Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Tuumajaama käivitamisest on möödunud juba üle kolme aasta ning selle ajaga on reaktorid jõudnud toota üle neljakümne ühiku ulmelist energiat. Nüüdseks võib südamerahuga nentida, et kodumaine ulmelugeja on võrguajakirja "Reaktor" netiavarustest üles leidnud ning omale "Järjehoidjatesse/Lemmikutesse" lisanud. Võrguajakirja elujõulisust kinnitab ka kindla autorite ringi väljakujunemine ning uue kogumiku "Tuumahiid 2: Toorium" ilmumine paberkandjal.

Esimese "Tuumahiiu" kogumik tugevuseks ning samas ka nõrkuseks oli väga laiahaardeline valik erinevaid autoreid ja ulmežanre (kakskümmend juttu kuueteistkümnelt autorilt). Seekord on kogumiku koostajad valinud välja üheksa kirjaniku üheksa juttu, mis ilmusid "Reaktoris" ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014. Kogumiku keskmine kirjanduslik tase on tänu sellisele valikule teinud hüppelise tõusu ning minu silmis on tegemist lähiaastate ühe tugevaima eesti autoreid koondava ulmekogumikuga. Senine ulmekogumike esinumber "Täheaeg" on paratamatult pidanud viimastel aastatel kvaliteedis natuke lõivu maksma ulmejutuvõistluse kontseptsiooni tõttu ning seetõttu ei oma enam nii kindlat juhtpositsiooni.

Illustratsioon Triinu Merese jutule "Nahk"

Enamik uues kogumikus olevatest tekstidest on hoiatuspildid apokalüpsise järgsest või sinna suunduvast maailmast (Maniakkide Tänav, Hargla, Kirotar). Ulmekirjanduse algusaegadel ning nõukogude ulmes laialt levinud hurraa-optimism ning sinisilmne usk tehnoloogia arengu positiivsusse on täielikult taandunud. Inimkond ei püüdle kosmoselendude ning võõraste planeetide poole enam vallutusihast, vaid hirmust väljasuremise ees. Inimkond pole suutnud õppida sümbioosis elama neid ümbritseva keskkonnaga ning selle tulemuseks on kas ühe või mõlema osapoole hukk.

Põhjalikult lahkab inimese ja looduskeskkonna vahelisi suhteid Heinrich Weinberg lühiromaani mõõtu teoses "Vihma seitse nime". Kauge kajana Lew. R Bergi palgasõdur Willardi džunglimäruleid meenutav tekst toob välja inimkonna võimetuse loodusstiihiate ees ning ainsa lahendusena loobuda vabatahtlikult "looduse krooni" tiitlist. Säästev areng ja elukeskkonna säilitamine paistavad hetkel veel inimmõistusele olevat niivõrd adumatud mõisted, et nende õige koht ongi ainult ulmekirjanduses.

Kogumikus leidub ka mitmeid varem loodud maailmade edasiarendusi ning mõnigi potentsiaalne uue suurema narratiivi algus. Osvald Soobel arendab tekstis "Väikeses majas raudtee ääres" edasi inimeste, karvaste laanekattide ja hiidkärpidega asustatud maailma, millega sai esmatutvust teha jutus "Aahe oma". Kirjanik on tugevat rõhk pannud kirjandusliku maailma väljaarendamisele (rassid, religioon, ajalugu, geograafia), kuid kahjuks on selle tagajärjel kannatanud loo voolavus. Kindlasti tasub autoril loodud maailma kallal edasi töötada ning inimeste ja kattide vahelisse olelusvõitlusesse sügavamalt süüvida.

Eesti kirjanduse laiemaid traditsioone vaadates on vägagi tähelepanuväärne tekst Triinu Merese "Nahk". Meres mängib nimelt ikka uuesti ja uuesti eesti kirjanduses üles kerkiva libahundi motiiviga. Kuigi libahundiks käija on meie kirjanduses peaaegu alati naine või neiu, siis sellest lugusid kirjutavad meil peaasjalikult ainult mehed (Kitzberg, Gailit, Hint, Jaik, Hargla, Barker, Kivirähk). Merese intiimne pilguheit libahundiks käiva noore neiu hinge ning sõna otseses mõttes võitlus enda „sisemise loomaga“ on vägagi värskendav lähenemisnurk.

Kokkuvõttes tuleb "Tuumahiid 2: Toorium" lugemist lõpetades tõdeda, et TÕELINE "Eestimaa Roheliste" erakond peaks ainuisikuliselt koosnema meie ulmekirjanikest. Teist nii selgelt rohelist mõtteviisi propageerivat kogukonda meie ühiskonnas naljalt ei leia. Riigikokku kandideerimisega läheb muidugi natuke raskeks, sest viitsadat ulmekirjanikku me Eestimaa pealt kokku veel ei kraabi.

PS: Ootan rõõmuga vihjeid meie naiskirjanike teoste kohta, kus esineb libahundi motiiv. Kindlasti on mõni loetud tekst mul unustusse vajunud või pole mõnega veel tutvustki teinud. Ei taha eriti uskuda, et Triinu Merese jutt on alles esimene omasuguste seas.

Andmed:

Koostajad Artur Räpp, J.J. Metsavana ja Ove Hillep, Tuumahiid 2: Toorium, Fantaasia, 2015, lk 159

Eva Koff - Keerutädi (2012)

Ma olen päris kindel, et olen Keerutädi ka ise kohanud. Ilmselt ta käis vahel oma õel Lasnamäel külas ning ma nägin neid paneeltornide vahel jalutamas ja lõbusalt vestlemas. Mõlemal oli seljas pruun mantel, kuid Lasnamäe Keerutädil oli halli baretti asemel peas hoopis kirsipunane barett. 

Mingi hetk ma enam Keerutädisid ei näinud tänaval jalutamas või nagu meil öeldi "patseerimas" ja "guljaitamas".  Äkki polnud ma enam piisavalt väike või veel piisavalt vana, et märgata neid enda ümber? Mobiiliga ma sõnumeid küll ei saatnud, kuid ninapidi raamatutes olin küll kogu aeg. Nii bussi oodates, kui ka poodi või kooli jalutades. Eks ma pea nüüd ootama seda aega, kui ma hästi vanaks saan ning märkan jälle Keerutädi pruuni mantlit vilksamas tänaval inimmassi keskel.

Raamatus Pelgulinna lastes vaimustust tekitanud kastanimunade uputuse periood on ka minu lemmikaeg sügisel. Taskus alati kolksumas paar siidjalt siledat kastanimuna ning kõnniteel lendlemas suured kollakaspunased vahtralehed. See on ilusa sügispäeva üks põhikomponentidest! Kuid porisupi keetmisega me Lasnamäel küll ei tegelenud. Meil polnud vist lihtsalt koostisosasid, millest suppi keeta. Kõik tänavad olid ju asfaldiga kaetud ja parimal juhul tekkisid sinna ainult veelompide rägastik, mida proovisid nagu takistusrada puhtalt läbida. Tänu koolis näidatud headele tulemustele kaugushüppes läbisingi takistusraja tavaliselt kuivade jalgadega.

Lõpetuseks tahan Keerutädi südamest tänada selle eest, et ta tuletas mulle meelde lumepallisupi olemasolu. Kes lubas sellisel magustoidul unustusse vajuda? See on ju lausa kuritegelik käitumine! Koheselt otsin retsepti üles ning pühapäeva õhtune menüü ongi paigas.

Andmed:

Eva Koff, Keerutädi, Päike ja Pilv, 2012, lk 32

Linke netiilmast:

"Keerutädi" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK-e kodulehel

Margus Karu - Nullpunkt (2010)

"Mida sa kõige rohkem kardad?" küsib Saša Johannese käest. Vastuseks on "Isolatsiooni!". Hirm isolatsiooni ees on ilmselt enamike inimeste suurimaks hirmuks ja seda olenemata vastaja vanusest või hetke "õnneastmest" (surm või üksindus on tegelikult ju ainult isolatsiooni võimalikud variatsioonid). Isolatsiooni sattumine võib juhtuda vägagi kergekäeliselt või ka täieliku juhuse läbi. Näiteks asetades klassiõelt laenatud rootsi keele vihiku oma kirjutuslaual nullpunktist 40 cm paremale kannad järgneva kooliaasta vältel tiitlit "Uus poiss!", aga asetades vihiku 40 cm vasemale pälvid tiitli "Sa kuradi tropp!". Margus Karu romaani "Nullpunkt" peategelane Johannes asetas laenatud vihiku kahjuks 40 cm vasakule ja temast sai paaria oma klassis.

Vahel läheb lihtsalt nii, et kõik halb, mis juhtuda saab, juhtub sinuga. Johannese elus jookseb paari kuuga kõik karidele. Perekond, uus kool ja vanad "sõbrad". Mitte midagi ei õnnestu ja enne rohekalt helendanud "Väljapääsu" silt koridori lõpus hakkab juba kahtlaselt vilkuma. Samas ei ole Johannes allaandja tüüpi ning otsustab oma uueks juhtmõtteks võtta moto "When life gives you lemons, make lemonade".

Margus Karu romaani suurimaks plussiks on eitav suhtumine mõtteviisi: "Kannata ära see aeg! Varsti lähed ülikooli või tööle. Siis õige ellu alles algab!". Miks peaks ükski noor oma aastaid raiskama kannatades ja püsivat hirmu tundes? Ootama vaikides seda "helget homset", mis ei pruugi kunagi tulla. Kohe tuleb tegutsema hakata! Juba täna tuleb enda juures või ümbritsevas maailmas midagi muuta! Mõistmine, et maailma kõige kallim ja defitsiitsem "maavara" on tegelikult aeg, saabub enamike inimesteni kahjuks lootusetult hilja. 

Johannes otsustabki nii endale kui ka maailmale tõestada, et tegemist ei ole "täieliku idikaga". Seda tehes avaldub Johannese tegelik kahepalgelisus. Nimelt on tema eesmärgiks kuuluda oma klassi "vaprate ja ilusate" hulka ning kustutada igaveseks heidiku kuulsus. Eesmärgini jõudmiseks tõrjub Johannes koheselt kõrvale Stinwaldi sõbrunemise katsed ja lahterdab klassivenna "totaalsete veidrike kategooriasse". Mille poolest erineb Stinwaldi lumelaua leiutaja küsimus Johannesse nähtamatute sõprade naljast? Tegelikkuses püüavad mõlemad poisid sotsiaalseid barjääre maha lõhkuda, kuid sõnaosaval ja huumorisoonega Johannesel tuleb see lihtsalt palju loomulikumalt välja. Stinwald peab leidma enda tugevamad küljed ning sarnaselt Johannesele need maksma panema.

Kindlasti ei ole tegemist ainult koolinoortele mõeldud teosega. Teos on omamoodi ajakapsel kõigile lugejatele, kelle kooliaastad jäid sajandivahetuse perioodi (olgu need veedetud geto- või eliitkoolis). Mobiil oli veel imeasi ja Viru Keskus oli kaetud alles tellingutega. Isiklikult oleksin olnud Johannese koolivend tema Lasnamäe perioodist (selgus, et raamatu autoriga ma olingi!). Paar klassi madalamal käiv pätakas, kellest poleks koridori peal kunagi välja tehtud. Kaheaastane vanusevahe tähendas ju põhi- ja keskkoolis kuulumist täiesti teise põlvkonda.

"Nullpunkti" populaarsust noorte lugejate seas on juba tõestanud edukad müüginumbrid raamatupoodides, lavastus Rakvere teatris ja mõned kuud tagasi kinodes esilinastunud film. Paljudes koolides on romaan end ka sisse murdnud kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Mõnda vanemat lugejat võib muidugi ära kohutada teoses leiduv keelekasutus, kuid siin tuleb jääda ikkagi realistideks ning tõdeda, et lilledest ja päiksepaistest koolinoored omavahel just ei räägi. Proovige lasta kõrvust mööda mõned vängemad sõnad ning kuulake millest noored tegelikult omavahel räägivad. Täpsemalt, miks nad mõnega enda seast üldse ei räägi!

PS: Lõpetuseks ühe endise lasnaka näpuviibutus teisele endisele lasnakale:

"Mihkli maja on Lasnamäe piiril Pirita-Kosel, kust saab kenasti Hundikuristikust üles ronida ja mööda Paevälja tühermaad koju kõmpida."

Hundikuristik asub Kadrioru pargi juures, mitte Pirita-Kose kandis.

Andmed:

Margus Karu, Nullpunkt, Pegasus, 2010, lk 365

Linke netiilmast:

"Nullpunkt" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Anna-Liisa Villmanni intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Maria Karumetsa artikkel Õhtulehes

Margus Karu artikkel Õpetajate Lehes

Oskar Luts - Kirjutatud on... (1914)

Tegelikult on Oskar Lutsu jutustus "Kirjutatud on..." rahva seas kirjaniku üks tuntumaid teoseid. Inimesed lihtsalt ei tea, et nad seda raamatut teavad. Ristsõnades esineb alatihti küsimus: "Oskar Lutsu teos". Vastuseks peab olema kolmetäheline sõna. Iga kogenud ristsõnade lahendaja teab, et võimalikud variandid on "Udu" või "Soo". "Soo" on tegelikult jutustuse "Kirjutatud on..." hiljem ära muudetud pealkiri.

"Kirjutatud on..." kuulub ühte minu lemmikžanrisse - külmetav kunstnik suvitamas põhjamaise looduse keskel. Luts on üks suvitusromaanide pioneere meie kirjanduses (aasta peale siin käsitletavat teost ilmus juba Tukla "Felix Ormusson"). Fakt, mis on kahjuks muidugi tema Toosti-lugude edu varju jäänud. 

Loo peategelaseks on just Pariisist kodumaale naasnud kunstnik Toomas Haava, kes otsustab inspiratsiooni ammutada ning ka väheke looderdada oma täditütre talus Sõrrus keset soid ja põlislaasi. Tegelikuks põhjuseks, miks Toomas pidi Pariisis oma "täiendamisest" ja kohe saabuvast maailmakuulsusest loobuma oli suutmatus maksta üüri Quartier Latin'is asuva toauberiku eest. Kogu süü, miks eesti kunstnike maalid ei ripu Louvre'is, lasub ühe ihne juudi vanamehe õlul!

