Vahel tuleb ikka ette, et komistad pooljuhuslikult mõne raamatu otsa ja ootamatu leid osutub üpriski meeldivaks üllatuseks. Eriti tore, kui see juhtub veel mõne debüütteos puhul. Sarnane leid oli minu jaoks lõppeva aasta esimeses pooles ilmunud Margus Otsa debüütromaan "Veeaeg".
Romaani "Veeaeg" näol on tegemist tubli täiendusega meie suhteliselt ühekülgsel seiklusromaanide valikus. Seiklusromaane ilmub meil peamiselt kaht tüüpi: seikluslikud ulmeromaanid või kriminaalsete elementidega üle ujutatud "meestekad". Margus Ots laenab natuke kummastki ning lõpptulemuseks on humoorikas ja macho'lik maailmalõpulugu.
Tegevuse käivitajaks romaanis on ootamatult Eestit tabav mastaapne üleujutus. Paari päevaga on rannikualad tulvavee alla jäänud ning vesi jätkab kiiret edasitungi Kesk-Eesti suunas. Algavad päästeoperatsioonid, rüüstamised, omavolitsemine ja üldine rahvaste rändamine. Kiiresti muutub olukord kriitiliseks ja aina enam saab selgemaks, et ainus kehtiv seadus on "tugevama õigus". Riigiaparaat lakkab töötamast, kõik kommunikatsioonid on katkenud ja paanika hakkab maad võtma. Toit, vesi, relvad ja muidugi iga vähegi vee peal püsiv paadiloks on järsku kullast kallimad ning vanasõna "Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" hakkab aina tumedamat varjundit omandama.
 |
| Margus Ots |
Kogu selle tohuvabohu sees proovivad ellu jääda kolm kahekümnendates noormeest. Ralph - pullimehest igavene tudeng. Ake - raskekujulist nartsissismi põdev ilueedi. Jaak - aina enam reaalsustaju kaotav gamer. Ütlen ausalt, mitte ükski kolmest peategelasest ei tundunud mulle loo alguses sümpaatne. Kuid nähes noormeeste käitumist kriisiolukorras suutsid vähemalt kaks kolmest end minu jaoks rehabiliteerida. Kolmanda noormehega juhtunud sekelduste ja tema tehtud "tarkade" otsused taustal olin ma lõpuks lausa parastavalt rõõmus, kui nägin kuhu ta tegevusliin omadega välja jõudis. Kuigi ma karmasse ei usu, siis sellel poisil oli universumi ees ikka kenake võlg tasuda. Ilmselt nõuti ka viivised sisse!
"Veeaeg" jääb pooleli kõige põnevama koha peal ning vastamata jääb terve rida küsimusi. Mis põhjustas üleujutuse? Kas tegemist on lokaalse või globaalse katastroofiga? Kas süüdi on lätlased või soomlased? Kas kõik eestlased peavad nüüd kolima Suure Munamäe tippu või piisab ka Väikesest Munamäest? Kas Jaak suudab arvutimängus "Kuningate heitlus" päästa printsessi? Nendele küsimustele saame vastused ainult ühel viisil. Margus Otsal tuleb kiiremas korras maha istuda ja romaanile järg kirjutada!
Andmed:
Margus Ots, Veeaeg, Tänapäev, 2015, lk 278
Linke netiilmast:
"Veeaeg" ELLU-s
Romaani "Veeaeg" koduleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar