"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Piret Raud - Initsiaal purjeka ja papagoiga (2018)

Eks igaüks meist tahab, et keegi vahel märkaks sinu pingutust ja ütleks "Tubli! Vaata, kui kenasti see sul välja tuli!". Ühest sõnast või lausejupist piisab, et silma särama lööks ja terve päev järsku päikest täis saaks.

Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma! 

Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?

Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.

PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.

Andmed:

Piret Raud, Initsiaal purjeka ja papagoiga, Tänapäev, 2018, lk 201

Linke netiilmast:

"Initsiaal purjeka ja papagioga" ELLUs

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Piret Raud - Natuke napakad lood (2012) & Teistmoodi printsessilood (2013)

Tegelikult on 90% maailmas ilmuvatest lasteraamatutest üksteisega peaaegu äravahetamiseni sarnased. Seda muidugi põhjusel on neis kasutatakse üht vana ja äraproovitud valemit. Kirjanikul tuleb lihtsalt kirjutada natuke headusest ja natuke kurjusest, natuke kõnelevatest loomadest ja natuke salapärastest paikadest, natuke suurest sõprusest ja natuke väikestest pättustest. Seda järgides saad igati toreda ja südamliku raamatu, mida pisikesed lugejad igati rõõmsa meelega nohisedes loevad.

Aga siis tulevad kuskilt kirjanikud, kes ei järgi seda edukat valemit, vaid kirjutavad hoopis midagi teistsugust kokku. Isegi võiks öelda, et midagi natuke napakat! Need on kirjanikud kelle raamatutes seiklevad tolmuinglid, samblast habemega mehikesed ning jõehobusid meenutavad trollid. Selline kirjanik on ka Piret Raud, kellest on saamas üks mu lemmikuid. Tema mõnusa kiiksuga lood toovad lugedes lihtsalt naeratuse suule ning lõhuvad igivanasid lastekirjanduse stereotüüpe. Lihtsalt suurepärased lood, kui soovid pere pisematele outside the box mõtlemist õpetada.

Andmed:

Piret Raud, Natuke napakad lood, Tänapäev, 2012, lk 92

Piret Raud, Teistmoodi printsessilood, Tänapäev, 2013, lk 104

Linke netiilmast:

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes

Aarne Mägi - Maru lugu (2018)

Tartul on Keränen, Karksi-Nuial Soopan, Kassisabal Janno ja Palamusel muidugi härra Luts. Igal paigal võiks olla oma lastekirjanik, kes selle linna või küla põngerjad raamatukaante vahele lahti laseb ja neid siis sulega taga ajama hakkab. Iga kirjandusõpetaja oleks sellise omakandi raamatu eest äraütlemata tänulik.

Kuressaares töötavad algklasside õpetajad võivad seda nüüd küll olla, sest hiljuti ilmus Aarne Mäe lasteraamat "Maru lugu". Südamesoojust, siirast rõõmu ja ka väikest jõuluimet sisaldav teos sobib suurepäraselt detsembrikuus klassiga läbi lugeda. Samuti saab klassiga jalutada Kaevu ja Uue tänava nurgale, kus raamatus mainitud vana kaevumaja siiani püsti on. Kindlasti tahavad õpilased nüüd oma kõrva vastu seda suruda või mõnest praost sisse piiluda. Kas nendega juhtub niisamuti kui Maruga raamatus? Mida healt lasteraamatult veel tahta, kui elu ja kirjanduse reaalset põimumist.

Andmed:

Aarne Mägi, Maru lugu, Varrak, 2018, lk 132

Linke netiilmast:

Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERR'i kultuuriportaalis

Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.

Andmed:

Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

Margus Mikomägi - Kaksteist armastavat naist (2017)

On teatriõhtuid, mis kaovad su mälust juba järgmiseks hommikuks. Said end korraks välismaailmast lahti haakida, natuke ehk naerdagi ning vaheajal koridorides kohustuslikke tiire tehes mõnd vana sõpra näha. Kuid on teatriõhtuid, mida sa mäletad oma elupäevade lõpuni. Minu puhul on see üldiselt seotud kindla näitlejatööga või mõne stseeniga, kus teater lihtsalt minu üle võimust võttis ja enam lahti ei lasknudki. Margus Mikomäe intervjuud kogumikus "Kaksteist armastavat naist" tõid mitu sellist õhtut taas eredalt meelde.

Esimene oli muidugi Ita Ever ja "Augustikuu". Kui ma esimest korda käisin seda lavastust vaatamas, siis ikka hing jäi kinni, kui meie teatri grand old lady mööda neid treppe, noore gaselli kiirusel, üles ja alla tormas. Ja siis see lõpustseen! See kriipis nõnda teravalt.

