Katrin Johanson - Läbikäidavad toad (2015)

Ühel osal inimkonnast on olnud sajandeid seletamatu tõmme suurte armastuslugude poole. Olgu need kirja pandud raamatusse, toodud teatrilavale või kinosaali. Vaatajaid, kuulajaid ja lugejaid on alati leidunud ja leidub ka edaspidi. Küll nad ohkavad ja õhkavad! Salvrättide tootjad tunnevad juba kaugel va krabiseva lõhna ning saavad jälle heameelest käsi hõõruda.

Kõigi nende säravate ning ajatute armastuslugude keskel, kus mr. Darcy'id ja Jane Eyre'id igavest truudust vannuvad, oleme unustanud oma vanatädilt küsida: „Kes oli sinu esimene armastus?“ või "Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?". Ega ainult venelased ja inglased, krahvid ja parunessid suurelt armastada oska!

Katrin Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ jutustabki meile „tavaliste inimeste“ suure armastusloo. Ado ja Elsi tutvus saab alguse „kuldsetel kolmekümnendatel“. Tahtmatult hakkab Johansoni romaani lugedes peas kõlama ühe mu lemmiklaul esimesed salmid:

Käes on hullutav kevad  
aasta on 35
vanaisa -ja ema
tuttavaks nemad said siis.

Mantlid on pikad ja hallid,
nelja nööbiga just.
Plaat, mis on säravast vasest,
kaunistab korteri ust.

Kaabud ja silmad ja sallid,
kohvikus snoobe üks punt.
Lehtedest lipsatas läbi
Pärnumaal lasti üks hunt.

Valitsus abistab vaeseid,
kaitseväel riietus uus.
Naistele moodi on tulnud
poisipeaks lõigatud juus.

Noorte omanäoline "suhe" kulgeb paralleelselt EW hukuga, küüditamiste, pommitamiste, arreteerimiste ja põgenemislainega Läände. Lõpuks jõuavad nad läbi nõukogude okupatsiooni välja uude aastatuhandesse. Ado ja Elsi eluteed on täis uskumatuid vedamisi, saatuslikke kohtumisi ja kummalisi kokkusattumisi. Hollywoodi stsenaristid saaksid siit materjali lausa nelja-viie filmi jaoks. Isegi Nicholas Sparks noogutaks tunnustavalt kaasa.

Katrin Johanson

Kahjuks põnevatest prototüüpidest ja uskumatutest sündmustest hea romaani kirjutamiseks ei piisa. Kogu tekst jääb liialt pinnapealseks ning liiga kiirustades joostakse kümnendist kümnendisse. Minu suurimaks probleemiks romaani juures on loo jutustaja valik. Elsi õe lapselapselaps Ege kuulab mõlema poole meenutusi ja peaks olema nende uskumatute elulugude vahendajaks. Kuid autor ei suuda hoida selget joont ja ei suuda otsustada, kuidas ta tahab seda lugu lugejani tuua. Ege vestlused vanakestega vahelduvad mälupiltide ja asjaosaliste omapoolsete vahemärkustega, mida Ege kunagi teada ei saa. Samuti oli ebaõnnestunud peategelaste nimede valik. Ege, Els, Ado ja Ada! Esimestes peatükkides võttis ikka päris kirjuks silme eest ja mitu korda pidin lause igaks juhuks üle lugema.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et Johansonil on kindlasti jutuvestmise annet ning valitud ainevaldkond ja taust olid endale selgeks tehtud. Kardan, et esimeseks romaaniks sai lihtsalt natuke liiga suur tükk valitud ja 184 leheküljest jäi sellest läbi järamiseks lihtsalt väheseks. Rohkem sügavust ja kindlamaid piirjooni järgmiseks korraks!

Andmed:

Katrin Johanson, Läbikäidavad toad, Varrak, 2015, lk 184