Oskar Luts 1913. aastal (EKM arhiiv)

Alguses plaanis olnud vaikne vegeteerimine võtab hoopis tumedamad toonid, kui Toomas kohtub Hilda alias Metskassi ning sookollidega alias Hilda isa ja "peigmehe" Madjakuga. Toomas võtab oma südameasjaks Metskass vabastada nii isa tagakiusamise alt kui ka peale sunnitavast abielust jõhkra Madjakuga. Sookollide ja Toomase vahel algab kassi-hiire mäng, kus vahendeid ei valita ning traagiline lõpptulemus on vähemalt ühele osapooltest garanteeritud. Toomas teeb läbi sügava hingelise murrangu ning püüab endale tulutult kogu aeg meelde tuletada, et Piibel ütleb "Kirjutatud on...". Suve alguses Sõrruse saabunud lõbusast kunstnikust ja elumehest ei jää raamatu lõpuks enam kuigi palju alles. Kunstniku kokkupuude jõhkra maailmaga on nõnda valuline, et isegi olles võitnud lahingu kaotab Toomas tegelikult sõja. Looja temas on jäädavalt surnud!

Andmed:

Oskar Luts, Kirjutatud on..., Noor-Eesti, 1914, lk 188

Linke netiilmast:

"Kirjutatud on..." KIRMUS-s

Friedebert Tuglas - Väike Illimar (1937)

"Väikse Illimari" näol on tegemist eestimaise versiooniga raamatust "Minu pere ja muud loomad". Sobivam alapealkiri raamatule oleks isegi "Minu antvärgid ja muud loomad". Raamat viib meid tagasi mõisaperioodi viimase vaatuse algusesse. Mõisates hakkab maarahvas juhtohje juba üle võtma ning päris-sakstest on saanud kõigest käilakujud. Pärisorjus, aganaleib, vitsad ja soolvesi mõisatallis on jäänud minevikku. Tegelikult ei ela mõisnik isegi enam maal, vaid juba linnas. Müts võetakse veel mõisahärra palge ees maha, aga maapealse Jumala ning Kuradi asetäitjat temas enam ei nähta. Mõis on muutunud puhtakujuliseks äriettevõtteks ning töökeeleks on saanud eesti keel.

Tukla maalitud pilti 19. sajandi lõpu mõisaelust sobib kõige paremini iseloomustama sõna "idüll". Raamatu helge tooni põhjuseks on ennekõike autori valitud vaatenurk - nelja-aastase poisikese naiivsed ja uudishimu täis silmad. Samas ei ole Tuglas suutnud end alati piisavalt distantseerida oma noorest alter ego'st ning tihti jääb lugedes mulje, et väikse poisikese peas või vähemalt taskus elab üks tark mees. Lapse tähelepanekud ning järeldused ümbritseva maailma kohta on lihtsalt liiga reserveeritud ja sügavmõttelised. Kes teab ehk Tuglas oligi üks ääretult teravate tajudega ja sügava hingeeluga rüblik. Muidugi ka suurepärase mäluga! Tänapäeval kasutatakse selliste laste puhul üht totrat terminit nagu "indigolaps".

Hando Mugasto illustratsioon

Raamatu suurimaks tugevuseks on mõisas elavate inimeste ning igasuguste karvaste ja suleliste kujutamine. Tuglas on kõigile kõrvaltegelastele suutnud iseloomulikud näod anda. Olgu selleks kärbitud tiibadega kurg Joosep või kärbitud mõistusega Hull-Juhan. Teose üks huvitavamaid kõrvaltegelasi on mõisa uus kirjutaja Erni Tiilik, kes oma nime küll erilise peensuse pärast kirjutas Ernesto Thieligkh. Härra Tiilikul on eriline nõrkus revolvrite, saunade, tontide/kodukäijate ja üldse igasuguste vingerpusside vastu. Madis mind võtku, kui tegemist ei ole Joosep Tootsiga, kes mõisavalitsemise "sisteemi" Venemaa asemel hoopis Ahja mõisas käis studeerimas. See verisoon kõlab palju usutavamalt, kui Palamusel isand Tootsi kohta ringi liikuvad imelood.

Arkadio Laigo illustratsioon

Ma olen tähele pannud, et Tukla "Väike Illimar" paneb nii osasid tavalugejaid kui ka kirjandusteadlasi nina kirtsutama. Ehk on põhjuseks traumeerivad mälestused koolipõlvest, kui sunniti "Väikest Illimari" põhikoolis ja hiljem ka gümnaasiumis korduvalt läbi hekseldama lastekirjanduse näitetekstina. Kindlasti otsiti sealt lootusetult ka mingeid klassivõitluse teemasid ja maaproletariaadi raske elu kirjeldusi. Minu arvates ongi "Väikese Illimari" põhiline probleem teose järjekindel toppimine lastekirjanduse riiulisse. "Väike Illimar" on raamat, mis sobib hästi lastele ette lugemiseks, aga ei sobi üldse lastele iseseisvalt lugeda anda. Seda veel eriti tänapäeva lastele! Raamatu esikaanele tuleks peale kleepida hoiatus: "Ei sisalda sõnaseletusi! Täiskasvanute juhendamine ja juuresolek on soovituslik!". Kas noored lapsevanemad enam tänapäeval teavadki, mis või kes on aidamees, kangasteljed või kamassid? Hea juba, kui hobusel ja lehmal vahet tehakse.

PS: Üks ääretult huvitav näide riigikorrast tulenevast teksti "parandusest" ja ilmselt ka enesetsensuurist. Lause 1937. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu sini-must-valge telgilagi.". Sama lause 1953. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu hall-valge telgilagi.". Nõukogude võim oli ikka nii vägev, et suutis muuta isegi lindude sulestikke!

  

Andmed:

Friedebert Tuglas, Väike Illimar: Ühe lapsepõlve lugu, Noor-Eesti, 1937, lk 565

Linke netiilmast:

"Väike Illimar: I osa" DigiArhiivis

Helga Nõu - Pea suu! (1983) & Tõmba uttu! (2001)

Pikalt on meil räägitud eesti noorsookirjanduse nõrkusest ja vähesest produktiivsusest. Kirjastused eelistavad aina enam tõlkida inglise keelest rahvusvahelisel müügiturul üle keskmisi müüginumbreid näidanud teoseid. Kõige soositumad on muidugi 3-5 osalised sarjad ning filmilinale jõudnud/jõudvad raamatud. Selline kooslus tagab üle Harju keskmise korralikud müüginumbrid pikemaks perioodiks ja iga aastal kinos linastuv uus järg tõstab hetkeliselt huvi ka vanemate osade vastu.

Muidugi püütakse ka Eestis trendikad olla ning kirjutatakse raamatuid, kus seiklevad armunäljas vampiirid, deemonid või muud kahepaiksed. Kahjuks on nende teoste tase veel suhteliselt kehvake ja ei paku tõlkekirjandusele väärilist konkurentsi. Sellisel juhul tuleks ju kultiveerida enda tugevamaid külg, milleks on kirjanduslooliselt olnud psühholoogiline noorsoojutustus. Žanr, kus käsitletakse noorte rõõme ja muresid koolis, sõpradega suheldes ning pereringis. Temaatikad, mida hästi käsitledes tõmbavad noori alati lugema ning raamatus leiduvaid situatsioone enda eluga võrdlema.

Helga Nõu sulest on ilmunud kohe mitu sellist raamatut. "Pea suu!" ilmus küll juba üle kolmekümne aasta tagasi Rootsis, kuid meie lugejaskond ja kirjastajad avastasid selle alles 1990. aastate keskpaigas. Nõu teine noorsoojutustus "Tõmba uttu!" ilmus uue sajandi alguses Eestis ning nüüdseks on mõlemast raamatust ka hulga uustrükke välja antud. Mõlemas raamatus võtab Nõu vaatluse alla 15-16 aastaste teismeliste elud. Seda nii siin kui ka seal pool Läänemerd. Rahvus, ajalugu kui ka keel võivad olla vägagi erinevad, kuid mõtted ja unistused on noortel samad.

Nõu teoste tugevaks küljeks on asjaolu, et need pole otseselt mõeldud ei poiste- ega tüdrukuteraamatuteks. Tegemist on sõna otseses mõttes noorteraamatutega. Autor püüab seista neutraalses tsoonis ning näidata mõlema sugupoole hirmusid ja armusid. Mehehakatisest lugejale võib tulla üllatusena, et vastasmajas elav klassiõde või samade murede ja kartuste kütkeis olla. Meeldin ma talle?!? Miks ma kuhugi ei kuulu? Vanemad ja õpetajad ei saa üldse asjadest aru! Tihti öeldakse, et noored mõtlevad ise omale probleemid välja ja puhuvad need liiga suureks. Noorus on ju ilusaim aeg! Ahh, need tänapäeva noored! Minul küll, selliseid "muresid" polnud. Ei mõisteta, et mure suurus ei olene üldsegi vanusest, vaid sellest kas see on minu või kellegi teise oma.

Põhjuseks tundub ehk olevat Helga Nõu Rootsi taust, kuid mõlemasse raamatusse on sisse kirjutatud ka väikene detektiivilugu. Vahel tundub, et lausa kõik tegelased on kahtlusalused. Sündmused jooksevad filmi kiirusel ning ka politsei ja kiirabi peavad asjasse sekkuma. Mõlema raamatu puhul tekitaski kohati küsimusi nõnda ohtrate "juhtumiste" sattumine sedavõrd lühikesele ajaperioodile. Kuid eks tegijail ikka juhtub! Noortel juhtub "pahandusi" palju tihedamini, kuna nemad ei ole veel loobunud proovimast.

PS: Raamatu "Pea suu!" lõpus leidub suurepärane definitsioon, kes on (hingelt) noored - "Me ikka ootame ja usume veel suve!". Loodan, et kuulun sellesse kategooriasse veel päris tükk aega.

Andmed:

Helga Nõu, Pea suu!: raamat noortest ja noortele, Välis-Eesti & EMP, 1983, lk 182

Helga Nõu, Tõmba uttu!,  Kupar, 2001, lk 205

Linke netiilmast:

"Pea suu!" & "Tõmba uttu!" ELLU-s

Rutt Hindrikuse arvustus Postimehes

Betti Alver - Invaliidid (1930)

Tundub, et Betti Alveri näol on tegemist ühe unustusse vajunud ranna- ja mereromaanide pioneeriga. Kui eesti kirjanduses räägitakse rannaromaanidest, siis tulevad esimesena meelde nimed Mälk, Gailit ning Hint. Hilisemast perioodist Smuul, Sergo, Uustuld ja vennad Tuulikud. Meri on alati olnud osa meeste karmist maailmast ning see on üle kandunud ka kirjandusse. Alveri 1930. aastal ilmunud romaan "Invaliidid" jäi suurema tähelepanuta ning sattus koheselt "unustatud raamatute" kategooriasse. Ainult paar aastat hiljem algas suur ranna- ja mereromaanide buum. Ehk olnuks Alveri ainus tee saada tunnustatud proosakirjanikuks, kui oleks raamatu kaanele trükitud Betti asemel Berthold?

Alver jätkab oma teises ja kahjuks ka viimaseks jäänud romaanis naise rolli lahti mõtestamist tolleaegses ühiskonnas. Kui oma esikromaanis "Tuulearmuke" analüüsib Alver noore neiu eneseteostuse võimalusi ja talle ühiskonna poolt peale surutavaid ootusi, siis "Invaliidides" tuleb vaatluse alla abielus naise valikud. Täpsemalt valikud, mida pakub külaühiskond naisele, kes soovib oma abikaasa juurest ära minna ning õnnetu abielu taagast vabaneda. Valida on kolme "halva" vahel: linna ehk litsiks, vette ehk enesetapp või vangi ehk veretöö. Romaanis jätab Varamäe Krõõt katsetamata ainult esimese "halbadest" variantidest. Alver näitab meile, et naine on külaühiskonnas vang, vahetuskaup ja tööloom. Naine ei ole vaba oma valikutest ning minnes vastuollu käibel olevate normidega seab ta end koheselt paaria rolli ja heidetakse kogukonnast välja. Selline saatus tabab Krõõda nooremat õde Malle, kes keeldub abiellumast rikka Jorsaga ning läheb mehele hoopis jalutule Jaak Kiipusele.

Romaani teiseks temaatikaks on Vabadussõja "kaotajad", kes peavad kohanema eluga peale sõda. "Kaotajate" rolli kannavad teoses vennad Kiipused. Jaak jäi mürsuplahvatuse tagajärjel lahingus ilma ühest jalast ning noorem vend Peeter on sõjakoleduste tõttu hingeliselt invaliid. Nemad, ennekõike Jaak, ei ole sõjakangelased või Isamaale suure ohvri toonud sangarid. Sandid on teistele ainult ristiks ja viletsuseks kaelas. Madalamal astmel isegi koerarojust. Tõsimeeli küsitakse Jaagult, miks ta üldse elada tahab? Parem surgu ära, kõigile kergem!  

Muutmaks sellist suhtumist meie ühiskonnas on tarvis läinud tervet sajandit ja omadega mäele me veel tegelikult jõudnud ei olegi. Kellegi surma enam küll ei soovita, kuid suhtumine "Las nad ole kuskil omaette nurgas. Teiste silme eest ära." on siiski veel valdav. Ja selline rahvas tahab veel Põhjalasse kuuluda!?!?

PS: Lõpetuseks üks Alveri poolne torge Tammsaare, "Tõe ja õiguse" ning kraavikaevamise mütologiseerimise suunas, millega ma nõustun 100%.

"Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama – ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart. Küllap on ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest."

Andmed:

Betti Alver, Invaliidid, Loodus, 1930, lk 204

Linke netiilmast:

"Invaliidid" DigiAr 

Indrek Hargla - Roos ja lumekristall (2006)

Ilmudes 2006 aastal tähistas kogumik "Roos ja lumekristall" Indrek Hargla poolt korraks endale lubatud hingetõmbepausi ning kiiret üle õla pilguheitu viimase paari aasta loomingule. Harglat võib pidada eesti ulmekirjanduse ainsaks mitmevõistlejaks, kes teeb alati oma tulemuse igal alal ära. Kogumik sisaldab tõesti ulmekirjandust igale maitsele ning on seetõttu suurepäraseks teejuhiks lugejale, kes alles soovib tutvust teha ulmega. Ainult teadusulmega pole võimalik tutvuda, kuid sellele probleemile pakub lahendust varasem Hargla kogumik "Nad tulevad täna öösel!".

Leides kogumikust "Roos ja lumekristall" mõne teksti või žanri, mis paistab olevat eriti meeltmööda pakub Hargla lugejale koheselt võimalust selle maailmaga ka põhjalikumat tutvust teha. Kogumiku enamusi tekste võib vabalt nimetada "Hargla apokriivadeks", sest nad kuuluvad autori mõne romaani või kogumiku juurde (näiteks "Dom Ramón" ja romaan "Palveränd uude maailma"). Filmimaailma viimase kümnendi lemmikmõisteid kasutades on tegemist põhilugude prequel'ide või sequel'idega. Eelnev tutvus "põhikaanoni" tekstidega tuleb lugemisel muidugi kasuks ja annab võimalust kirjaniku loodud maailma laiemalt mõista. Samas saab kõiki kogumiku tekste lugeda ka täiesti eraldiseisvatena.

 Carcassonne'i kindlus - keskseid tegevuspaiku  lühiromaanis "Dom Ramón"

Kogumiku kandvamaiks tekstiks on lühiromaan "Dom Ramón", mis jutustab meile vehklemisõpetaja seikluslikust noorpõlvest, keda autor on eelnevalt tutvustanud romaanis "Palveränd uude maailma". "Dom Ramón" viib lugejad Pürenee poolsaarele, kus 15.-16. sajandi vahetusel rullub lahti võimuvõitlus juhttrooni pärast Hispaanias ning taustal näeme keskaegse rüütliajastu  hääbumist. Tegemist on süvitsi Hispaania kultuuri- ja ajalukku mineva teosega, kus lugeja rändab koos giid Dom Ramóniga läbi kogu Põhja-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa vaatamisväärsused. Nagu paljud teisedki Hargla teosed tekitab ka "Dom Ramón" soovi koheselt matkakepp kätte haarata ja palverännuteele asuda.

Mette ja Taj kohtumispaik kogumiku nimiloos

Minu jaoks moodustab kogumiku paremiku erinevad -punk tekstid. Kogumiku nimilugu  "Roos ja lumekristall" paigutab tänapäeva Taani konteksti ühe Hans Christian Anderseni armastatuima muinasjutu "Lumekuninganna" ning teeb seda meie ulmes suhteliselt harva esinevas küberpungi võtmes. Aurupunki esindab ajarännu paradoksidest tiine fanfiction "Tagasi tulevikku IV", mis teeb sügava kummarduse suurtele filmi-, muusika- ja kirjandusmeestele. Jutt "Emajõe ääres" räägib ravitseja/nõid Sänna-Tarmo varajasest tööotsast Kavastu mõisas. Sänna-Tarmo on üks paljudest Hargla loodud tegelaskujudest, kelle juurde olen oodanud kirjaniku hilisemat tagasi pöördumist (sama kehtib ka pan Grpowski ja Terranoova Konservatooriumi lugude kohta). Kahjuks on see seni ainult unistuseks jäänudki. Muidugi on Sänna-Tarmo näol tegelikult tegemist proto-Kouluga ning töötamine kahe sarnase

karakteri kallal oleks ilmselt segavaks muutunud.

"Emajõe ääres" on väga sobilik näitetekst tutvustamaks uut mõistet etnopunk. Tean, et see kõlab muusikastiili nimetusena, mille koht on ilmselt Viljandi pärimusmuusika festivalil. Ega küberpunk paremini kõla! Etnopunk mõiste puhul oleks tegemist aurupungi regionaalse alažanriga, kus aurupungi esteetikale on juurde lisatud kohaliku rahvapärimuse motiive. Parimaks näiteks on muidugi Hargla enda "Frenchi ja Koulu" raamatusari. Etnopungi kaksikvennaks võiks omakorda pidada etnohorrorit, millel on sarnane suhe õudusulmega. Etnohorrori näidistekstideks on Hargla jutt "Tontla metsas" või romaan "Süvahavva: Esimene suvi". Igatahes, kutsun kõiki huvilisi kaasa mõtlema ja kõvasti nokkima etnopungi mõiste kallal.

Kümme aastat peale kogumiku ilmumist võib "Roosi ja lumekristalli" lugeda ka kui Indrek Hargla retrospektiivi. Raamatust leiab enamuse kirjaniku lemmikmotiividest: templirüütlid, vabamüürlased, Lääne-Euroopa kultuurilugu, rahvapärimus ning kummalised "detektiivide" duod. Isegi üpris nõrguke esiknäidend on kogumikus olemas. Kokkuvõttes on tegemist suurepärase võimalusega seni ainult apteeker Melchiori lugudega tutvust teinud lugejatele saada osa kirjaniku teistest maailmadest.

PS: Loodan tõesti, et tulevikus näeme raamatukaupluses müügil ka eksortsist-detektiivi pan Grpowski juhtumite uustrükki, kus kõik lood oleksid ühtede kaante vahele kokku koondatud. Lugejahuvi selle raamatu vastu on 100% garanteeritud!

Andmed:

Indrek Hargla, Roos ja lumekristall, Fantaasia, 2006, lk 414

Linke netiilmast:

"Roos ja lumekristall" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Raul Sulbi arvustus Postimehes

Harri Moritzi arvustus Eesti Päevalehes

Betti Alver - Tuulearmuke (1927)

Eesti romaan on traditsiooniliselt olnud vägagi meestekeskne, seda nii käsitletud temaatikate kui ka autorite poolest. Naised on jäetud üldjuhul kõrvaltegelasteks või poetessideks. Eriti paistab selline tendents silma 1920-1930. aastatel ilmunud ilukirjandust lugedes. Tollel perioodil võis naiskirjaniku nime taha vabalt kirjutada võrdusmärgiga luuletaja. Muidugi oli erandeid, kes osutusid tegelikult ikkagi reegli kinnitajateks. Tavaliselt piirdusid nad ühe-kahe laiemat tuntust kogunud romaaniga, mille järel siirdusid edasi luule, lastekirjanduse, tõlke või kriitika radadele (Leida Kibuvits, Marta Sillaots, Reed Morn). Võrdõiguslikkuse volinikust polnud tollal veel kahjuks keegi kuulnud.

Betti Alver 1932 aastal (EKM arhiiv)

Samasse ritta sobitub ka nooruke Betti Alver, kelle sulest ilmus enne lõplikult luule juurde suundumist kaks romaani. Alveri debüütromaan võtab vaatluse alla konservatooriumis klaverit õppiva isemeelse neiu Lea Ringi. Lea ei taha mitte kuidagi mahtuda väikekodanluse poolt talle ette määratud raamidesse. Just noorele neiule on ette määratud kindlad normid: kuidas seltskonnas või kodus peab riietuma, rääkima ja käituma. Kõige olulisem on nimekiri asjadest- mida teha EI TOHI! Ta võitleb sõna otseses mõttes küünte ja hammastega teda lämmatavate reeglite vastu. Lea on "rikutud hingega", kes ei taha olla kodukana, koldehoidja või lastekarja kantseldaja. Lea arvates ei pea naine olema ainult muusa, tal on õigus olla ka looja. Tema hingesugulasteks eesti kirjanduses on kindlasti Tiina Kitzbergi "Libahundist" ning Maret Vaa Gailiti "Toomas Nipernaadist". Need kolm neiut on lõputus vastuolus nii ümbritseva maailmaga kui ka iseendaga, sest nad on lihtsalt sündinud valesse aegruumi.

Sarnaselt oma saatusekaaslastega üritab ka Lea kohanduda ning oma teravad nurgad maha viilida. Lea armub endalegi üllatuseks keskealisse doktor Anderseni, kes on koondkuju kitsarinnalisest ja pedantsest väikekodanlusest. Kuid sellesse suhtesse on juba algusest peale sisse kodeeritud nurjumine: neiu näeb doktoris senisest elust puudunud isakuju ning doktor neius oma surnud naise taaskehastust. Lea jaoks ei ole kokkuvõttes midagi hullemat enda "Mina" maha salgamisest. Ta otsustab kõik suhted linna ja "seltskonnaga" katkestada ning vabatahtlikult rannakülla "eksiili" minna. Maailm ei olnud tollal veel Lea Ringi suguste naiste jaoks lihtsalt valmis. Kas ta seda nüüdki on?!

Andmed:

Betti Alver, Tuulearmuke, Loodus, 1927, lk 255

Linke netiilmast:

"Tuulearmuke" DigiArhiivis

Marta Sillaotsa arvustus Eesti Kirjanduses

Matthias Johann Eisen - Kratiraamat (1895), Luupainaja (1896), Näkiraamat (1897), Kodukäija (1897) & Tondid ja ebatondid (1914)

Eestlased on alati üks natuke kummaline rahvas olnud. Nad ei ole kunagi suur lugu pidanud Jumalast, Jeesus Kristusest või Pühast Vaimust. Tänapäeval moodustavad eestlaste püha kolmainsuse hoopis Igor Mang, Paukson(id) ning Nõid Nastja. Kuid esoteerika ja spiritualismi kummardamine pole meie hulgas üldsegi uus nähtus. Juba sajandeid on ülejäänud Euroopa valgustatud vaimud vaadanud sellele pimedas põhjalas pesitsevale rahvakillule natuke viltu. Hoolimata sellest, et kord nädalas (nüüd juba aastas) mängivad eestlased korralikke kristlasi ja käivad kirikus tunnikese tukkumas nagu õigetele eurooplastele kohane. Nende pärisusuks on ju ikkagi paganlik ebausk. Sööda hunti vaimuvalgusega palju tahad, see vaatab ikka metsa poole.

Eisen oma koguga 1932. aastal (EKM)

Matthias Johann Eisen oli Jakob Hurda kõrval üks kõige innukamaid rahvaluule kogumise eestvedajaid. Hurt hakkas kogutud rahvaluulet välja andma kogumikusarjas "Vana-Kannel", mis omas eelkõige teaduslikku ja säilitamise eesmärki. Eisen andis oma kaastööliste abil kokku korjatud rahvapärimust välja populaarsetes rahvaraamatutes, mis sisaldasid alati lisaks hulgale tekstinäidetele ka rahvapärimuse taustsüsteemi lahtiseletamist ja laiemasse konteksti asetamist. Näiteks seletatakse teoses "Kodukäija" lahti kõik kodukäijate erinevad tüübid ning miks, kuidas ja millal surnu teile külla tuleb. Samuti jagab Eisen erinevaid õpetusi, kuidas vanasti kodukäija või halltõve vastu võideldi. Eisen peab oma kohustuseks mainida, et raamatus ära märkimist leidvad nõiasõnad või ravimeetodid ei oma reaalset efekti ning palub lugejatel "pahadest vaimudest" tulenevate tervisehädadega ikka tohtri poole pöörduda.

Eiseni raamatuid lugedes jääb silma mitu ühist joont, mis kõiki saatana sigitisi ühendab. Esiteks tuleb välja, et kõik meie kodukootud kratid, näkid ja külmkingad on tegelikult laiast maailmast kokku laenatud. Küll me võtsime rootslastelt nendele nime või sakslastelt nendele loomuse. Lõpuks jäigi vastuseta küsimus: "Kas midagi päris oma ka meie rahvausund sisaldab?". Teiseks olid 90% kõigist kurivaimudest loodud selleks, et kuidagi oma naabrimehele halba teha. Küll taheti tema hobust rappida, varasalve tühjendada või naabrimeest ennast tõvevoodisse suruda. Eestlase kaheks olulisemaks eesmärgiks elus on olnud ikka mammona kogumine ja hoolitsemine selle eest, et üleaedsel halvasti läheks. Eriti rahul ollakse omadega, kui tekib võimalus kaks eesmärki omavahel ühildada. Kolmanda ühisjoonena tooksin välja ebausu kasutamise alibina kuritöös. Näiteks kohtuvad kaks vihameest järve kaldal ning üks leitakse hiljem uppununa. Ellujääja tunnistab kõigile, et näkk tuli järvest ning tõmbas teise mehe vette. Absoluutselt kõik usuvad! Kahtlemine tunnistaja sõnades seaks ju kogu valitseva maailmapildi tõepärasuse kahtluse alla.

Eiseni teosed olid kindlasti Andrus Kivirähki öökapilugemine, kui ta töötas "Rehepapi" kallal. Nii mõnedki motiivid on otse Eiseni raamatutest üle võetud ja lugejate seas taaskord tutvustamist leidnud. Tuleb tõdeda, et meie pärimuste varasalved on ikka niivõrd põhjatud, et põnevaid motiive jätkub kümnete romaanide, novellide ning näidendite tarvis. Ainult natuke julget pealehakkamist on tarvis, sest pisuhännad, viruskundrad ja luupainajad võivad alguses ka vapramal mehel panna püksid püüli sõeluma.


Andmed:

Matthias Johann Eisen, Krati-raamat: Katse Tulihänna ja ta suguseltsi seletuseks ja 40 juttu tulihännast, puugist ja wedajast, R. Põderi rmtkpl, 1895, lk 138

Matthias Johann Eisen, Luupainaja: Seletused luupainaja kohta ja 25 juttu luupainajast, R. Põderi rmtkpl, 1896, lk 94

Matthias Johann Eisen, Näkiraamat: arutused ja jutud näkist, T. Turgani rmtkpl, 1897, lk 120

Matthias Johann Eisen, Kodukäijad: Katse nende loomu seletuseks ja 40 juttu surnute hingede ilmumisest, R. Põderi rmtkpl, 1897, lk 128

Matthias Johann Eisen, Tondid ja ebatondid, A. Kaarna rmtkpl, 1914, lk 99

Linke netiilmast:
M. J. Eiseni teosed DigiArhiivis

Enn Kippel - Meelis (1941)

"Ooo Lehola, ooo Lehola! Armastuse asula!..." nõnda õhkab jutustaja filmis "Malev". Kuid võrreldes Enn Kippeli ülistusoodiga "/.../ Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ja haljendasid rukis, oder ja kaer. /.../", tundub eelpool nimetatu ikkagi ainult kerge viisakusavaldusena. Kippeli jutustust "Meelis" ongi tänapäeval vist võimalik lugeda ainult kui paroodiateost kõigi ajalooromaanide aadressil või "Malevi" juurde kirjutatud fänni- või filmiraamatut. Isegi enamus Andres Saali paduromantismist kantud tegelasi kahvatuvad suure vanem Lembitu vapra poja Meelise patriootlikuse, sirgeselgsuse ning lapsemeelsuse ees.

Eduard Järve illustratsioon

Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!

Eduard Järve illustratsioon

Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga, on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo, kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune! 

Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!

Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske uut asendajat leida oleks. 

Andmed:

Enn Kippel, Meelis, Pedagoogiline Kirjandus, 1941, lk 150

Linke netiilmast:

"Meelis" ELLU-s

Enn Kippel - Kuldvasikas (1939)

Kui võtta kogu maailma raha ja jagada see võrdselt kõigi inimeste vahel ära, siis paari aasta möödumisel omaks 1% inimkonnast jällegi 90% rikkustest. Ilmselt on inimloomus juba sellisena loodud, et on kogujad ja laristajad, pealehakkajad ja saamatud. Sa võid ju inimesele õnge anda, aga tema peab seda kalaks ning pistab selle koheselt nahka.

Sama küsimust lahkab ka Enn Kippel oma romaanis "Kuldvasikas", kus vaesusepiiril virelev kingseppmeister Üril võidab loteriiga üüratu varanduse. Sarnast motiivi on eesti kirjanduses ka enne kasutatud, näiteks August Kitzberg oma külajutus "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". "Kuldvasikast" leiab üldse palju 1920-30. aastate eesti kirjandusele iseloomulikke motiive (lõputud prassimised, linn kui patuelu kehastus, talu ostmine kui lunastus, alkoholism, lööming pulmas, valemängija kaardilauas, kiire sotsiaalne mobiilsus mõlemas suunas). Tundub, et Kippel soovis kuulsust võita katsetades agulimiljööga vürtsitatud ühiskonnakriitilise uusrealismiga (eeskujuks kindlasti Oskar Lutsu "Tagahoovis").

Eduard Wiiralt - Kolm vanameest (1922)

Kingsepp Üril ei oska koheselt kaela sadanud rikkusega midagi tarka peale hakata. Kiiresti tekkinud "uued sõbrad" soovitavad isegi üht koma teist mõistlikku (osta linna maja ja äri teha või soetada maale talu).. Kuid Üril on kahtleja ning tõrges suurte muutuste suhtes. Parema meelega läheb ta oma "uute sõprade" kõrtsi ning näitab kõigile, et ka tema jõuab kõigile välja teha. Kõrtsist Ürili ja tema perekonna allakäik algabki. Alkohol ja suutmatus sülle langenud varandusega midagi kasulikku ette võtta saadavad Ürili kiirel sammul tagasi vaesusesse. Sellel langusteel kohtab Ürili perekond abielurikkumist, vargust, perevägivalda, prostitutsiooni, võlaorjust, hasartmänge, joomarlust ja surma. Kuid positiivse küljena sai ikka paar korda aasta jooksul kõhu täis süüa ning hea peatäie viina võtta. Kippel ei nõustu Eduard Bornhöhe "Raha narride" juhtmõttega, et kord suurt vaesust kannatanud inimene saades väiksemagi varanduse osaliseks hoiab sellest kümne küünega kinni, kuna ta on enne näljapajukist elanud.

"Kuldvasika" näol on tegemist kindlasti Kippeli kõige loetavama romaaniga (ainult "Ahnitsejaid" pole mul seni veel õnnestunud lugeda). Teosest on kadunud autori ajalooromaanidele omane teksti puisus ja väljaarendamata tegelaskond. Muidugi ei küündi Kippel veel Lutsu tasemini, kui "Kuldvasikast" leiab nii mõnegi põneva motiivi ning värvika karakteri (näiteks pulmaliste ja peieliste kähmlus kirikuteel). Lisaks paneb teos kindlasti juurdlema küsimuse üle: "Kuidas mina käituksin, kui võidaksin Bingo Lotoga miljoni?".

PS: Saeveski venelaste retsept, kuidas imeodavasti ja vähese viinaga end täitsa purju juua:

"Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti. Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast".

Andmed:

Enn Kippel, Kuldvasikas, Noor-Eesti, 1939, lk 250

Linke netiilmast:

"Kuldvasikas" DigiArhiivis

Indrek Koff - Koju (2014) & Kirju koer (2014)

Viimasel paaril aastal on aina enam hakatud rääkima "suure narratiiviga" eesti romaani ootusest. Tekstist, mis mõtestaks lahti ning Veidemanni terminit kasutades oleks uueks kirjanduse "tüvitekstiks". Kas on ühe meistritöö ilmumine üldise "halli massi" taustal tõesti nõnda vajalik? Ehk tuleks sihiks seada hoopis laiahaardelisem, kuid samas tugeva keskmise tasemega teoste ilmumine? Isiklikult eelistan iga aasta lugeda kümmet head romaani, kui üht suurepärast ja üheksat kahvatut teost. 

Näiteks meie lastekirjanduses maad võtnud hetkeolukord paistab olevat just too "teine tee". Iga aasta ilmub ridamisi häid ja originaalseid tekste, nii vanadelt kui ka uutelt tegijatelt. Samuti on lasteraamatute illustratsioonid äraütlemata kõrgetasemelised. Uusi "Naksitralle" pole küll viimastel kümnendil väikeste lugejateni jõudnud, kuid selleks ongi ju olemas klassikud, et nende juurde uuesti ja uuesti tagasi pöörduda. Ainus lastekirjanduse murekoht on jätkuvalt 12-16 aastastele lugejatele mõeldud uudisteoste vähene ilmumine.

Üks uutest tulijatest eesti lastekirjanduse maastikul on viimasel ajal olnud Indrek Koff, kelle sulest ilmus 2014. aastal kaks eriilmelist lasteraamatut: "Koju" ja "Kirju koer". "Koju" räägib viie aastase Madise ühest olulisemast päevast, tema senise elu jooksul. Nimelt peab Madis sellel teisipäeval esimest korda täiesti iseseisvalt lasteaiast koju minema. Teel koju märkab lapse silm paljusi pisiasju, mida aina edasi ruttavad suured inimesed kahjuks enam ei märka. Teosesse on sisse kirjutatud muidugi ka õpetlikke aspekte, millele vanemad lapsega koos seda raamatut lugedes tähelepanu juhtida saavad (üle sõidutee minemine või süstla leidmine). Muidugi on raamatu üheks suurimaks plussiks Marja-Liisa Platsi akvarellid. Platsi isikupäraste illustratsioonidega olen juba eelnevalt tuttav Mika Keräneni "Supilinna Salaseltsi" raamatusarja kaudu.