Teine mälestuspilt on pärit Ohtu mõisast, kus 2012 aasta suvel mängiti "Suveunistusi". Selline lihtne ning positiivsust täis komöödiake. Aga Ülle Kaljuste ajas meid Eveliniga seal nõnda naerma, et meil tõesti pisarad jooksid. See "Tsip-tsip-tsip"! Me seniajani tsiteerime seda üksteisele ja  naeratus on kohe näol.

Viimasena tahaks mainida ära Marika Vaariku rolli Ene-Liis Semperi lavastuses "El Dorado: Klounide hävitusretk". Kuidas ta seal mängis ja juhtis kogu seda peadpööritavat ja sõgedat maailma. See "Tule, tule! Mis sa kardad! Tule, tule!" oli lihtsalt meelitav ja rõve üheaegselt. Seal taipasin, et praegu olengi tunnistajaks suure algustähega Näitleja mängule.

Ega nüüd polegi muud, kui tuleb jälle sammud teatrimaja poole seda ja loota, et täna on üks nendest õhtutest, mida ma eales ei unusta.

Andmed:

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist: Koguja raamat 4, SE&JS, 2017, lk 240

Linke netiilmast:

Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes
Sulev Olli arvustus Maalehes
Tambet Kaugema arvustus Sirbis

Maniakkide Tänav - Newtoni esimene seadus (2019)

Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.

Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?

Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.

Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?

Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

Margus Mikomägi - Koguja raamat (2009)

Need Margus Mikomäe intervjuud teatrirahvaga jäävad aega, millal ma olin just teatri võlumaailma enda jaoks avastamas. Paljusid vestlustes jutuks tulnud lavastusi või protsesse mäletan uskumatult selgesti, kuigi juba terve kümnend on möödunud ja sadu kordi eesriie langenud.

Mikomägi räägib oma vestluspartneritega neid tõeliselt puudutavatest teemadest: rolli loomise võlu ja valu, kaasteeliste lahkumine, säraküünlana põlemine. Toitumine, reisimine, tuharalihaste treenimine, lemmikbutiigid ning muud säärased "tõsised teemad" on jäetud klantsajakirjade õlule. Siin räägivad kaks lihtsat inimest ühest inimkonna suurimast mõistatusest - TEATRIST.

Praegu neid intervjuusid lugedes tekkis tahtmatult soov, et Mikomägi sulest ilmuks "Koguja raamat: 10 aastat hiljem". Nõnda palju on ju muutunud! Tahaks kuulda Mikomäe uusi usutlusi Ojasoo, Jalaka ja Nüganeniga. Kuidas nad vaatavad tagasi tehtule, tegemata jäänule ja uutele tegemistele. Kui on siiras küsija, siis on ka siirad vastajad. Ja teist nõnda siirast raamatut pole ma ammu lugenud.

Andmed:

Margus Mikomägi, Koguja raamat: Elu lood teatrijõnksuga sees, Menu, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

Eeva Kumbergi artikkel Sirbis

Eduard Vilde & Rahel Uschmarow - Minu põsk sinu põse vastu (2015)

Soovimaks adekvaatselt mõista mõne suhte dünaamikat, peaks meil olema võimalik tutvuda mõlema osapoole tunnete ja seisukohtadega. Eduard Vilde ja Rahel Uschmarowi suhte puhul meil kahjuks see võimalus puudub, kuna meieni on säilinud 107 Vilde kirja Rahelile ning ainult kaks Raheli kirja Vildele.

Me saame lugeda ainult Vilde reaktsioone ja tõlgendusi Raheli kirjadele, mis jätavad lugedes Rahelist üpris keevalise ja mõtlematu inimese mulje, kes aina nõuab ja nõuab. Rohkem armastust, rohkem kohalolu, rohkem kirju, rohkem raha, rohkem oma abikaasast lahutamist! "Vaene" Vilde siis ägab kogu selle tunnetetormi all ja püüab leida aina vabandusi, miks ta kõiki neid naise nõudmisi täita ei suuda/soovi/taha.

Loed ja mõtled, et kes küll jõuab/soovib sellise jäärapäise kapriisitariga suhtes olla. Ühes hilisemas kirjas, kui nende afääri oli juba lõppenud, meenutab Vilde, et ta ei soovinud rajada oma uut kodu tuld ja väävlit sülitava vulkaani kraatri äärde. Vanast ja poolpimedast Vildest hakkab lugedes kohati ikka täitsa kahju! Kuid äkki meenub, et Vilde on ju tegelikult kogu selle perioodi oma Lindaga abielus, kes on nende kirjade kirjutamise ajal suure tõenäosusega kõrvaltoas. Sa loed kogu seda kirjavahetust hoopis teise pilguga, kui meeles pidades seda väikest, kuid üpriski olulist fakti, et selles suhtes oli tegelikult kolm osapoolt.

