealt tunnen, et minu kodu peaks asuma põhja pool Soome lahte. Saaks ma ainult kuidagi Tartu kohvrisse pakitult endaga kaasa võtta.



Andmed:

Kaja Saksakulm Tampere, Minu Soome: Üksinda omade seas, Petrone Print, 2009, lk 216 

Mika Keränen, Minu Supilinn: Tõelise elu mekk,  Petrone Print, 2012, lk 196

Linke netiilmast:

"Minu Soome" ELLU-s

"Minu Supilinn" ELLU-s

Enn Vetemaa - Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus (2011)

Ühiskondades tõusevad alati esile omad arvamusliidrid ja seda olenemata valitsevast riigikorrast või aastanumbrist. Tegemist on  loomuliku protsessiga, sest inimesed on iidamast-aadamast peale otsinud eneste seast karismaatilisi eestkõnelejaid, kes neile Elu nimelises labürindis teed juhataksid. Enamus arvamusliidritest jäävad kinni oma aega ning kuulsuseoreool on kahjuks kiire hajuma (ainult üksikud saavutavad surematuse ja seda enamuses negatiivses võtmes).

Sarnane saatus tabas ka akadeemik Gustav Naani, kelle nimi on ilmselt meie nooremale põlvkonnale täiesti tundmatu. Enn Vetemaa üritab oma romaanis lugejateni tuua Naani mitmetahulise eluloo ning natuke taastada ka akadeemiku tuhmunud aupaistet. Raamatu vundamendiks oli Vetemaal Erki Aulega kahesse kirjutatud samanimeline näidend Naani elust. Samuti jäi näidendit kirjutades üle terve hunnik materjale, mis nüüd romaani sisse kirjutati.

Kohati lööb näidendil põhinemine tugevalt välja ning jätab teose stiilist üpriski hüpliku mulje. Raamatus on tegelikult ainest mitmeks eraldiseisvaks teoseks (EKP KK VIII pleenum, "kodanlike natsionalistide" tikutulega taga otsimine Kirjanike Liidus,  40 kiri, "kuldsed kuuekümnendad"), mida siin on proovitud Naani tegelaskuju abil kokku traageldada. Katse kõiki neid ajaloosündmusi põhjalikult käsitleda varjutab Naani eluloo, sest vahel möödub kümneid lehekülgi ilma kordagi peategelast kohates. Lugeja ülekuhjamine erinevate materjalide ja tegevusliinidega viib lihtsalt romaani tempo alla ning osutab kokkuvõttes karuteene raamatu kangelasele. Vetemaa oleks võinud rahulikult kirjutada eraldi seisva romaani "vennatapusõjast" Kirjanike Liidus 1950 aastatel ja nõnda kärpida käesolevast teosest oma sada lehekülge. Mina oleksin mõlema romaani potentsiaalne lugeja.

Gustav Naani puhul tuleb paratamatult pähe küsimus: "Milliseks oleks akadeemiku elusaatus ja seisukohad kujunenud, kui ta poleks 1919 aastal sündinud mitte Vladivostoki lähistel, vaid näiteks Põlvamaal?". Naanis oli vastuvaidlematult peidus talent, mis oleks esile kerkinud iga riigikorra ajal. Akadeemik arutab mitut puhku romaanis oma "kodumaa probleemi" üle. Kas kodumaa on sinu sünnimaa või isamaa? Naani puhul kaldus vastus pigem sünnimaa poole, sest tema asus elama ju okupeeritud isamaale ning see oli juba hoopis teine kultuurikeskkond ja rahvas. Väikest Eesti Wabariiki ja tollast ühiskonda ei mõistnud Naan tegelikult kunagi. Suure Nõukogude Liidu eesrindlikud kasvatusmeetodid olid teinud oma töö eeskujulikult.

Naan jäi elu lõpuni kahe vastandliku pooluse vahele seisma. Venelastele oli ta eestlane, eestlastele mitte päris oma. Parteile oli ta häiriv liivatera hammasrataste vahel, haritlaskonnale ikkagi parteisõdur ja kommunist. Naan tahtis üheaegselt olla nii intelligentsi päikesepoiss kui ka partei hall kardinal. Ta soovis mõlemat, olla Võim ja Vaim.

PS: Olles ise tõsine olümpiamängude fanaatik leidsin Vetemaa romaanis ühe päris tõsise faktivea, kui autor räägib meie sportlaste edust Moskva suvemängudel: "Kes siis veel? Jah, Stukolkin. Siinsamas Tallinnas, purjetamises, Ivar Stukolkin, mitte Ivan - eesnimi on niisugustel puhkudel oluline!". Stukolkin tuli olümpiavõitjaks siiski 4x200 meetri vabaujumises ja lisaks võitis ta 400 meetri vabaujumises ka pronksmedali.