"Kirju koer" koosneb kuueteistkümnest loost, mille inspiratsiooniallikaks on Indrek Koffile olnud Marion Unduski joonistused. Enamuses on tegemist loomalugudega (jänes, rebane, hunt), kuid seda mitte meile harjumuspärases võtmes. Lugudel on alatooniks nukravõitu huumor ja kohati isegi natuke depressiivsed mõtisklused. Tegelased on sattunud oma eludega natuke ummikusse ning vajavad mingit tõuget, et uuesti tegutsema hakata. Minu lemmiklooks on "Lendama õppimise päev", mis on kindlasti kogumiku kõige helgem tekst ning võtab vaatluse alla laste "äkki" suureks saamise vanemate silmade all. Sarnaselt raamatule "Koju" leiavad lapsevanemad ja minusugused "igavesed lapsed" ka "Kirjust koerast" väikese lugemiselamuse ning illustratsioonide näol esteetilise naudingu.

PS: Mina ei saanud kunagi iseseisvalt lasteaiast koju minna väga proosalisel põhjusel. Mul polnud lihtsalt meie korteri võtmeid ja uksekellani ma veel ei ulatanud.

Andmed:

Indrek Koff, Koju, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 45

Indrek Koff, Kirju koer, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 64

Linke netiilmast:

"Koju" ELLU-s

"Kirju koer" ELLU-s

Eduard Bornhöhe - Tallinna narrid ja narrikesed (1892)

Eduard Bornhöhe raamatukesest "Tallinna narrid ja narrikesed" on kahtlemata kõige kuulsam avatekst "Kuulsuse narrid". Kahjuks kaks läbi aegade geniaalsemat eestlast, Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul, ei jõudnud ise oma surematut kuulsust ära oodata. Vanajumal lihtsalt ei andnud neile piisavalt elupäevi. Alles ligi sajand hiljem, tänu Ago-Endrik Kerge telelavastusele, sai iga kaasmaalane nende unustatud suurvaimudest kuulda. Tatika ja Vesipruuli puhul tuleb lihtsalt suure kurvastusega nentida, et nende puhul on tegemist inimestega, kes sündisid valel sajandil, valel maal ja valede inimeste keskel. Kui selliste hiilgavate vaimuannetega isikud oleks sündinud näiteks mesoliitikumi aegsesse küttide ja korilaste kogukonda, siis oleks nende kuulsus kindlasti levinud Lindanise alt kuni Iru asulani. Võib-olla isegi Jägalani!?!

Romulus Tiituse illustratsioon

"Kuulsuse narride" näol on kaljukindlalt tegemist 19. sajandi eesti kirjanduse parima huumoritekstiga. Sellesse paarikümne leheküljelisse teosesse on Bornhöhe kokku seganud apteekri täpsusega nalja, (enese)irooniat, sarkasmi, sappi ja pila. Küll naerdakse kirjanikehakatiste, vanema põlvkonna kirjameeste kui ka kirjaniku elukutse üle laiemalt (Vesipruul oli eriline kirjanik selle poolest, et tal oli kaks paari pükse; Õige eesti kirjanduse algupära tuleb ikka saksa kirjandust lugedes). Muidugi on "Kuulsuse narrides" oleva pila põhiliseks sihtmärgiks harimatus ning pimesi kuulsuse kummardamine, mida jätkub ka tänapäeva Eestisse küll ja enamgi veel. Praeguseks on muutunud ainult valdkonnad, mille läbi püütakse surematust saavutada. Ilmatüdruku või vihmavarjuhoidjana on lootused igatahes suuremad, kui poeedi või leiutajana.


Andmed:

Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed. Juttudes tarkadele ajawiiteks ette kujutanud E. Bornhöhe, K. Buschi kirjastus, 1892, lk 96

Linke netiilmast:

"Tallinna narrid ja narrikesed" DigiArhiivis

Telelavastus "Kuulsuse narrid" ETV arhiivis

Leo Kunnas - Viiv pikas sõjas (2006)

Mida saame teada lugedes Leo Kunnase mälestusteraamatut "Viiv pikas sõjas", mis toob meieni autori kolme kuu pikkuse teenistusaja Iraagis 2005 aastal? Saame teada, et sõda pole muud kui kasulik äri, igikestev rutiin ning külm statistika. Igat sõjas veedetud päeva tähistav peatükk algab ülevaatega konfliktidest sissidega ja mõlema poole inimkaotustest diviisi vastutusalas, kus Kunnas teenis. Järgnevalt seletab autor detailsemalt lahti osad päevasündmused, millega tal oli isiklik kokkupuude ning annab neile sõjalisest vaatepunktist hinnangu. Kus eksiti vastasjõudude hindamisel, mida parandada enda ettevalmistuses või milliseid teadmisi on võimalik kanda üle meie kaitseväe juhtimisse.

Esimeste nädalate kohta käivaid ülevaateid lugesin tähelepanelikult ja võrdlesin arvnäitajaid, kuid juba poole raamatu peal hakkasin neist ainult kergelt silmadega üle laskma. Öeldakse, et sõda teeb meeled tuimaks ja inimene harjub kõigega. Poleks uskunud, et selline efekt tabab mind nõnda kiiresti. Read üheksakümne esimese lähetuspäeva algusest - "Diviisi vastutusalal oli 27 rünnakut, 3 koalitsioonivägede sõdurit hukkus ja 7 sai haavata, langes 1 Iraagi armee võitleja ja 4 sai haavata, lõviosa kaotustest kandis jällegi tsiviilelanikkond: 22 inimest sai surma ja 31 haavata." - ei pane enam isegi kulmu kergitama, veel vähem kaasa tundma. Tundub, et valulävi on juba aastast aastasse kestvate rindeteadete tagajärjel nõnda madalaks sätitud, et õhtune uudistelõik pealkirjaga "Bagdadis plahvatas autopomm!" tekitab vaatajates vähem reaktsioone, kui nädalavahetuse ilmaennustus. Just inimliku empaatiavõime järkjärguline kadumine ongi läänemaailma eksistentsi suurim ohustaja. Kui me jätkuvalt mõtleme -"See seal Iraagis või Ida-Ukrainas meid otseselt ju ei puuduta!" - puudutab see meid tegelikult aina enam.

Kunnas märgib järelsõnas, et raamat on eelkõige mõeldud lugemiseks meie kaadriväelastele ning tavalugeja jaoks on tekst liialt spetsiifiline ja sõjaliste terminitega üle valatud. Pidin minagi mitmel puhul otsima interneti avarustest vastust küsimusele: "Kumb on nüüd rohkema pulkadega mees: kolonel või kolonelleitnant?". "Viiv pikas sõjas" annab edasi liiga reaalse pildi tänapäeva sõjapidamisest, nõnda et ükski tavaline inimene ei suuda kirjeldatud sündmusi enam tõe pähe võtta. Ta paneb raamatu parem riiulisse tagasi ning lülitab sisse televiisori, kust kohe kohe algab "Õnne 13". "Morna ja sealsed elanikud on ikka nagu päris!"

Andmed:

Leo Kunnas, Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast, Tänapäev, lk 240

Linke netiilmast:

"Viiv pikas sõjas" ELLU-s