PS: Kuigi Vilde on nende kirjade kirjutamise hetkeks juba eakas ja elukogenud mees, siis naisi pole ta küll oma teekonnal õppinud mõistma. Kuidas siis teisiti mõista alljärgnevat ja paljusid sarnaseid lõike tema kirjades?

Niipea kui sa halvas tujus hakkad armsamale kirja kirjutama, peaksid Sa kohe endalt küsima: "Pea kinni, ehk on kuupuhastus tulemas? Ei, täna ma talle ei kirjuta, sest ma pole päris täie aruga."

Pole ime, et Rahel ta alatasa väävli ja tulega üle valas!

Andmed:

Kairi Tilga (koostaja), Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile, Hea Lugu, 2015, lk 256

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Keeles ja Kirjanduses

Lennart Anvelt - Andke tagasi mu kivist kiisu (2019)

"Neile, kes veetnud pikki aastaid väljasaadetuna, ei lõpe Siber kunagi." Selle mõttele kirjutaks ilmselt alla iga Siberisse küüditatud eestlane, olgu ta väljasaatmise hetkel 5-aastane poisipõnn või 75-aastane rauk. See karjuvalt ebaõiglane teekond muutis nende inimeste elusid ja neid endid tundmatuseni. Põrmuks varisesid nende tegelikkus ja unistused.

Kuigi paljude jaoks lõppes ka nende elutee Siberis, siis tuhanded tulid kodumaale tagasi ning pidid oma eludega taaskord nullist alustama. Juba teist korda loetud aastate jooksul! Samas on eestlase sitkus ja nutikus legendaarsed ning üldjuhul kohaneti nii Siberi taigas kui ka taas koduste metsade ja niitude vahel. Eestlane suudaks ju isegi põrgus omale mõnusa elamise sisse seada.

Nendest kohanejatest on kirjutatud ka kümneid raamatuid. Hiljuti lugesin Jüri Hanko mälestusi, kes täismehena Siberisse saadeti ja seal oma elunatukese eest pidi võitlema. Seekord sattus lugema väikese Lennarti mälestusi, kes kuueaastasena saadeti koos vanavanematega asumisele, sest nad kujutasid ju reaalset ohtu haprale Nõukogude Liidu julgeolekule. 

Mälestused on kirja pandud 1960ndatel aastatel, kui Lennart on juba tagasi Eestis ning käimas oli muutumine tagasi eestlaseks. Kõige põnevam oligi lugeda, kuidas teised lapsed suhtusid Lennartisse. Siberis oli ta vene lastele sakslane ja fašismi võrdkuju. Eestis oli ta eakaaslastele jällegi venelane, keda vaadati veel aastaid altkulmu ning päris omaks ei peetud. Üks mällu sööbivamaid kirjeldusi raamatust oli seotud pioneerilaagri ja ühe kurttumma poisiga, kellele näidati paberile joonistatud haakristi ja seejärel Lennartit. See viha oli tõeline ja otsatu!

Iga inimese elukäik on ainulaadne ja väärib ärakuulamist. Kuigi tuhanded eestlased olid sunnitud ette võtma teekonna itta ja paljuski nende mälestused kattuvad, siis tasub igaühega neist tutvuda. Jüri lugu erineb Lennarti ja Mari Helmi omast, kuid kokku on see meie kõigi lugu, mida tuleb mäletada ja uutele põlvedele edasi rääkida, et kunagi ei korduks selline tragöödia.

Andmed:

Lennart Anvelt, Andke tagasi mu kivist kiisu: Mälestusi Siberi-aastatest, Veiko Anvelt, 2019, lk 202

Art Leete - Soome-Ugri saladused (2019)

Kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas aastatuhandeid ning me asume üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis miski ühendab meid siiani. On selleks talveöös peade kohal särav Põhjanael või õhtu üksi kambris olles kõikenägeva pilguga elava tule valvamine koldes? Me nagu teaks, et kusagil on veel üks meiesugune vaikne nohiseja, kes meid ümbritsevat maailma ja ta saladusi sarnaselt tajub. 

Ehk mõtleb ta praegu tuld kohendades täpseid samu mõtteid nagu mina, sest oleme ju ühe ja sama pere lapsed. Minu akna taga mühavad meretuuled ja tal tundratuuled, kuid nad jutustavad meile sama lugu. Lugu kadunud põlvedest ja tulevatest aegadest. Ühest otsata teest, mida olema juba ürgsetest aegadest koos sammunud. Olgem nüüd natuke aega vakka ja kuulakem neid salajutte.

Andmed:

Art Leete, Soome-Ugri saladused, Varrak, 2019, lk 200

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis

Indrek Rüütle - Maivälk (2014)

Ütlen täiesti ausalt, et seda raamatut sattusin ma lugema puhtalt pealkirja tõttu (väljakutseks oli lugeda raamat, mille pealkirjas on sinu sünnikuu). Ei mingit sisututvustust tagakaanel ega kellegi sooja soovitust. Indrek Rüütle kohta teadsin ainult, et ta on mõned luulekogud avaldanud ja nende eest ka korralikult kiita saanud (2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia kogumiku "Inglid rokijaamas" eest).

Kuigi ma ei osanud tekstist midagi oodata, siis oli mu üllatus lugema asudes siiski suur. Avastasin end järsku laulva revolutsiooni aegsest Tartust, kus kari anarhiste, pätte, punkareid ja elupõletajaid olid väidetavalt varastanud tuumalõhkepea ning nõudsid nüüd võimudelt Uus-Ugandi Ajuvabariigi väljakuulutmist ja võõrvägede viivitamatut lahkumist.

Rüütle tekst on sama ajuvaba kui tema tegelaste esitatud ultimaatum, kuid see on kirja pandud mänguliselt ning puhtast kirjutamisrõõmust. Autor pole lasknud end segada mingitest proosateksti kohta käivatest ootustest/traditsioonidest/arusaamadest, vaid meile lihtsalt selle kevadpäeva sündmused ette lajatanud. Otse pannilt ja tulikuumadena. Meie asi on kirjaniku mänguga kaasa minna ja hambad sisse lüüa või saata peakokk end koju kaineks magama.

Andmed:

Indrek Rüütle, Maivälk, Jumalikud Ilmutused, 2014, 74 lk

Linke netiilmast:

Paavo Matsini arvustus Sirbis

kiwa arvustus Müürilehes

Jaan Undusk - Boulgakoff (2008)

Mõni õhtu teatrisaalis jääb pikkadeks aastateks meelde. Kas lasub nüüd "otsene süü" meisterlikult kokku seatud lavastusel, näitlejate suurepärasel ansamblimängul, hiilgaval tekstil või hoopis enda hingeseisundil, millega sai tol õhtul teatrimajja astutud?

Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".

Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.

Andmed:

Jaan Undusk, Boulgakoff: näidend kaheksas pildis, Eesti Draamateater, 2008, lk 120 

Linke netiilmast:

Mardi Valgemäe artikkel Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Postimehes

Jüri Hanko - Me olime noored, me tahtsime elada (2018)

Lennart Meri ütles kunagi kusagil umbes järgnevat: "Meil ei ole oma Einsteini. Ta suri 10-aastasena Siberis." See mõte kehtib tuhandete teiste noorte meeste ja naiste kohta, kes surid Siberis või kelle tervis ja parimad aastad jäid sinna kaugele itta.

Seda potentsiaalset (vaimu)energia hulka, mis oli meie vabas riigis üles kasvavas põlvkonnas, ei saa me kahjuks enam kunagi tagasi. Selle asemel, et komponeerida maailmakuulus sümfoonia või avastada mustade aukude tumedaid tagamaid, pidi meie Einstein kusagil Novosibirski või Magadani oblasti kandis oma "patte" lunastama 40-kraadises pakases. "Patte", mis üldjuhul kandsid märgist "§ 58".

Jüri Hanko oli üks sellistest einsteinidest, kes selle külma põrgu läbi tegi ning kõigi raskuste kiuste ka ellu jäi ja kodumaale tagasi jõudis. Minu jaoks on kõige uskumatum Hanko ja paljude temasuguste kustumatu elutahe. Kõik on ju ometi sult võetud (sõna otseses mõttes viimse karvani), kuid sina ei ole nõus alla andma ning avad jäärapäiselt igal hommikul silmad, et selles jumalast hüljatud pärapõrgus veel üks päev vastu pidada. Sügav kummardus kõigi nende meeste ja naiste ees, kes selle Kolgata tee on oma elus läbi pidanud tegema. Teie võite olla küll kadunud põlvkond, kuid kindlasti pole te kaotajate põlvkond.

Andmed:

Jüri Hanko, Me olime noored, me tahtsime elada: Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused, Varrak, 2018, lk 232