Tõnu Õnnepalu - Paradiis (2009)

Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.

Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).

Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Paradiis, Varrak, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Paradiis" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tanel Veerne arvustus Eesti Päevalehes

Vilja Kiisleri arvustus Sirbis

Joonas Hellerma arvustus Keeles ja Kirjanduses

Heili Sibritsa intervjuu autoriga Postimehes

Maarja Kangro - Heureka (2008)

KEELEPUHASTUSE DEKLARATSIOON

eesti keel

nagu nuga

nagu mõõk

nagu kirves

nagu giljotiin

nagu žilett

nagu klaasikild

nagu metallist link talvel

kisub lõhki teised

lodevad keeled ja kehad

kargab kõrri

valesti käänajale

kargab kanda

koma ärajätjale

lõikab randmesse

võõraga nakatajale

tegelikult oli mõõk

ju kalevipojal

ja milline mõõk

me oma jalad ei lidu

piisavalt kiiresti

ent puhtusekujutlusest

purju jäänult

nõuame vihinat

tats-tats

etteütlus

kalevipoja mõõk

PUNASED LIILIAD

Tulge edasi, tulge aeda.

Siin on uus rotangmööbel

ja valge lina on laual

ja veiniklaasid ka.

Äärelinnas on üsna vaikne

ja viimaks tuleb teil pähe

küsida, miks aiaservas

liiliad nii punased on.

Võib-olla seal lamab keegi,

kes jäi teadmata kadunuks,

kelle ma tapsin kirest,

raevust või ahnusest.

Eks hävitatuist ju tõuse

lõpuks ikka verine leek.

Lõpuks tõuseb kuskilt käsi,

mälu lahvatab nagu lill -

See on tõesti huvitav sort,

mis tekitab vaatajas lootust,

õitseb kaua ja eredalt,

sibulad pole odavad.

No nii, kallakem veini juurde

ja rääkigem totrat juttu:

meie taastulek pole kindel,

ükskõik kui totter on jutt.

SIGA

Raadiost kuulsin:

siga käinud muiste maja ümber

ja söönud inimese sitta.

Kosunud sellest, saanud lapsed.

Inimene löönud sea maha ja söönud ära.

Pärast sööki läinud jälle

kuhugi tare lähistele võssa.

Sea lapsed tundnud lõhna, 

läinud võssa sööma.

Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.

Juurte juurde naastes

võtnud siga kaasa

hulga peenemaid riistu

ja artikuleeritumaid hoiakuid.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Maarja Kangro, Heureka, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 80

Linke netiilmast:

Berk Vaheri arvustus Sirbis

Katrin Väli arvustus Eesti Ekspressis

Jürgen Rooste arvustus Postimehes

Mari Peegli arvustus Eesti Päevalehes

Mika Keränen - Supilinna salaseltsi kümme juhtumit (2008-2019)

Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!

Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!

Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts  ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!

Andmed:

Mika Keränen, Varastatud oranž jalgratas: Salaselts Rampsu esimene juhtum, Jutulind, 2008, lk 88

Mika Keränen, Peidetud hõbedane aarelaegas: Salaselts Rampsu teine juhtum, Jutulind, 2009, lk 116

Mika Keränen, Vana roosa maja: Salaselts Rampsu kolmas juhtum, Jutulind, 2010, lk 90

Mika Keränen, Salapärane lillenäppaja: Salaselts Rampsu neljas juhtum, Keropää, 2011, lk 144

Mika Keränen, Professor Must: Salaselts Rampsu viies juhtum, Keropää, 2013, lk 142

Mika Keränen, Kuldne Lurich: Salaselts Rampsu kuues juhtum, Keropää, 2014, lk 144

Mika Keränen, Küttepuuvargad: Salaselts Rampsu seitsmes juhtum, Keropää, 2015, lk 116

Mika Keränen, Jõmmu: Salaselts Rampsu kaheksas juhtum, Keropää, 2016, lk 158

Mika Keränen, Fantoomrattur: Salaselts Rampsu üheksas juhtum, Keropää, 2017, lk 160

Mika Keränen, Soome pitsa: Salaselts Rampsu kümnes juhtum, Keropää, 2019, lk 150

Linke netiilmast:

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Hasso Krull - Kui kivid olid veel pehmed (2014)

NABA

Kui kivid olid veel pehmed, siis vanaisa vaatas

oma naba.

Naba oli must ja mudane. Naba

oli vaba.

Vanaisa vaatas oma naba, see oli vaba

nagu lind,

vaatas naba, imelik, et ta ei näinud seal

mind.

Must ja mudane tühjus, kõik mis seal haigutas

naba sees,

miski, mis pold mitte miski, aga veel oli seal 

üks mees.

Tema just olingi mina, mina ise vaatasin vastu

sest nabast,

nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja 

mulksuvast rabast.

