Martin Neithal - August Jakobson: Lühimonograafia (2014)

Ma olen alati pidanud kirjanikest kirjutatud monograafiaid ja elulooraamatuid teatavas mõttes reklaamiks autori teostele. Neis antakse ju lühiülevaade teoste sisust, pakutakse välja erinevaid lähenemisnurki, tutvustatakse kirjanikku inimesena ning räägitakse tema rollist kirjandusloos. Monograafia peaksid sinus tekitama kohest soovi lugema asuda käsitletud kirjaniku teoseid. Samas ei pruugi väljend "There is no such thing as bad publicity" alati kehtida.

Meie kirjandusloos pole vast teist autorit, kelle staatus oleks ühe sajandi vältel teinud läbi nõnda suured tõusud ja langused, kui August Jakobson (1904-1963). Alguses oli ta "mees metsast", kes pani 23. aastasena kinni esimese romaanivõistluse 1927. aastal oma teosega "Vaeste-patuste alev". Järgnevalt kujunes Jakobsonist ääretult viljakas ja loetud proosakirjanik, kelle sulest ilmus pea iga aasta 300-500 leheküljeline romaan. 

Nõukogude okupatsioon ning tollased Jakobsoni poliitilised ja kirjanduslikud valikud tõstsid ta eesti kirjanduse nomenklatuuri kõige kõrgemasse tippu. Stalini ja Lenini preemiad ning kõikvõimalikud muud tiitlid muutsid ta põhimõtteliselt teflonmeheks, kelle teoste kohta polnud lihtsalt võimalik halvasti öelda. Tema positsiooni kinnitamiseks anti välja 20 köitest koosnev "Valitud teoste" sari! "Kogutud teosed" oleks ilmselt koosnenud ligi 30 köitest.

Esimese Looduse romaanivõistluse võidutöö

Samas on viimase 30 aastaga Jakobsoni kirjanduslik pärand täielikult unustusehõlma vajunud. Ainult "Vaeste-patuste alev" ja "Elu tsitadellis" leivad veel kirjandusõpikutes ning ülikooli loengutes äramärkimist. Martin Neithali monograafiat lugema asudes oli mu põhiküsimuseks: "Kas Jakobsoni teosed on liiga kergekäeliselt eesti kirjanduse äärealale lükatud?". Eriti lootsin julgustavaid sõnu kuulda tema 1930. aastail ilmunud romaanide kohta, sest nõukaajal ilmunud näidendid polnud ju ilukirjandus, vaid sulaselge propaganda.

Lugedes järgemööda Neithali analüüse Jakobsoni teoste kohta, sai mulle selgeks, et ühes põhipostulaadis jääme kirjanikuga täiesti erinevatele seisukohtadele. Jakobson põhjendab oma tegelaste vaesuses virelemist ja moraalset allakäiku sotsiaalse ebavõrdsuse ja neid ümbritseva keskkonnaga. Tema arusaamade järgi paneb agul ehk keskkond su viina jooma ja litsi lööma ning ainus lahendus on klassivõitlus ja kodanluse kukutamine. Ei mingit enesekriitikat või kolmanda tee otsimist! Nõnda teosest teosesse. Minu arvates on inimene ikkagi oma otsustes vaba ning joodikuks ei muuda sind viinavabriku omanik, alkohoolikust vanemad või lagunevad majad. Sina tõstad pitsi suule vabatahtlikult ja võtad sellega oma lastelt leivaraha, mitte vereimejatest kapitalistid.

Ainsana suutis monograafia tekitada huvi Jakobsoni haritlasromaanide vastu ("Vana kaardivägi", "Metsalise rada", "Uus inimene"), milles kujutatakse 1930. aastate üliõpilaselu Tartus. Aga kahjuks jäävad ülejäänud Jakobsoni teosed veel tükiks ajaks riiulile tolmu koguma. Samas arvan, et ükskord ma need läbi loen (sama kehtib ka Hans Leberechti kohta). Kas või ainult sellepärast, et saaks autoriga kogu lugemise aja mõttes vaielda ning vaielda mulle juba meeldib.

PS: Tegelikult ainus Jakobsoni teos, mida senini loetakse on muinasjuttude kogumik "Ööbik ja vaskuss". Samas ei tea, kas autor just selle teosega eesti kirjanduslukku tahtis minna. :)

Andmed:

Martin Neithal, August Jakobson: Lühimonograafia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 214

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

Huvitav, kas kõik meie vanaemad on heas mõttes äravahetamiseni sarnased? Sibulatükkidega kotletid, piimasupp makaronidega, klaaskompvekid, imelised pannkoogid, küürutamine aiamaal, tukkumine televiisori ees, pidupäeva serviisid ning moosipurkide virnad. Kindlasti vastab iga korralik maavanaema ülal loetletud tingimustele. Linnavanaemad annavad endast parima, et osasid keskkonnast tulenevaid puudujääke asendada. Näiteks peenarde rohitsemise asemel lahendavad nemad ristsõnu. Kuid tundub, et vanaemaks olemise baasoskused on ikkagi suurel määral universaalsed.

Andrus Kivirähki uues raamatus "Oskar ja asjad" satub linnast pärit Oskar kaheks suvekuuks elama klassikalise maavanaema juurde. Uus keskkond, natuke kummalised naabripoisid ning vanaema eripärane menüü - selle kõigega tuleb natuke ujedal ja üksindusse kalduval Oskaril kohanema hakata. Aga kõige hullem on see, et Oskar unustas oma mobiiltelefoni linna. Nõnda on katkenud ka viimne side linnaga ning senini turvalisena näinud maailm on korraga muutunud üpriski hirmutavaks.

Samas ei heida Oskar meelt ning meisterdab endale puuklotsist uue mobiiltelefoni. Sellega ei saa helistada emale või isale, kuid kõigile vanaema majas ja aias olevatele esemetele küll. Oskarist saab asjade doktor Dolittle, kes kuulab nende probleeme ja püüab neile lahendusi leida. Tema patsientideks saavad teiste hulgas töökas põrandahari, koorekannu armunud suhkrutoos, maailmarändurist tool ja talve taga igatsev soome kelk. Patsientide eest hoolitsemine võtab oma aja ning üksindus ja igatsus hakkavad taanduma.

Kõige lähedasem sõprussuhe tekib Oskaril kase otsa kinni jäänud punase õhupalliga. Samas Oskarit valdab pidevalt paaniline hirm, et tormituuled võivad õhupalli minema kanda või katki teha. Kahjuks puuduvad Oskaril vähimadki võimalused kõige kallimat sõpra aidata. Nõnda ta õpibki raamatu käigus, et elus ei saa kõike kontrollida ja vahel peab laskma asjadel minna oma rada pidi. Tähtis on praegust hetke nautida ja mitte kogu aeg tuleviku pärast muretseda.

"Oskar ja asjad" pole klassikaline kiisude ja kutsudega lasteraamat. Muidugi on Kivirähk elustanud terve rea naljakaid ja natuke omamoodi tegelasi, kuid samas räägib teos põhiliselt toimetulekust üksindusega. Iga päev ei pea olema päikeseline ning täiesti normaalne on kellegi pärast muretseda ja teda taga igatseda. Just ausus ja siirus lastega kõneledes ning oskus mitte kõike tuhksuhkruga üle valada teevadki Kivirähast suurepärase lastekirjaniku.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Oskar ja asjad, Film Distribution OÜ, 2015, lk 296

Linke netiilmast:

Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes

Tõnu Õnnepalu - Klaasveranda (2016)

Läbi sajandite oleme baltisakslaste poole vaadanud alt üles või ülalt alla. Kas hirmust värisedes või kahjurõõmsalt parastades. Selline piiratud suhtumine on jätnud väga selge jälje ka meie kirjandusse. Baltisakslasi hakati kujutama verejanuliste ja tiiraste mõisnikena, kes lasevad talupoegi oma lõbuks tallis piitsutada ning vägistavad mõisaköögis külast pärit ausaid näitsikuid. 1920.–1930. aastail kujutati baltisakslasi kirjandusteostes poolearuliste ning kõdulõhnaliste fossiilidena, kes aina nutsid taga oma kaotatud privileege. Nõukogude kirjanduses oli muidugi iga saksa verd inimene koheselt fašist ja kuulus pikema jututa mahalaskmisele.

Nüüdseks oleme jõudnud staadiumi, kus laipa pole enam kena mõnitada. Baltisakslased on lahkunud nii Eestimaalt kui ka ajaloo areenilt laiemalt. Juba mitu põlvkonda lapsi on suureks kasvanud, ilma et oleks näinud sellist imelooma nagu baltisakslane. Sajandeid geneetiliselt pärandatud saksaviha on meie loomusest lõpuks jäädavalt kadunud.

Esivanemate viha ja hirmu on hakanud asendama nostalgia ja siiras soov mõista, kes olid need „Jumala poolt” meid valitsema pandud inimesed. Aina enam on hakatud mõistma, et baltisakslased on lahutamatu osa meie ajaloost, kirjandusest, kunstist või teatriloost. Enam ei räägita baltisaksa kirjandusest ja eesti kirjandusest, vaid baltisaksa kirjandusest Eesti(maa) kirjanduse osana. Mitte meie ja nende ajalugu, vaid Eestimaa ajalugu. Aitab sellest rumalast valguse ja pimeduse ajastute vastandamisest ning orja ja isanda käsitusest! Pime on siin Läänemere idakaldal kogu aeg ju olnud!!!

Esna mõis Järvamaal

Tõnu Õnnepalu oli aastaid ühele baltisaksa suguvõsale kuulunud mõisas kärner, ahjukütja ja vardja. Kilter, toapoiss ja virtin ühes isikus. Esna mõisas elades tekkis tal huvi koha kunagiste omanike elusaatuste vastu. Kes olid need inimesed, kes täitsid seda nüüdseks tühja kesta? Keda nad armastasid, keda vihkasid? Kes neid armastas, kes vihkas?

Oma peas tekkinud võimalikud stsenaariumid ja tegelaskujud pani Õnnepalu paberile ning sellest sai poeem „Klaasveranda”, mis kujunes omakorda näidendi „Sajand” prelüüdiks. Õnnepalu mängib läbi osa stseene Baronin Schillingu (sündinud Freifräulein Elizabeth von Grünewaldt ehk Liza) elust, mille algus oli ju nõnda paljulubav ja helge. Nooruse lapsikud armumised, ülihoolitsev perekond, seisusekohane abielu ning uute pärijate sünnitamine. Kõik oli eluks valmis seatud ning tuli vaid hakata kopeerima oma esiemade samme.

Samas tajub Liza juba 1911. aastal, et tema rahval pole tulevikku ega jõudu sellel maal püsima jääda. Isegi kui neil on soovi korral võimalus iga päev vahukoorega kukleid süüa. Vana maailm on kadumas ning uus ja miskipärast paremaks kuulutatud aeg on tulemas. Wabad riigid, kadunud keisrid, maareformid ja aina uuesti puhkevad sõjad. Klaasveranda ei kaitse enam temasuguseid välismaailma eest ning võimalus jääda vaikseks kõrvalseisjaks puudub täiesti. Nõnda pühibki 20. sajand oma mõistusevastase jõhkruse ja hävituskirega lavalt miljonid ning püsima jäänutel tuleb asuda mängima pahuraid ja kibestunud vanainimesi.

Liza lahkub Umsiedlung’i käigus koos perekonnaga „ajaloolisele kodumaale”, nagu ka tuhanded teised baltisakslased. Kuid see ei olnud pääsemine, vaid ajapikendus, mille nimel pidid nad tooma suure ohvri – igaveseks lahkuma oma kodumaalt. Nemad armastasid siinseid metsi ja põlde samasuguse kirega nagu seal tööd rüganud talupojad. Sügisel üles küntud musta mulla lõhna ei unusta Liza kunagi. Seda vahetut kaotusevalu ja igatsust kujutabki Õnnepalu poeemi teine pool tõeliselt meisterlikult. Lugeja mõistab, et mats ja saks ei ole ühti nii erinevad. Kokkuvõttes oleme ju mõlemad ajaloo näitelaval kõigest statistid.

PS: See arvustus ilmus algselt 11. märtsil 2016 aastal Õpetajate Lehes

Suured tänusõnad ajalehe toimetusele!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Klaasveranda, Varrak, 2016, lk 112

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist (2016)

Muinasjutud on alati olnud osaks meie töödest ja tegemistest. Noorpõlves puutume nendega kokku teki all unejuttu kuulates. Hiljem saavad meist endist tavaliselt jutustajad voodi kõrval. Naiivitarist Punamütsike, saabastega kassivolask, vaenelaps oma käsikiviga ning muidugi metsa eksinud maiasmokad Hans ja Grete. Kõik need lood on meile tuttavad ning osake meie kultuurimälust.

Ennemuiste ei räägitud muinasjutte ainult lastele, vaid need pakkusid meelelahutust kõigile. Lastele ühed ja täiskasvanutele teised. Maitsed on ju erinevad! Täismees tahab kuulda lugu, kus on võimalik end peategelasega mingilgi tasandil võrrelda. Olgu selleks kõrtsis käimine, naisevõtt, vaene põli või kodus kriiskav tulehark. Ehk leiab muinasjutust lohutust ja abi ka oma probleemide vastu. Muinasjutus võib ju isegi loll rikkaks saada!

Kirju metsarahvas (Kadri Roosi illustratsioonid)

Üks kohti, kus eesti muinasjuttudes abi otsima minnakse ja tavaliselt ka saadakse on mets. Sarnaselt saunale on ka mets piirjooneks ning väravaks kahe maailma vahel. Metsas võid kohata Vanapaganat, metsavaime, Peeter Suurt, rääkivaid puid ning muidugi igat liiki karvaseid ja sulelisi. Osad neist on sõbralikud, teised jälle tahavad su vaest hingekest omale.

Muinasjutud omavad tavaliselt ka õpetlikku elementi. Ole lahke ja sulle tasutakse heldelt! Isiklikult eelistan muinasjutte, kuhu vanarahvas on kamaluga musta huumorit ja põrgulisi sisse seganud. Tõdemus, et "Elu ongi ebaõiglane!" on nende muinasjuttude kandvaks ideeks. Peategelasel tuleb sellega arvestada või sattuda järgmisena supipatta. Väiksed mustad mehikesed juba ootavadki kannatamatult Vanakurja käsku, et tuli üles teha. Ainsaks lohutuseks on teadmine, et metsas jääb ellu kavalam, mitte tugevam. Aga meie ei pea selle pärast suurt muretsema, sest Kaval-Ants on ju eesti rahva esiisa.

PS: Märkasin, et paljud muinasjutud kogumikus "Metsavaimu heategu" on kirja pandud Setomaal. Huvitav, kas minu vanaisa kuulis väikese poisina samuti neid lugusid ning kartis karja minnes metsarahvaga kokku põrgata? Mina oleksin küll kartnud ning kõik võlu- ja ussisõnad pähe õppinud.

Andmed:

Risto Järv (koostaja), Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist, Varrak/Eesti Kirjandusmuuseum, 2016, lk 384

Indrek Hargla - Raudrästiku aeg (2016)

Indrek Hargla on võtnud oma lugejate ees uue pikaajalise kohustuse - Kuningavalla ehk alternatiivsel muinasajal siinmail asunud riigi. Vastsündinud lapsuke vajab ohtralt hellust ja hoolt. Ta tahab kangesti oma ajalugu, kuningasugu, kirjakeelt, õigussüsteemi, naabrimehi, territooriumi ning muidugi jumalaid. Hargla täidab hea lapsevanemana kõik maimukese soovid, kuid hellitama ta Kuningavalda ei hakka ning lisab ka mõned riigivastased sepitsejad ja uskumatult kurikavalad mõrtsukad.

Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.

Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.

Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.

