Arvo Valton - Ühises hoovuses (2018)

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Andmed:

Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224 

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi arvustus Maalehes

Indrek Koff - Saja rahva lood (2016)

Panen kirja mõned pähe karanud uitmõtted, mis tekkisid täna trammis  "Saja rahva lugusid" lugedes:

• Ma pean seda raamatut järgmine aasta kasutama oma kirjanduse tundides. Lihtsalt suurepärane materjal loovkirjutamise sisendiks, kui me käsitleme õpilastega muinasjutte III kooliastmes. Tööjuhised juba valmivad peas!
• Nende kaante vahel jagub põnevaid ideid romaanideks ja novellideks kõigile eesti kirjanikele aastakümneteks. Minu sooviksin kindlasti lugeda "Muinasjuttu esimestest maasikatest" ning "Pilvede loendamise muinasjuttu".
• Kui kiiresti Indrek Koff selle raamatu valmis kirjutas? Paari päevaga või aastatega? Mõlemad vastused tunduvad loogilised.
• Igaüks leiab siit raamatust muinasjutu, mida ta tahaks, et tema vanaisa oleks talle lapsena voodi ääres unejutuna jutustanud. Samuti leiab igaüks siit ka muinasjutu, mida oma lastelastele unejutuks rääkida.
• Muinasjutud olid, on ja jäävad osaks meie elust! :)

Andmed:

Indrek Koff, Saja rahva lood, Härra Tee & proua Kohvi, 2016, lk 58

Linke netiilmast:
Madis Järvekülje arvustus ERRis

Ingel Unduski arvustus Eesti Päevalehes

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Rauno Alliksaare arvustus Sirbis

Raul Oreškin - Kui ma vananen... (2018)

Raul Oreškini "Kui ma vananen.." on mu viimaste aegade põnevamaid lugemiselamusi. Kirjanik võtab sul lihtsalt järsku kratist kinni ning viskab pea ees karmauhti vette. Ta võib seda teha juba esimese lõigu teises lauses või hoopis loo viimaste sõnadeni jõudes.

Igatahes, järsku oled sa omadega 23. või 37. sajandis ning sind ümbritsevad igasugu uskumatud nano- ja mikrotehnoloogiad või leiad end hoopis Peipsi järve põhjas asuvas amfiteatris kontserti nautimas. Sinul ei jäägi muud üle, kui ainult tummalt suud maigutada ja proovida võimalikult palju seda maagilist maailma endasse haarata, enne kui autor su sealt välja tõmbab.

Alguses puristad, kõõksud ja ahmid õhku, kuid siis vaatad talle paluvate silmadega otsa ning oled uueks "supluseks" valmis.

PS: Marge Nelk on muutumas mu lemmikillustraatoriks! Tahaks kohe mõne tema pildi oma koduseinale riputada. Isegi koht on juba valmis vaadatud. :)

Andmed:

Raul Oreškin, Kui ma vananen..., :paranoia, 2018, lk 232

Linke netiilmast:

Autori blogi

Igor Kotjuhini arvustus Sirbis

Ene Sepp - Taeva tühjad tribüünid (2018)

"Mis saab meist peale surma?" on olnud üks inimkonna suuri müsteeriume. Olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest - see küsimus kerkib aina uuesti ja uuesti esile. Taevas? Põrgu? Uuestisünd? Igavikuline rahu? Olematus? Või midagi täiesti inimmõistusele hoomamatut?

Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.

Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.


Andmed:

Ene Sepp, Taeva tühjad tribüünid, Tänapäev, 2018, lk 256

Viiu-Marie Fürstenberg - Mitte kaotada! (2016)

Viiu-Marie Fürstenbergi romaan on positiivses (noodi)võtmes kirjutatud klassikaline noortekas. Kuuendasse klassi mineval Reenal on kohanemisraskused uues koolis, kuid alguses tõrksad klassikaaslased võtavad ta lõpuks omaks ning ka tüütu kohustusena näivad õpingud muusikakoolis muutuvad ajapikku üheks oodatumaks osaks päevast. Igati nunnu, kuid natuke hõre, feel good story. 

Lõpetuseks tahaks korraks peatuda loetud teose vormil. Kaanel on kirjas "Ühe tüdruku päevik" ning peatükkidel pealkirjaks kuupäevad, millal antud sündmused aset leiavad, kuid lugedes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et loen ühe noore inimese päevikut. Seetõttu jäi mind raamatu lõpus saatma kuidagi petta saanud tunne ja tahtsin selle siin ka välja tuua. Usun, et antud lugu oleks pihtimuslikus päevikuvormis palju tugevamalt särama löönud. Lihtsalt kahju luhta lastud võimalusest!

Andmed:

Viiu-Marie Fürstenberg, Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik, Tammerraamat, 2016, lk 136

Marianne Harju - Talvehullus (2010)

Istun köögis, loen raamatu viimast peatükki ning naudin oma pühapäevahommikust chai'd. Kuigi kalender näitab aasta viimaseid päevi, siis talvest pole väljas märkigi. Ainult suur ja kõikemattev udu on vallutanud meie pealinna tänavad.

Elukaaslane tuleb vaikselt trepist alla, jääb keset kööki seisma ja vaatab mind natuke aega unisel pilgul.
"Mis ajast sa siin juba istud?" küsib ta haigutust maha surudes.
"Viiest," vastan automaatselt, "vaatasin korvpalli ja lugesin."
"Tõesti nii põnev raamat või? Pidi ju mingi pubekate armuvalus soigumine olema?"
"Tegelikult üle ootuste talutav tekst!" vastan ja keeran raamatu viimase lehekülje ette.

***

See köögis poolautomaatselt pillatud lause võtab tegelikult suurepäraselt kokku Marianne Harju noorteromaani "Talvehullus". Noorteromaanide probleemiks on ju alatihti kõigi maailma hädade ja valude toppimine 200 leheküljele (alates koolikiusamisest kuni titeootele jäämiseni). Õnneks on "Talvehulluse" autor suutnud sellist üle vindi keeramist vältida. Noored peavad omad peod ja armuvad oma armumised. Mõni süda küll murdub, kuid kõik jääb mõistlikkuse piiridesse. Isegi noorte vanemad on selles raamatus äraütlemata arusaajad inimesed. Ei ole ühtegi hüsteeritsevat ema või kõva käega isa. Kõik saavad aru, et hommik on õhtust targem ning üks kooli nurga taga tehtud suits ei riku veel noore inimese kogu järgnevat elu. Nõnda võib suureks saamine isegi talutav olla! ;)


Andmed:

Marianne Harju, Talvehullus, Tänapäev, 2010, lk 164

Kadri Lepp - Poiss, kes tahtis põgeneda (2016) & Tüdruk, kellel oli saladus (2017)

Käisin enne jõuluvaheaja algust läbi meie kooli raamatukogust ning naasin sealt suure raamatukuhjaga, mis pidi sisustama terve mu vaheaja. Kuid ühe raamatu kohta sain ka täpsema soovituse ja ülesande kaasa. Nimelt palus meie raamatukoguhoidja mul kindlasti jagada peale vaheaega oma lugemismuljeid Kadri Lepa lasteraamatu "Poiss, kes tahtis põgeneda" kohta, mis oli temale isiklikult väga hinge läinud. Olles raamatu läbi lugenud, saan aru, miks ta seda teost mulle nõnda soojalt soovitas.

Ma ei olnud eile veel raamatuga poole pealegi jõudnud, kui juba loksusin Anne Veski nimelise trammiga kesklinna suunas, et raamatukogust võtta ka raamatu mõtteline järg "Tüdruk, kellel oli saladus". Ma lihtsalt pidin saama võimaluse veel natuke aega selles lapselikult süütus ning hellust täis maailmas viibida.

Nendes raamatutes näeme me maailma läbi Mardi ja Siimu silmade. Ja see maailm on täis lootust! Ei ole siin kohta käegalöömisele, kibestumusele, hoolimatusele või allaandmisele. Muuseas, nende poiste maailmad ei ole sugugi vatist ja maasikavahust. Ka hirmud ja üksindus leiavad sinna vahel tee, kuid julge pealehakkamine ning usk muutuste võimalikkusesse hoiab tumedad toonid siiski eemal.

Kadri Lepa raamatud räägivad loo poistest, kes pole veel kuulnud lauseid: "Sa ei suuda!", "Mis sa sellega jändad!" või "Temast nagunii asja ei saa". Need väikesed maailmaparandajad usuvad siiralt, et igale probleemile on olemas lahendus ning see on nende endi kätes. Miks me neilt selle usu siis ära võtame?

Andmed:

Kadri Lepp, Poiss, kes tahtis põgeneda, Tänapäev, 2016, lk 116

Kadri Lepp, Tüdruk, kellel oli saladus, Tänapäev, 2017, lk 126

Linke netiilmast:

Intervjuu Kadri Lepaga ERR kultuuriportaalis

Grethe Rõõm - Lohe Lembitu lood I-II (2009-2010)

Ma mäletan suurepäraselt seda ööd, kui meid pandi Taara linnakus masinatele ning viidi meie SBK lõpurännaku alguspunkti. Mina Tallinna poisina muidugi ei teadnud, millisesse suvalisse metsatukka meid nüüd maha visati, kuid Lõuna-Eestist pärit poisid tundsid Ööbikuoru koheselt ära ja panid meie kaks päeva kestnud rännaku sihi paika. Kuid keegi ei öelnud mulle ega teistele mujalt pärit poistele, et Ööbikuorus elavad lohed.

Selgus muidugi, et Ööbikuoru lohed on ääretult sõbralikud ja abivalmid. Murrad jalaluu? Pole probleem, lohed panevad selle kenasti kipsi! Läheb sul paarikümnepealine kitsekari kaduma? Ära muretse, lohepolitsei leiab nad kiiresti üles ning topib ka kurikaelad trellide taha. Hätta pole nad seni kedagi jätnud.

Kui sa satud järgmine kord üksi või perekonnaga Ööbikuorgu, siis hoia silmad ning süda lahti. Lohesid näevad ainult need inimesed, kes tulihingeliselt usuvad, et nad on päriselt olemas, mitte ainult muinasjuttudes ja lasteraamatutes.

Andmed:
Grethe Rõõm, Lohe Lembitu lood. Pahandus Ööbikuorus, Ajakirjade Kirjastus, 2009, lk 120
Grethe Rõõm, Lohe Lembitu lood. Kitserööv, Ajakirjade Kirjastus, 2010, lk 120

Linke netiilmast:
Karin Klausi arvustus Pärnu Postimehes

Vinguv jalaluu (2018)

Mulle meeldib ikka mööda metsi kolada ja omadega rappa minna. Vahel eksin siiski teelt ning satun radadele, kuhu inimjalg pole ehk juba sajandeid astunud. Sellisel juhul on peamine külma pead säilitada ning nooruses vanaisalt saadud tarkuseterad meelde tuletada.

Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.

Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.

Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.

Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.

Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.

Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.

Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.

Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.

Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!

Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.

Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.

***

Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.

Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?

Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".

Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Vinguv jalaluu: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2018, lk 398

Piret Raud - Kõik minu sugulased (2017)

Eks igaühe suguselts on omanäoline ja erakordne. Kuid kindlasti on mingid põhitüübid, kelle variatsioone me leiame pea igast suguvõsast. Näiteks on paljudel kindlasti üks onu või vanaonu, kes kasutab sidesõnade asemel hoopis erinevaid sarvilisi tegelasi. Või hoopis üksik vanatädi, kes on terve oma elu olnud nõnda pahur ja kuri, et pere pisemad tema külla tulekul oma tubadesse peitu poevad. Kuid kindlasti on kõigil peres üks ütlemata armas vanaema, kes teeb maailma kõige maitsvamaid pannkooke (ise kutsub ta neid muidugi lihtsalt kookideks) ning rammusamat hakklihakastet.

Sellistest toredatest ning ka natuke tüütutest sugulastest räägibki meile juba koolipoisi staatusesse tõusnud Aadam Piret Raua lasteraamatus "Kõik minu sugulased". Aadama suguseltsi kuuluvad ikka eriti põnevad tegelased, kellega tahaks oma elus kohe kindlasti kokku puutuda. Näiteks tädi Mari, kes on vabakutseline tummfilminäitleja ja kolis hiljaaegu akvaariumi elama või onutütar Leena, kes oli ülitalendikas noorsportlane, aga muutus mingiks ajaks porgandite ületarbimise tõttu kahjuks šokolaadijäneseks ja loodetud olümpiamedal jäigi võitmata. 

Aadam on igal juhul õnnega koos, et tal on nõnda värvikas ja suur suguvõsa. Õpetussõnade ja elutarkustega ujutatakse Aadam lausa üle. Nutika poisina paneb ta need kõik omale tulevikuks kõrva taha ja helde poisina jagab ta neid kõiki ka meiega. Vaadake, et teil siis ikka kõrvatagustes ruumi oleks, et kõik need tarkuseterad sinna ära mahutatud saaks.

Andmed:

Piret Raud, Kõik minu sugulased, Tänapäev, 2017, lk 116

Linke netiilmast:

Jaanika Palmi arvustus ELK's

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57 (2018)

Tartlastel ja Taru lastel on ikka uskumatult vedanud! Teist nõnda kirjanduslikku linna Eestimaa peal lihtsalt ei ole. Terve sinu kodulinn on üks kirjanduslik labürint, kus sa võid õhtul Toomemäel jalutades kohtuda natuke kentsaka härra Pauliga või jookseb sinust Supilinnas mööda üks kavalate nägudega lastekamp, kellega proovib sammu pidada üks pisike Prantsuse buldog. 

Aga nüüd leia selles labürindis tee Kastani tänavale ja maja number 57 ette. See võib väljast paista räämas ja ajahamba näritud, isegi üks aken on hiljaaegu sisse visatud, kuid tegemist on kõige soojema ning suurema südamega majaga terves linnas. Levivad kuuldused, et selles majas avati hiljaaegu ka üks natuke teistmoodi kauplus. Või on see seal juba aastaid avatud? Kes see seda enam täpselt mäleta!

Aramilda natuke väsinud Pirut kirsimoosiga turgutamas

Igatahes seda kauplust peab vanaproua Aramilda Tengelpung, kes esmapilgul just aasta teenindaja tiitlile ei pretendeeri, kuid tegelikult on ta üks äraütlemata abivalmis ning heasüdamlik inimene. Kuid ära imesta ja kohe tarbijakaitseametisse helistama tõtta, kui proua Aramilda kauplusest ostetud supitirin või mõni muu iidamast-aadamast pärit ese sul kodus natuke kummaliselt käituma hakkab. Mida sa võluasjadest siis õigupoolest ootad?!?

Kui sa tahad poes natuke paremat hinda saada, siis soovitan soojalt üks moosipurk endaga ühes võtta (eelistatult kirsimoos!), sest proua Aramilda koer Piru lihtsalt jumaldab moosi. Ta ütleks seda sulle ise, kuid kahjuks meie maailmas koerad ju ei räägi ning nõnda peab Piru kahjuks seekord suu kinni hoidma ja sinu tähelepanu oma saba liputamisega võitma. Kui sa suudad proua Aramilda natuke tolmu sees rullitud lihapirukat meenutava koera usalduse võita, siis võin sulle garanteerida, et sulle jääb peale ostu rahakotti nii mõnigi sädelev elder (või mis iganes raha teie maailmas ka kasutatakse).

Soovitan siiski oma ostunimekirjad kiiremas korras paberile panna ning jalad Teistmoodi Mööblipoe poole seada, sest kes neid võlupoode teab. Täna asub see pood veel Kastani tänavas, kuid homme äkki Kuperjanovi tänavas ja ülehomme hoopis Elvas. Ilmas on paiku, mis tuleb lihtsalt oma silmaga ära kaeda ja Teistmoodi Mööblipood on üks sellistest.

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57, Varrak, 2018, lk 288

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Tõde (2018)

Lõpuks on see läbi! TEGU on tehtud ja TÕDE on selgunud! Tõde on see, et Kristi Piiperi noortele (neidudele) mõeldud romaanitriloogia "Tõde ja tegu" on kokkuvõttes ikka äraütlemata nõrguke.

Esimene osa oli veel täitsa paljulubav ja isegi hoogne tekst, kuid teine osa tõmbas tekkinud potentsiaalile lihtsalt vee peale ning verivärske kolmas osa üritab lihtsalt kiiresti tekkinud segaduse ära koristada ja vaikselt ruumist välja hiilida.

Parimaks näiteks sellest teise osa tekitatud jamade korrastamisest on kolmandas osas Kärdi armuafääri kiire väljaheitmine esimestes peatükkides ning tüdruku suunamine hoopis biseksuaalsuse avastamata radadele. Selgelt oli tunda, et ka kirjanik ise mõistis kogu Kärdi liini sobimatust ja segavat mõju esimeses osas paika pandud suunale.

Kahjuks on jääb ka pealiini lõppakord ehk kaua oodatud vastasseis Stella ja tema sõgeda isa vahel ootamatult lahjaks. Ainus asi, mis viimastel lehekülgedel tekitas pinget oli küsimus, kas nüüd tõmmatakse ikka otsad kokku või jätkub see lugu veel ka järgmises raamatus. Õnneks said pahad võidetud ja meie võime oma eludega rahulikult edasi minna.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Tõde, Varrak, 2018, lk 208

Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:

Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)

Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.

Andmed:

Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:

Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160