Mina ise olengi ise. Mina ise olengi 

see.

Vaata mind, vanaisa, heida põgus pilk

üle vee,

sinna, kus laiub su naba, kas tõesti ei näegi

sa mind,

mina olen su kaheksajalg, sinu sukelduv

lind.


PUUD JA LINNUD

Kui kivid olid veel pehmed,
oli maa ilmatu suur,
puud rändasid maa peal ringi,
tüvi õlal ja juustes juur.

Puud rändasid nagu jutud,
mis sina rääkisid mulle,
jutu oksad viitasid vette,
jutu juured puutusid tulle.

Puud rändasid nagu kivid,
nad veeresid üle maa
ja kandsid laiali sõnu,
kes ise käia ei saa,

nad kandsid laiali hääli,
linnulaulu ja linnupesi,
ülal toetas neid madal taevas
ja all toitis allikavesi.

Linnud tundsid väikesi tähti.
Linnud oskasid liikuda.
Linnud mõistsid põimunud okstel
nagu päevake kiikuda,

linnud hõiskasid õisi õhku
ja puistasid märke maha,
mõned märgid jäid õhku rippu,
mõned langesid ääre taha.

Linnud külvasid kirju ja seemneid,
igasuguseid imesid.
Aga inimestele andsid
nad nii palju nimesid.


RADA

Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

rada voolab
selge nagu allikas
kõik rajad voolavad metsa sisse
metsa sees on kõikide radade pesa

iga puu taga on tunda
mõne metsapagana lõhna
sipelgapesas sagitakse
aga see ei tule rahutusest
rahu on vaevumärgatav liikumine
vaikus on õrnade häälte kosk

lohus on vesi
ja mätaste vahel tüma maa
edasi ei saagi minna
tagasi ei saagi minna
ainult ringiga ainult ümberkaudu
võib kohale jõuda sinna
kus kohta ei ole

siin pole kohta siin pole ühtegi kohta
siin pole kohta kus olla
ometi nii palju
paiku kuhu panna pea
viibida jääda

panna pea metsa padjale
ja magada
magada magusalt metsasügavalt
magada sambla peal
magada mätta peal
magada kivi peal
nii nagu magati siis
kui kivid olid veel pehmed

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja asu lugema. :)

Andmed:

Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed, Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 130

Linke netiilmast:

Aare Pilve arvustus Loomingus

Joosep Susi arvustus Sirbis

Ene Mihkelson - Torn (2010)

***

Eesti on väiksuse tõttu saar mitme
maailma vahel Siin ei ole võimalik rahu
kui just ei taotleta reservaati
Seda omaenese Mudilat mis on kord
juba olnud Rahulolijate hulgast jääb
lihtsalt puudu Rahvaarv ei võimalda
Me oleme radikaalid kes peavad
alatasa taltsutama enesehävituskirge
Me elame Maarjamaal kust jumal on
põgenenud Me külvame seemneid kaljule
võõrastel maadel


***

Aade on vaade millest ei saa enese-
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti


***

Kas sa oled valgusaastate kaugusel
osa kosmusetolmust või jälgid mind
just praegusel hetkel
Võibolla leiad sa rahu just nüüd
kui sinule mõtlen
Surm on elu vari Raske on mõista
vastupidist Me oleme ikka veel
algajad


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)


Andmed:
Ene Mihkelson, Torn, Varrak, 2010, lk 102

Linke netiilmast:
"Torn" ELLU-s

Hannes Varblase arvustus Eesti Ekspressis
Arne Merilaia arvustus Sirbis

Reet Hiiemäe - Usundid ja vaimsed õpetused Eestis (2019)

Juba täielikuks mantraks on saanud "fakt", et Eesti on üks maailma vähem usklikke riike. Olen kuulnud, kuidas seda mainitakse vestlustes isegi härda uhkusega. Eriti välismaalastele Eestit tutvustades! Kuid tegelik pilt on ikkagi natuke teistsugune.

Jah, eestlased pole pühapäeval kirikusse ronijad (kui just jõuluaeg kätte pole jõudnud), aga see ei tähenda, et neil poleks huvi vaimsuse ning millegi meist kõrgema ja igavikulisema järele. Tegelikult on eestlased uskumatult uudishimulikud ja otsivad seda "õiget teed" ikka pidevalt ja igalt poolt. Olgu selleks maagilised numbrid, inglid, hingeloomad, Vigala Sass, taoism, müstiline Anastasia, voodoo nukud, meid külastavad olendid teistelt planeetidelt, pendlid või Jeesus Kristus isiklikult. Selle juures on kõige toredam see, et meil on vabadus neid kõiki uskuda ja rahulikult oma valitud rada mööda minna.

Kõigist nendest rohkem või vähem sissetallatud radadest ning neil jalutajatest räägibki Reet Hiiemäe väga asjalik ülevaateteos "Usundid ja vaimsed õpetused Eestis". Soovitan selle raamatu tõesti ette võtta ja natuke oma maailmapilti avardada. Maailmapilti meie endi keskel elavate inimeste kohta, kellest näiteks 54% arvab, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede/planeetide seis tema sünnihetkel. Tule veel ütlema, et me oleme usukauge rahvas siin kaugel põhjalas.

Andmed:

Reet Hiiemäe, Usundid ja vaimsed õpetused Eestis, Varrak, 2019, lk 304

Linke netiilmast:

Autori ettekanne Tartu Linnamuuseumis

Andres Laiapea arvustus Telegrammis

Autor saates "Hommik Anuga"

Janar Ala - Ekraanirituaalid (2014)

Seoses nüüdiskirjanduse seminari, eriolukorra ja Eesti uue rahvusspordialaga (vetsurullitamine) üks väike tagasivaatav pastišš selle kummalise nädala lõppu.


Maxima stories nr 69
"Kolmekihilist!" ütleb kergelt kiilanev keskealine mees oma pojale, kes just astus sületäie vetsurullidega isa kõrvale kassajärjekorda. "Kes see kahekihilisega pühib?!?! Ega me mingid maakad pole! Siis võiks juba ajalehte kasutada! Mine too õigeid!" käratab isa. Poeg kaob nohisedes pooltühjade riiulite vahele. Mõtlesin, et ütleks midagi ja avardaks nende maailmapilti. Aga milleks mulle uued juhututtavad. Eriti veel sellised närvilised. Pakkisime oma neljakihilise XXL rullipaki ostukotti ning hakkasime Keitiga Luua poole sõitma.

Andmed:

Janar Ala, Ekraanirituaalid, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 116

Linke netiilmast:

Peeter Helme arvustus ERRi Kultuuriportaalis

Ott Kiluski arvustus Loomingus

Maja Tammjärve arvustus Müürilehes

Taavi Jakobson - Õnnelik prints (2019)

Üks maailma kulunumaid lauseid on "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud". Seda kasutatakse alatihti eneseõigustusena ja vabandusena, kui keegi teeb suhte või armastatu nimel midagi tavanormidega vastuollu minevat. Aga kuhu maani me võime oma tegudega minna, et kaitsta omale kallist inimest pahelise maailma eest?

Selle lubatu ja lubamatu piiri kompimisega tegeleb ka Taavi Jakobson oma psühholoogilises (õudus)romaanis "Õnnelik prints". Seda raamatut lugedes leiad end korduvalt koos peategelastega erinevatest argistest situatsioonidest (näiteks kiusamine koolis ) ning sul on võimalus endalt küsida: "Kuidas käituksin mina, kui...?". Aga lisaks siia veel põnevuse loomiseks ühe väikese klausli! Keegi ei saa teada, et see sina olid ja karistust ei järgne, kui sa otsustad natuke "karmimaid meetmeid" kasutusele võtta.

Kui sinu valikud jääksid ikka sarnasteks raamatus tehtutega, siis usun, et sul oleks aeg pöörduda abi saamiseks mõne teatud kinnisema iseloomuga institutsiooni poole. Nii et võtame seda Jakobsoni romaani võimalusena teha väike kodune psühhopaadiks olemise kiirkontroll.

Andmed:

Taavi Jakobson, Õnnelik prints, Kirjastus Postimees, 2019, lk 160  

Mihkel Mutt - Töö ja armastus (2019)

Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid, millele on lisatud juurde kommentaarid. Kohe teevad tuju toredaks need väikesed numbrid mõne lõigu lõpus või sõna juures. Lappan alati kohe raamatu lõppu, et midagi tarka juurde lugeda.

Üks minu lemmikuid kommentaaridega väljaandeid oli üks Karl Ristikivi "Hingede öö" trükkidest, mis oli varustatud Reet Neithali märkustega. Mul endal oli kodus "Eesti romaanivara" sarja kuuluv versioon. Selleks, et ka see kommentaaridega varustatud oleks, lõin meie punasel trükimasinal kõik Neithali tähelepanekud ümber ning muutsin ka leheküljenumbrid ära. Need nüüdseks juba natuke koltunud lehed on siiani kenasti raamatu vahel olemas.

Nüüd on ilmunud Mihkel Muti sulest tema mõtted ja kommentaarid A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie köite kohta. Minu klassijuhataja (kes oleks ilmselt võimaluse korral Tammsaarele ka ise kosja läinud) ütles meile kunagi, et eestlane peab iga kahekümne aasta tagant taas "Tõe ja õiguse" läbi lugema, sest siis loeb seda juba täiesti uus inimene ning esile kerkivad uued kihistused, mis varasemalt märkamata jäid. Minu kakskümmend aastat hakkab vaikselt viimasest lugemiskorrast täis saama ja Muti kogumikku võtsingi juba nagu kerget soojendust algavaks lugemismaratoniks. Samuti jään ootama kunagi ehk ilmuvat põhjalike kommentaaride ja märkustega "Tõe ja õiguse" uustrükki, kus väikesed numbrid ajavad üksteist lehekülgedel taga. Ja miks ei võiks need kommentaarid just Muti mõnusalt sarkastilisest sulest pärit olla? Usun, et Tammsaare tekst ainult võidaks sellest sümbioosist.

Andmed:

Mihkel Mutt, Töö ja armastus: Tammsaaret tuulates, Fabian, 2019, lk 208

Linke netiilmast:

Raamatuesitlus Rahva Raamatus

Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRis

Jaanus Kulli ülevaade Õhtulehes

Juku-Kalle Raidi intervjuu autoriga ajalehes KesKus

Valdur Mikita - Mikita keeleaabits (2019)

Eestlane satub metsa ikka palju tihedamini kui keskmine eurooplane. Küll meile meeldib vilet lüües matkata, küürakil sambla vahelt puravikke otsida või jälgida hommikul esimese pardipaari maandumist metsajärvele. Me lihtsalt ei oska teisiti olla! Kohe oleks nagu midagi puudu, kui pole mingi aeg metsa saanud.

Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.

Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.

Andmed:

Valdur Mikita, Mikita keeleaabits: Põliskeele omailma, Välgi Metsad, 2019, lk 168

Linke netiilmast:

Hedvig Hansoni intervjuu autoriga ajakirjas Edasi

Anu Aun - Eia seiklus Tondikakul (2019)

Keset seda igavesena tunduvad sügisilma ja kõigi suusasõprade õudusunenägu on tõeline lust pageda ühte lumisesse ning südantsoojendavasse  paika - Tondikakule.

Seal saad hommikul Eia ja Atsiga metsloomadele süüa viia, päeval Jetega jõekaldal saarmaid pildistada ning õhtul Lauritsa ja Mooritsaga kogu perele ühe vägeva söömingu valmistada (muidugi koos Mooritsa suussulavate pirukatega).

Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, siis võid veel minna tähtede valgel jõejääle väikest uisuringi tegema ja hea õnne korral kuulda ka habekaku natuke kummituslikku huiget.

Kas me kõik ei vajaks üht sellise päeva Tondikakul? Päeva, mille lõpus suled silmad tuhat korda rikkamana ja tead, et täna said sa olla iseenda parim versioon. Mina igatahes pakin juba seljakotti ning otsin kapist sooje käpikuid, sest Tondikaku ei saa ju ainult üks imekaunis jõulumuinasjutt olla. See tuleb lihtsalt Lõuna-Eesti metsade vahelt üles leida. 

Andmed:

Anu Aun, Eia seiklus Tondikakul, Kirjastus Postimees, 2019, lk 240

Ivar Soopan - Head pahad poisid (2009)

Ma usun, et paljud meie seast mäletavad oma koolipõlvest seda ühte üle kooli tuntud "paha poissi". Käis ta nüüd sinu enda klassis, paralleelis või hoopis paar aastat vanematega, siis temast kuulnud olid sa kindlasti. Kuulujutud tema "vägitegude" kohta levisid kulutulena ning ainult ta ise teadis paljudel neist on tõepõhi all.

Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.

Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".

PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."

PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!

Andmed:

Ivar Soopan, Head pahad poisid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 158

Linke netiilmast:

"Head pahad poisid" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

Eia Uus - Tüdrukune (2019)

Seda raamatut lugedes tekkis mul korduvalt tunne, et seda peatükki või lõiku tahaks ma oma tunnis õpilastele ette lugeda või neil ise lugeda lasta. Lõpuks läks see tunne juba nõnda valdavaks, et hakkasin märkmikusse lihtsalt peatükkide numbreid üles kirjutama. Raamatu lõpuks olin jõudnud otsusele, et järgmine aasta peaks andma õpilastele ühe kuu kodulugemiseks valida Jim Ashilevi "Kehade metsa" või Eia Uusi "Tüdrukuse" vahel. Äkki poisid peaks lugema Uusi ja tüdrukud Ashilevi raamatut? Et paremini mõista teise sugupoole hirme ja soove? Ei, las loevad ikka mõlemad teosed läbi! Saavad siis paremini ka enda hirmudest ning "häbidest" aru, mis nõnda paljusid meist terve elu saadavad.

"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).

Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.

Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.

Andmed:

Eia Uus, Tüdrukune, Kirjastus Postimees, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga saates "OP"

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292

Joel Jans - Tondilatern (2019)

Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?

Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.

Joel Jans

Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.

Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.

Andmed:
Joel Jans, Tondilatern, Lummur, 2019, lk 262

Linke netiilmast:
Jüri Kallase Meie Maas