Andmed:

Indrek Hargla, Raudrästiku aeg, Raudhammas, 2016, lk 352

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Mart Poom & Indrek Schwede - Mart Poom. Minu Lugu (2014)

Spordiajalugu tunneb suuri võitjaid, kes purustasid rekordeid ning võitsid kamaluga kulda ja karda. Samuti tunneb spordiajalugu suuri kaotajaid ehk "igavesi teisi", kelleta suured võitjad kaotaksid koheselt poole oma kuulsusesärast. Väikseid kaotajaid ja väikseid võitjaid spordiajalugu eriti ei mäleta. Nende koht on tavaliselt spordi- või olümpiaraamatute lõpus statistika osas. Nende nimed ja saavutused on tulevikus olulised ainult mälumänguritele.

Mart Poom ei olnud sportlasena võitja ega kaotaja, vaid suur läbimurdja ning teerajaja. Tiitlid ja karikad jäid tal võitmata (isegi Eesti meistritiitel on kahtluse all) ning EM-il või MM-il osalemine jäi kõigest helesiniseks unistuseks. Mart Poom oli lihtsalt üks Mustamäe poiss, kes oli iga päev valmis nägema roppu moodi vaeva, et saada paremaks. Paremaks igast Londonis, Münchenis või Barcelonas trenni tegevast jalgpallipoisist. Sest muud võimalust lihtsalt ei olnud ja tegelikult pole siiani. Kui Eestist pärit jalgpallur soovib saada mõnda suurde välisliigasse, siis tuleb kõik kohalikud konkurendid väljakul üle mängida ning selgelt üle mängida.

Poom sai sellega hakkama ning selles raamatus räägib ta kui palju valu, pettumust ja rõõmu see teekond talle pakkus. Ma olen lugenud ikka kenakese hulga sportlaste elulooraamatuid, kuid teist nii süvitsi oma sportlaskarjääri erinevaid tahke lahkavat raamatut pole mulle veel kätte sattunud. Eks paljus tuleb tänada Poomi ennest, kes pidas kogu karjääri vältel päevikut. Kõik päevikusse üles märgitud võidud, kaotused, vigastused, tõrjed ja sisse lastud väravad on talle abiks olnud selle raamatu kirjutamisel. Raamatust lausa õhkab vahetut hetkeemotsiooni ning kiiresti tekib tunne, et oledki Mardiga trahvikastis ja karjute koos kaitseliini peale.

Iga noorsportlane peaks selle raamatu läbi lugema ning küsima endalt, kas tema teeb tõesti kõik, et saada oma alal maailma parimaks. Kas ta läheb uusaastahommikul trenni või seedib soojas voodis eile sisse pugitud verivorste? Uskuge, kuskil on keegi, kes teeb sel hetkel trenni ja saab selle läbi teie ees väikese eelise. See väike eelis paisub aastatega ning nõnda lõpetab tema Hispaania meistriliigas ja teie Soome teises liigas. Seal võite südamerahuga verivorste edasi vitsutada, televiisorist Meistrite liigat vaadata ning suurte sportlaste elulugusid lugeda. Ilma tööta ei ole talenti!

Andmed:

Mart Poom & Indrek Schwede, Mart Poom. Minu Lugu, Film Distribution OÜ, 2014, lk 511

Linke netiilmast:

Kristjan Roosi arvustus Linnalehes

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Mairi Laurik - Süsteem (2016)

Ulmet on ikka peetud maskuliinseks kirjandusžanriks. Kosmosesõjad, hullutavad sõrmused ning verenäljas draakonid ehk "poisid" mängimas oma lapsepõlvemänge raamatukaante vahel edasi. Ka Eestis on juhtivateks ulmekirjanikeks olnud peaasjalikult mehed (küsimus suurele ringile: "Mitu Stalkerit on võitnud Eesti naiskirjanikud kokku?"). Samas on eesti ulmemaastikul silma peal hoidev lugeja kindlasti märganud, et viimastel aastatel on esile kerkinud tugev naiskirjanike plejaad. Mari Järve, Mann Loper, Leila Tael-Mikešin, Tea Roosvald, Krafinna, Kadri Pettai ja Triinu Meres. Enamik neist on ulmes debüteerinud lühiproosaga (siinkohal tänusõnad kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ulmejuttude võistlusele), kuid osad on edasi liikunud ka romaani manu.

Ülal toodud nimekirja kuulub kindlasti ka Mairi Laurik, kelle sulest ilmus äsja debüütromaan "Süsteem" (teos leidis äramärkimist ka mullusel romaanivõistlusel). Romaan viib meid ajas sajandeid edasi, tuumakatastroofi järgsesse postapokalüptilisse maailma. Inimkond on jõudnud väljasuremise äärele, kuid selle vältimiseks luuakse arvutisüsteem, mis valiks välja kõige elujõulisemaid järglasi andvad paarid. Süsteem toimib ning vaikselt hakkavad väikesed säilinud kogukonnad end uuesti üles ehitama. Kuid ükski süsteem pole igavene, omades endas tavaliselt saatuslikku Viga, mis seda seestpoolt hävitama asub. Vea aktiviseerumine toobki meid romaani algusesse.

Raamatut lugema asudes olin enda arvates päris kindel, mis mind ees ootab - postapokalüptiline noortekas. Eesti oma "Labürindijooksja", "Näljamängud" või "Lahkulööja". Esimesed viiskümmend lehekülge kinnitasid mu ootusi, kuid sajandaks leheküljeks hakkas teos aina enam žanriliselt teisenema. Noortekast sai põnevik, põnevikust ellujäämisromaan ning ellujäämisromaanist lõpuks perekonnaromaan. Kokkuvõttes on "Süsteemi" näol tegemist ennekõike armastusromaaniga. Peategelase Reinita piirideta armastus Kauri ja oma lapse vastu on teose tegevust edasiviivaks jõuks ning Süsteemi olemasolu vajub (kahjuks) aina enam tahaplaanile.

Ma olekski oodanud Süsteemilt ja selle "käsilastelt" palju tugevamat sekkumist romaani tegevusse. Kordagi ei teki muljet, et Süsteemi Viga neile suurt muret teeb ning nad näeksid temas reaalset ohtu oma eksistentsile ja toimivale korrale. Ei mingeid tumedatest sõidukitest mustades mantlites välja astuvaid agente ega relvastatud eriüksuslasi. Pigem on tarvilik paar päeva natuke ületunde teha, paar faili ühest kaustast teise tõsta ning mõned memod välja saata. Bürokraatia lahendab ju kõik mured!

Romaani ühe kõrvalliinina on Laurik sisse toonud veel Ray Domeni (Süsteemi looja) tegevuse peale sajandeid tagasi toimunud kataklüsme. Kirjeldused tuumakatastroofi järgsest maailmast ning Ray sisemised võitlused Süsteemi loomisel kipuvad kohati isegi varjutama teose pealiini. Teiseks kõrvalliiniks on "Emake Maa", kes vaatleb oma laste ehk inimkonna arengut miljonite aastate vältel. Selle väga harva esile kerkinud "tegelase" oleks võinud raamatust täiesti välja jätta ning need leheküljed pigem Ray seiklustele pühendada. Kindlasti oleks üks tugev ja lõplikult läbitöötatud kõrvaliin olnud paremaks lahenduseks ning teose kompaktsust parandanud.

Mairi Lauriku "Süsteem" on kokkuvõttes igati õnnestunud teos, mis omab küll osasid debüütromaanidele omaseid puudusi (liigne fragmentaalsus, kuhjatud tegevusliinid, ajaloo kõige õnnelikumad juhused), kuid suudab edukalt hoiduda suurimast veast - välismaiste eeskujude pimesi kopeerimine. Romaani sees toimuv žanriline areng ja hoidumine noorsookirjandusele omastest klišeedest on tugevaks plussiks ning lubab teosel eristuda üldisest hallist massist. Stalkerit "Süsteem" Laurikule see aasta küll veel ei too, kuid loodetavasti tuleb järgnevatel aastatel noort kirjanikku juba tõsise konkurendina võtta.

Andmed:

Mairi Laurik, Süsteem, Fantaasia, 2016, lk 344

Linke netiilmast:
Minu arvustus ilmus ka ajakirjas "Reaktor"

Indrek Hargla - Maris Stella (2003)

Eesti kirjanikud on üpriski tihti otsinud oma teostele inspiratsiooni Euroopa ajaloost. Kuid koheselt hakatakse uurima: "Miks sa sellest Prantsusmaast või Itaaliast kirjutad? Meie maa ajalugu on ju nõnda rikas ja põnev." Näiteks Karl Ristikivile heideti Euroopa ajaloost kirjutamist ikka päris pikalt ette. Kuid olgem nüüd ausad, kaua sa ikka neist Jüriöö ja Põhjasõja sündmustest jahuda jõuad? Eestlased saatsid oma neli kuningat Paidesse? Saatsid! Pead raiuti neil maha? Raiuti! Noh, muld peale ja asi ants!

Indrek Hargla pole kunagi end lasknud liigselt häirida riigipiiridest, aastanumbritest või akadeemiliselt korrektsest ajaloost. Ta on alati olnud valmis mõnd hullumeelset hüpoteesi või vandenõuteoreetikute teooriat oma teoste ette rakendama. 

Lühiromaanis "Maris Stella" mängibki Hargla kolme huvitava mõttevälgatusega: Jeanne d'Arc ei sure tuleriidal, normannid rajavad kuningriigi Põhja-Ameerikasse ja Maarja Magdaleena lapsed kannavad edasi Jeesuse vereliini. Kõik need hüpoteesid hakkavad kiiresti ajaloo senist kulgu muutma 1430. aastal, kui Lääne-Prantsusmaa rannikule jõuab üks kummaline laev, veelgi kummalisema meeskonnaga pardal. 

Ajaloolise tõe taga ajamine ilukirjanduses on ju iseenesest nagunii hukule määratud üritus. Miks mitte lasta hoopis fantaasial lennata ning säästa mõne lahingus langenud väejuhi elu või lasta aset leida mõnel toimumata jäänud kohtumisel. Kirjanduses pole nagunii õigeid vastuseid, las siis olla vähemalt huvitavaid.

Andmed:

Indrek Hargla, Maris Stella, Salasõna, 2003, lk 168

Heljo Mänd - Koer taskus (1967)

Igaühel meist on olemas see "ÜKS" lasteraamat, mis oli põnnina kõige-kõige armastatum ja loetum. Tavaliselt oli see kõige kallim ka kõige kapsam ning täisjoonistatum. Kuid plekilised lehed ja puuduvad kaaned ei vähendanud tollal kindlasti karvavõrdki raamatu väärtust. 

Minu jaoks oli selliseks raamatuks Heljo Männi lastelugude kogumik "Roosa muinasjutt". Pisike karupoeg Töntsa-Täntsa, tuuker Topo-Ropo, Päkapikk Pikapäkk, tuleviku aabits 2222 ja ahvenapoegi varitsev raudkala. Üks suurepärane lastejutt teise otsa ja Silvi Väljali imetoredad pildid muutsid kõik tegelased koheselt su sõpradeks.

Kuid kõige-kõige loetum lugu oli muidugi vahtkummist koerakesest nimega Nässu ehk "Koer taskus". Ma arvan, et ma pole kunagi end ühegi teise raamatutegelasega nõnda samastanud, kui Nässu omaniku Taaviga. Põhjuseks oli muidugi asjaolu, et ka mul oli oma Nässu, kes minu taskus elas ja iga päev minuga lasteaias kaasas käis. Peab ütlema, et ta oli meie lasteaias üpriski tuntud kuju ning nüüdseks on ta isegi maailma kuklapoolel ära käinud. Alati on abiks, kui sul on üks tark sõber taskus kaasas, kes sulle vahel sosistades nõu annab.

Andmed:

Heljo Mänd, Koer taskus, Eesti Raamat, 1967, lk 32

Eno Raud - Naksitrallid. Esimene raamat (1972) & Naksitrallid. Teine raamat (1975)

Kõige suurem viga, mida tihtilugu tehakse on lastekirjanike sildistamine tiitliga "teise järgu kirjanikud". Küll arvatakse, et lastekirjanikud ei saa hakkama "suurtele inimestele" kirjutamisega või tõmmatakse lihtsalt lastekirjanduse ja haltuura vahele rasvane võrdusmärk. 

Tegelikkus on see, et lastekirjanikud on kõigist meistritest suurimad. Luua teos, mis kõnetab igat järgnevat põlvkonda sarnase soojuse ja aususega on ülim. Teadmiseks kõigile - lapsed on kõige karmimad  ja otsekohesemad kriitikud üldse. Nad tajuvad koheselt ära keskpärase autori "täitetöö" või kiirustades paberile visatud "Kiisu ja Kutsu" lookese. Sellised raamatud lendavad suure kaarega nurka ning koheselt hakatakse nõudma riiulist toda "õiget raamatut".

Eesti lapsed on olnud juba aastakümneid õnnega koos, sest meie lastekirjanike seas juba suurtest meistritest puudust pole. Üks suurimaid meistreid on muidugi Eno Raud, kelle loodud tegelastega kohtun siiani, kui külastan mõnd tuttavat, kelle pereliikmete arv hiljuti kasvanud. Näiteks kohtusin äsja Sipsikuga, kes oli oma 54. eluaastast hoolimata vägagi kõbus ja mängulusti täis. Isegi ühtegi halli juuksekarva polnud ta pähe tekkinud.

Seadusega pahuksisse sattunud Sammalhabe

Muidugi rändavad seniajani mööda Eestimaad kirsipunases furgoonautos ringi ka Muhv, Kingpool ja Sammalhabe. Naksitrallidest kohtasin viimati isiklikult Sammalhabet, kes Tartus oli mingi eksituse tõttu politseiga pahuksisse sattunud ja oli just käed raudus teel jaoskonna poole. Usun, et kindlasti oli tegu eksitusega ning tänapäeva loodusest võõrandunud korrakaitsja ei teinud lihtsalt kanepilehel ja põdrasamblal vahet. Sammalhabet on ju isegi autasustatud linna heakorra tagamise eest (legendaarne kasside ja rottide juhtum).

Naksitrallid on juba üle neljakümne aasta rääkinud lastele ühest ajaga aina olulisemaks muutuvast asjast - looduse tasakaalust. Teema, mis 1970. aastatel ei olnud üldse veel nõnda päevakajaline, on nüüdseks omandanud hoopis teised mõõtmed. Looduse kaitsmise ja mõistmise temaatika raamatusse sisse kirjutamisega näitab Eno Raud ju veelkordselt oma meisterlikkust. Õpetada lapsi hoolima igast looduses ringi siblivast rästikust või pisimutukast võib tunduda mõnedele ebavajalik, kuid lastega tulebki just alustada. Võib-olla isik, kes praegu viib metsa alla oma vana külmkapi või pesumasina ei teeks seda, kui ta oleks lugenud lapsena "Naksitralle". Parim ennetuskampaania on hea lasteraamat!

Andmed:

Eno Raud, Naksitrallid. Esimene raamat, Eesti Raamat, 1972, lk 92

Eno Raud, Naksitrallid. Teine raamat, Eesti Raamat, 1975, lk 102

Linke netiilmast:
Aino Pervik vestleb Urmas Vadiga saates "Kohustuslikus kirjandus" "Naksitrallidest"

Reeli Reinaus - Verikambi (2016)

Paar viimast Reeli Reinausi noorsooromaani on kahjuks jätnud suhu päris halva maigu ning olen nende teoste nõrkadest külgedest kirjutanud oma blogis juba eelnevalt ("Deemoni märk", "Praktiline nõiakunst"). Nõnda olin "Verikambit" lugema asudes teinud otsuse, et tegemist on minu jaoks Reinausi viimase ning otsustava katsega. Kas kolmanda katsega uhkelt üle lati või tuleb latt kolinal alla ja protokolli läheb kirja kolmas rasvane x?

Juba peale paari peatükki oli mul asi selge! Seekord oleme kohe kindlasti Reinausiga rohkem samal lainepikkusel. "Verikambi" meenutab mulle natuke Indrek Hargla "Süvahavvat", millesse on süstitud paar korralikku annust teismeliste hormoone. 

Enamuses tätoveeritud 16- kuni 18-aastased pubekad peavad lisaks tavalistele armumängudele võitlema sajandi vanuste needustega, rahustama esivanemate vaime ning kanaldama (vastuvaidlematult minu lemmik sõna romaanis!) surnud näitsikute sõnumeid teisest ilmast. Reinaus saab nende kantseldamisega täiesti korralikult hakkama ning kindlasti on romaani plussiks kõheda atmosfääri õnnestunud tekitamine (eriti kordaläinud tegevuspaik on mahajäetud veski ja selle ümbrus). Ütlen ausalt, et õhtul hämaras toanurgas raamatut lugedes hakkas paar korda täitsa kõhe. Kahjuks, aga vaatas järgmises lauses vastu sõna "kanaldamine" ja kõhedus vaheldus naeruturtsatustega.

Reinausi liikumine (tagasi) õuduskirjanduse manu on kindlasti õige otsus, sest tiivulised deemonid ja täiesti segastes paralleelmaailmades seiklevad nõiad lihtsalt ei toiminud. Milleks vorpida kahvatuid väljamaa teoste koopiaid, kui kodumaine folkloor pakub hoopis enam huvitavat ainest? Loodan, et Reinaus mõistis seda lõpuks, sest "Verikambi" abil sai ta protokolli ikkagi kirja xxo, mis lubab tal alustada hüppeid uuel kõrgusel.

PS (SPOILERS!): Huvitav, mis imearstide juurde autor oma romaani tegelasi aina saatis? Ajutrauma ja murtud käeluuga patsient oli juba varsti bändiproovis ning paar kuulihaava rindkerre saanu patseeris peagi päiksepaistelisel metsarajal. Arstiabi Eestis on ikka maailmatasemel. Vähemalt paberi peal! :)

Andmed:

Reeli Reinaus, Verikambi, Varrak, 2016, lk 352

Mihkel Tiks - Korvpalliromaan (1985)

Ikka kuuled vahel korvpallisaalis vanu mehi pajatamas aegadest, kui rohi oli rohelisem, maksud madalamad ja Kalev kuldsem. Muidugi on nende mälestuses meie keskmängijad ligi kolmemeetrised, tagamängijad ehk perseharjad tabasid kümnest üheksa "kolmest" ning treenerid oleks võinud oma geniaalsete mänguplaanidega isegi Napoleoni nurka suruda. Praegu mängivate korvpallurite kaitseks ja ka lihtsalt mälu värskendamiseks peaks iga tulihingeline korvpallifänn lugema aeg-ajalt üle Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".

Reaalsus on see, et ainult üks statistiline näitaja oli "vanadel headel aegadel" kõrgem - tõsiusksete korvpallifännide osakaal rahvastikust. Kindlasti hakkavad paljud korvpallifännid mulle vastu vaidlevad ja toovad esimese näitena välja eestlaste möödund suvise invasiooni Riiga. Kuid see on pigem näide massipsühhoosist ning soovist midagi tõeliselt erakordset kogeda, mida rahvuskoondise pääs EM'ile kindlasti ka oli. Reaalsus on see, et minnes Kalevi ja Thbilisi mängule ei lookle enam piletisaba sadades meetrites spordihalli ukse taga ning noored poisid ei tee koolist poppi, et külmal talvehommikul salaja pealinna mängu vaatama minna. Eesti rahvas on endiselt korvpalliusku, kuid viimaste aastakümnetega oleme usuliselt palju sallivamaks muutunud ka teiste "religioonide" suhtes. Õnneks või kahjuks ei jää elu Eestis enam mõne korvpallimatši pärast seisma.

Mihkel Tiks alias Kalev Ruus

Kõik muu meie korvpalli juures on tegelikult suurel määral samaks jäänud. Pikki lontruseid on tikutulega mööda külasid taga otsitud juba üle poole sajandi ning pole suudetud ühtegi eluvõimelist eksemplari leida. Äkki on ikkagi too liik Eesti looduses lõplikult välja surnud ning on viimane aeg hakata mõtlema mõne elujõulisema võõrliigi sissetoomisele?

"Noori ja andekaid" on meil samuti alati olnud, kuid jällegi tulenevalt meie kliimast või halvast toitumusest hukkuvad nad enamuses enne suguvõimelisteks saamist ehk korvpalli keeles "mängumeesteks" kasvamist. Üksikud tugevamad eksemplarid küll suudavad korraliku lennuvõime säilitada. Kahjuks on nende tiivad tihti niivõrd räsitud, et nad moonduvad kiiresti "vanameistriteks" või muretsevad omale eksklusiivse liikmelisuse klubisse "Varumeestepink".

Aleksei Tammiste alias Relli

Eesti korvpallurite seas näeme senini põhiliselt kahte tüüpi mängijaid. Töökad, kuid vähemandekad "rügajad" (romaanis Kalev Ruus) või mugavustsooni sattunud ja mandunud "tiksujaid" (romaanis Peeter Olman). Aleksander Karrelli ehk Relli suguseid ürgandeid, kes lahustuvad platsil olles osaks mängust, tunneb meie spordiajalugu vaid üksikuid. Kindlasti sünnib selliseid jumala armust andekaid Maarjamaale tihedamini, kuid kahjuks igaühele ei satu lapsepõlves korvpall kätte.

Nõnda tuleb meil nendes tingimustes ja nende meestega seda korvpalliasja siinmail edasi ajada. Muidugi tuleb kaotusekibedust rohkem ette kui võidurõõmu. Muidugi saavad meie mängijad ja treenerid rohkem piitsa kui naabrimehed (ning seda ikka omadelt!). Ent korvpall on meie kultuuri lahutamatu osa ning ketside varna riputamine oleks veelgi valusam. Tuleb lihtsalt paratamatusega leppida, et ainult Tallinnas kestab kaks sekundit mänguaega kaks sekundit ning muretseda uus tuusik närvihaigete sanatooriumi ehk Kalevi spordihalli.

Andmed:

Mihkel Tiks, Korvpalliromaan, Eesti Raamat, 1985, lk 174

Linke netiilmast:

Mart Soidro intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Avo Kull - Reporter (2013)

Mõne kirjaniku teoste kohta öeldakse üldjuhul ilkuvalt: "Oled ühte lugenud, oled kõiki lugenud!" või "Ta kirjutab terve elu üht romaani aina uuesti ja uuesti.". Olles nüüdseks lugenud Avo Kulli kaht romaani kardan, et need stereotüübid hakkavad ka tema teoste puhul aina enam kanda kinnitama.

Tegevuspaigaks Eesti väikelinn, armukolmnurk (kindlasti üks osapool abielus!), paar seksstseeni, üks Napoleoni kompleksi põdev mehike ja suuremat "mängumaad" vajav hakkaja alfaisane. Tuleb ainult mainitud komponendid kokku segada ning tekst paberile lüüa (soovitavalt 300+ lehekülge). Truu lugejaskond on juba olemas ja uue teose ootuses.

Kulli kiituseks tuleb mainida autori oskust panna oma tekst kindlas ajas elama. "Haigla" puhul oli see 1970ndate aastate lõpp, kus saabuva stagnatsiooni hõngu olid juba kõik nurgatagusedki täis. "Reporteri" tegevustik leiab aset 1990ndate aastate alguses. Just oma iseseisvuse taastanud Eesti on täielik "imedemaa", kus sõnal "vabadus" on veel palju laiem tähendus. Vabadusega kaasnevatest "kohustustest" ei tahetud üldse suurt midagi teada. Aferistid, lõputud erastamised, kauboikapitalism, piimahabemega ministrihakatised, ligadi-logadi seadused, kodukootud mafioosnikud , kollase ajakirjanduse võidukäik, Pullapää kriis ja parvlaev Estonia hukk. Kõik need märksõnad leiavad oma tee ühe väikelinna ajalehe toimetusse ning puudutavad nõnda otse või kaudselt sealsete ajakirjanike argipäeva.

Kohati tekkis lugedes küll soov õhata "Ohh, olid ajad! Elu oli palju lihtsam!". Kuid tegelikult ei sooviks ma kunagi tagasi sattuda aega või riiki, kus iga teine politsei võttis altkäemaksu ja seadusi andis venitada hea advokaadi puhul, kui kummi. Tore, et see periood on Eesti elus möödas, kus Kalašnikovi automaat või kilekotitäis sajaseid andis sulle eristaatuse. Vahel on siiski tore nendest aegadest lugeda, et endale meelde tuletada, kui pika tee me oleme koos maha käinud.

Andmed:

Avo Kull, Reporter, Tänapäev, 2013, lk 360

Linke netiilmast:

"Reporter" ELLU-s

Jüri Pino arvustus Postimehes

Hille Hanso - Minu Istanbul (2014)

Tunnistan ausalt, et ma olid puhtalt omakasu peal väljas, kui ma hakkasin lugema Hille Hanso raamatut "Minu Istanbul". Nimelt maandub meie lennuk viie päeva pärast Istanbuli Atatürki lennujaamas ning meil on plaanis terve nädal veeta Bosporuse kallastel patseerides. "Kodustatud" eestlase nõuanded ja näpunäited on alati kasulikud ning neid ma hakkasingi raamatust otsima.

Minu-sarja raamatute puhul ei või kunagi kindel olla, mis kaante vahelt vastu vaatab. Olen lugenud klassikalisi reisikirju, argipäeva sissekandeid, heietusi nooruspäevist ja pohmeluse mõtisklusi. Vahel saad tõesti sügavuti mineva analüüsi riigi, ajaloo ja rahva kohta, teinekord on tegemist pigem peo- ja pulliraamatuga. 

"Minu Istanbul" sobib nii klassikaliste reisikirjade kui ka argipäeva heietuste alla. Hanso annab juhtnööre nii tavaliste "turistikate" kohta, kui juhatab abivalmilt lugejale teeotsa kätte ka salapärastesse nurgatagustesse. Kõige kasulikumad õpetussõnad raamatus on muidugi kategooriast "Jumala eest, ära kunagi tee!". Olles ise eelnevalt külastanud mitmeid riike, kus islam on valdavaks usundiks, ma kahjuks palju uut informatsiooni ei saanud (põhitõed on juba niigi selged, kuid kordamine on alati kasulik). Kui Türgi on teie esimene tutvus islamimaailmaga, siis tasub "Minu Istanbul" kindlasti läbi lugeda. Kindlasti väldite tänu sellele sattumast mõnda "lolli olukorda" ja kohalikud ei pea pead vangutades taeva poole hüüdma "Allah annab mõistuse ja Allah võtab mõistuse!".

Andmed:

Hille Hanso, Minu Istanbul: Poolik ja tervik, Petrone Print, 2014, lk 248

Linke netiilmast:

"Minu Istanbul" ELLU-s

Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s