Andmed:

Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus, Tänapäev, 2011, lk 504

Linke netiilmast:

"Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" ELLU-s

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Aarne Rubeni arvustus Eesti Ekspressis

Andres Ehini arvustus Eesti Päevalehes

Teet Kallase arvustus Sirbis

Olev Remsu arvustus Sirbis

Vaapo Vaheri arvustus Loomingus

Hugo Vaher - Skvotterid (2013)

Igal põlvkonnal on oma Tartu-romaan. Olenemata, kas ajastuks on boheemlikud 1930ndad (Bernard Kangro),  kuldsed 1960ndad (Jaan Kaplinksi) või puruvaesed 1990ndad (Piret Bristol). Alati ilmub teoseid, kus värske üliõpilane (95% tõenäosusega noormees) on lahkunud vanematekodust ning teda on ees ootamas "elu põnevaimad aastad" ülikoolilinnas. Emajõe Ateenas leitakse omale uued sõbrad ja redigeeritakse seniseid maailmavaateid. Otse loomulikult armutakse (korduvalt!), mille tulemuseks on murtud ninaluu või halvemal juhul süda. Kõik need kuuluvad paratamatult Tartu kogemuse juurde ning ilma nendeta pole sa õiget üliõpilaselu elanud.

Hugo Vaheri (noorsoo)romaan viib meid krooniaja lõpuaastatesse ehk minu Tartusse. Romaanis aset leidvate sündmuste algtõukeks on üliõpilaselu kõige tüütavaim ja kirutuim külg - elamispinna leidmine Tartus. Tegemist on looga oma koha leidmisest päikese all ning oskusest säilitada oma noorpõlve ideaalid. Miks oleme nii kergekäeliselt valmis loobuma oma "naiivsetest" seisukohtadest, mida lõpututes köögilauavestlustes üliõpilaspõlves kaitsesime? Miks ühel hetkel enamus meist otsustab, et see elu on vaja lihtsalt võimalikult mugavalt mööda saata ning me ei suuda nagunii midagi muuta? Olles tunnistajaks karjuvale ebaõiglusele, uurid sa pigem süvenenult oma kinganinasid ning tänad jumalat, et see sinuga ei juhtunud. Kätt vahele panema me ei lähe! Võõras mure.

Vaheri romaani noored idealistid ei ole veel seda ühiskonna poolt soositud käitumismustrit omaks võtnud ning on valmis kaaskodanikule abikätt ulatama. Olles seaduse silmis poollegaalselt ühte tühjana seisvasse Tähtvere majja elama asunud, võtavad noored enda juurde elama ka kodutu Arvedi. Arvi kurb lugu on raamatus väga lihtsalt, kuid südamesse minevalt lahti kirjutatud.  Autor näitab, kui vähe on tegelikult vaja, et keegi "nõiaringist" välja aidata (muidugi peab abistatav abi ise vastu võtma). Paratamatult hakkad "Skvottereid" lugedes mõtlema: "Miks on Tartu suguses väikelinnas nii raske osasid õnnetuma elusaatusega inimesi aidata?". Kumma poole tahtmise ja suutmatuse taha see ikkagi kinni jääb?

Kõigele lisaks on "Skvotterid" ka omamoodi kriminaalromaan. Seda eriti raamatu teine pool, kus noored püüavad lahendada nende maja ümber käivat pärandivaidlust ja kallaletungi Arvile. Loo "happy end" on kahjuks liiga imetaoline ning tuleb kanda meie noorsookirjandusele omaste stereotüüpide kategooriasse. Kindlasti on "Skvotterid" põnev avastus neile noortele, kes kasvasid üles Mika Keräneni Supilinna salaseltsi krimkasid lugedes. Salaseltsi liikmed on lihtsalt Emajõe äärsest linnaosast Tähtverre kolinud ja punkariteks hakanud, kuid nende usk võimalusse maailma muuta on säilinud.

PS: Autorit inspireerinud Anna Haava tänaval asunud skvotist sai ülikooli esimesel aastal tihti mööda kõnnitud, kuna Kristoferi pakutud ulualus asus kõrval tänavas. Nüüd pole kahjuks enam aastaid sinna tänavale sattunud. Loodan, et kohtuasjad said lõpuks lahenduse ja vähemalt vana maja väljus sellest võitjana.

Andmed:

Hugo Vaher, Skvotterid, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:

"Skvotterid" ELLU-s

Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes